1934. aasta riigipööre
|
See artikkel on Eesti sündmusest; Läti sündmuse kohta vaata 1934. aasta Läti riigipööre. |
1934. aasta riigipöördeks nimetatakse sama aasta aprilli kuusse plaanitud riigivanema valimistel kandideerinud Johan Laidoneri, Konstantin Pätsi ja August Rei poolt 12. märtsil 1934 korraldatud veretut sõjaväelist riigipööret, mille käigus kindralleitnant Laidoner ning ajutine riigivanema kohusetäitja Päts lasid arreteerida konkureerivat neljandat kandidaati Andres Larkat toetanud vabadussõjalaste mitusada juhti ning aktivisti. Päts nimetas põhiseadust rikkudes Laidoneri kaitsevägede ülemjuhatajaks ning peatas oma dekreediga riigivanema ja riigikogu valimiste protsessi.
Riigipööret peetakse Eesti Vabariigi demokraatliku järjepidevuse hävitamiseks ning sisenemiseks Pätsi autoritaarvõimu ajastusse. Alanud perioodi on hakatud tagantjärele nimetama vaikivaks ajastuks.
Eellugu ja uus põhiseadus
[muuda | muuda lähteteksti]1930. aastate alguse ülemaailmne majanduskriis tabas raskelt ka Eestit ja tõi riigikorralduse nõrgad kohad teravalt esile. Kriisi kõige raskemal ajal, 1932. ja 1933. aastatel aastal vahetus viis valitsust ning kodanike enamus leidis, et riik vajab stabiilsemat täitevvõimu. Seda loodeti saavutada seni puudunud riigipea institutsiooni sisse seadmisega.
Eesti 1920. aasta põhiseadus oli demokraatlik, pakkudes mh Šveitsi eeskujul rahvale võimalust seaduste muutmiseks ning uute kehtestamiseks: kui 25 tuhat kodanikku andsid oma allkirjad vastava eelnõu seadmiseks rahvahääletusele, pidi referendum ka toimuma ja muudatused kuulusid ellurakendamisele.
Vabadussõjalaste Keskliit esitas 1933. aastal põhiseaduse muutmise eelnõu, mis nägi ette suure võimuga riigivanema ametikoha loomist, st Eestist pidi saama presidentaalne vabariik. Põhiseaduse muudatusettepanekud tegi ka Riigikogu, need tulid rahvahääletusele varem, ent ei leidnud heakskiitu ja 1933. aasta 14.–16. oktoobril toimunud referendumil kiideti heaks vabadussõjalaste poolt koostatud põhiseaduse muudatused.
Uue konstitutsiooni kohaselt tuli otse rahva poolt valida nii riigivanem kui 50 liikmeline Riigikogu. Suure häälteenamusega heakskiidetud konstitutsioonis säilisid kõik varasemad kodaniku- ja poliitilised vabadused ning ka rahvaalgatuse õigus.
Uus põhiseadus jõustus 24. jaanuaril 1934, Jaan Tõnissoni neljas valitsus astus 17. oktoobril 1933 tagasi ning "peaministriks riigivanema ülesannetes" sai Konstantin Päts.
Riigivanema valimiste esimene voor pidi toimuma 22. ja 23. aprillil 1934.
Valimiskampaania ja otsus korraldada riigipööre
[muuda | muuda lähteteksti]Rahva seas oli vapside populaarsus järjest kasvanud ning veebruarikuus algas terav valimisvõitlus. Üles oli seatud neli kandidaati – Johan Laidoner, Andres Larka, August Rei ning ka kuni valimisteni riigivanema kohuseid täitma pidav Konstantin Päts. Riigipea kandidaatidele toetusallkirjade kogumise käigus selgus, et August Rei on ebapopulaarne, ning pole välistatud, et vabadussõjalaste kandidaat Andres Larka saab juba valimiste esimeses voorus absoluutse häälteenamuse.
Valimiskampaania käigus avalikustasid vabadussõjalased seiku Johan Laidoneri äridest, mis teda kuigi positiivsest küljest ei näidanud, ning koostasid ülevaadet ka Pätsi majandustegevusest.
Kartes võimalikku lüüasaamist aprilliks väljakuulutatud VI Riigikogu ja Riigivanema valimistel, korraldasid Riigivanema kandidaadid Johan Laidoner ja Konstantin Päts koos August Reiga riigipöörde.[1]
Millal Päts, Laidoner ja Rei riigipöörde kasuks otsustasid, pole teada. Pätsi 28. veebruaril 1934 toimunud jutuajamisest Suurbritannia saadiku Hugh Knatchbull-Hugesseniga võib järeldada, et otsus oli juba tehtud.[2] Vabadussõjalaste juhte oli plaanitava aktsiooni eest hoiatatud, ent nad ei osanud prognoosida, et põhiseadust nõnda jõhkralt rikutakse ning valimised hoopis ära jäetakse.
Riigipöörde elluviimine ja vabadussõjalaste arreteerimine
[muuda | muuda lähteteksti]Riigipöörde täpne aeg lepiti tõenäoliselt kokku alles 11. märtsi õhtul Pätsi, Laidoneri ja Rei kohtumisel.[3] 12. märtsi päeval kella kahe paiku anti Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Tondil paiknenud kasarmutes häire. Õppeplatsile rivistus kokku umbes 400 meest. Õppeasutuste ülem kolonel Aleksander Jaakson teatas, et minnakse eriülesandele. Meestele jagati relvad ning lahinglaskemoon ning kolm kompaniid liikusid kesklinna.[4]
Aspirandid võtsid kontrolli alla südalinna ning Toompea ja piirasid sisse vabadussõjalaste residentsid Narva maanteel ja Merepuiesteel. Poliitilise politsei ametnikud vahistasid kohalviibijad. Kokku arreteeriti mitusada vabadussõjalaste juhti ja aktivisti üle Eesti.[5][6]
Tingimustes, kus vabadussõjalastel oli õnnestunud enda vastu häälestada kogu poliitiline eliit ja ka ajakirjandus, ning eeldusel, et nad vastupanu ei osuta, ning demokraatiameelsed poliitikud ei oska karta, et tegemist on ühtlasi ka demokraatia lõpliku hävitamisega, oli vabadussõjalaste mahasurumine hõlbus: vaja oli vaid mõne sõjaväeosa ja politsei lojaalsust valitsusele. Selles polnud aga põhjust kahelda, sest tegemist oli seadusliku valitsusega.
Londonis ilmuv ajaleht Daily Express avaldas sündmuste kirjelduse 13. märtsil 1934 oma esileheküljel, pealkirja all "Kodusõda Eestis":
Eestis puhkes täna kodusõda. Politsei ja sõjavägi tegevuses. Sõdurid arvasid, et neid viiakse nende vana vaenlase ja naabri Nõukogude Venemaa vastu, kellega nad võitlesid 1918. aastal.
Varsti tuli aga käsk – vallutada fashistliku partei peakorter. Fashistideks on peamiselt erasõdurid. Valitsus kartis, et fashistid valmistuvad teostama vägivaldset riigipööret. Kui valitsuse väed lähenesid fashistide peakorterile, avasid fashistid nende peale kuulipildujatest tule.
Valitsuse väed taandusid alul, kuid tõid siis kohale kerge- ja ka raske kahurväe ning seadsid selle üles fashistide peakorteri vastu. Kahurvägi avas tule ja seda toetasid politseinikud, pildudes hulgaliselt käsigranaate fashistide peakorteri aknast sisse.
Välisilmast äralõigatud.
Tund tunni järele kestis vihane võitlus ja alles siis, kui saabus öö, lõppes see heitlus – valitsusvägede võiduga.
Paljud inimesed said selles võitluses surma ja haavata. Surmasaanute täpne arv pole veel teada.
Pandi maksma karm sõjaväeline tsensuur, mis lõikas Eesti muust maailmast ära.
Lugesin praegu, et on vangistatud 150 isikut, kes kutsusid välja selle kodusõja. Homme seisavad nad sõjakohtu ees.
Sõjaseisukord on kuulutatud üle kogu riigi välja, ja on suletud kõik sõjalise iseloomuga organisatsioonid.
Mees, kes juhatas armeed 1918. aastal venelaste vastases võitluses – kindral Ledner – juhatas nüüd vägesid. Nii oli ta sunnitud võitlema oma endiste sõjakaaslaste vastu. Ta nimetati diktaatoriks, volitustega, et võib igasuguse vastupanu suruda maha raudse käega.
Nõukogude Vene aga on mobiliseerinud 12-tuhande-mehelise brigaadi ja saatnud selle Eesti-Vene piirile – kaitsma Leningraadi.[7]
Valimiste edasilükkamine ja vaikiva ajastu algus
[muuda | muuda lähteteksti]Riigivanema ülesannetes peaministri Konstantin Pätsi ning kohtu- ja siseministri Johan Mülleri otsusega nr 173 kehtestati alates kella viiest, st mitu tundi peale aktsiooni tegelikku algust kogu vabariigis kuueks kuuks kaitseseisukord, ning Johan Laidoner nimetati kaitsevägede ülemjuhatajaks ja sisekaitse ülemaks.[8]
Kohe sulges Laidoner oma otsusega Eesti Vabadussõjalaste Liidu ja keelas kõigi eraisikute ja organisatsioonide koosolekud "nii kinnistes ruumides kui ka lahtise taeva all" ja meeleavaldused. Kohe keelustatigi kümne perioodilise väljaande ilmumine ning tühistati kolme ajalehe ilmumisluba. Kella kümneks õhtul kutsus valitsus ajakirjanikud Toompeale jutuajamisele. Päts rääkis, et valitsus on ametisse seadnud kaitsevägede ülemjuhataja. Poliitiline võitlus lõpetatakse ja kõikidele erakondadele keelatakse poliitiline agitatsioon. Hädaohtlike ürituste vastu võetakse tarvitusele kõige karmimad abinõud. "Igasugune vastuhakkamine ülemjuhataja korraldustele surutakse maha kõige otsustavusega."[9][10][11][12][13]
Põhiseaduse § 80 kohaselt sai aga riigivanem kaitsevägede ülemjuhataja määrata ainult mobilisatsiooni väljakuulutamise või sõja alguse korral. Nii olid Laidoneri kui kaitsevägede ülemjuhataja otsused ebaseaduslikud.
19. märtsil antud dekreediga teatas Päts, et riigivanema ja Riigikogu valimised on edasi lükatud.[14] See dekreet ei olnud legitiimne, sest põhiseaduse § 60 keelas ühemõtteliselt valimisseaduse muutmise dekreediga.
1933. aasta põhiseaduses ette nähtud valimisi ei toimunud Eestis kunagi ja poliitilisi vabadusi ei taastatud. Eesti sisenes Konstantin Pätsi autoritaarvõimu perioodi.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Jaak Valge. Konstantin Päts, 12. märts ja Moskva. – Tuna, nr 2, 2007, lk 45–46.
- ↑ Hugh Knatchbull-Hugessen John Simonile. 1.03.1934. TNA (The National Archives) FO 371 18236/1580, 221.
- ↑ August Rei. Kindral J. Laidoner 75-aastane. – Teataja, 14.02.1959.
- ↑ Ago Pajur (2018). Konstantin Päts. Poliitiline biograafia. II osa: riigimees (1917–1956), lk 456–457. Tartu.
- ↑ Õie Elango, Ants Ruusman, Karl Siilivask (1998). Eesti maast ja rahvast. Maailmasõjast maailmasõjani. Tallinn: Olion. Lk 277. ISBN 9985660994.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Rein Marandi. Must-valge lipu all: Vabadussõjalaste liikumine Eestis 1929–1937. I. Legaalne periood (1929–1934). 1991: Almqvist & Wiksell International. Lk 424–425. ISBN 9122013938.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: koht sisaldab numbrit (link) - ↑ Londoni ajalehe sündmatu kõmu. Uudisleht, 18. märts 1934, nr. 54, lk. 5.
- ↑ Riigi Teataja, 1934, nr 22, lk 377.
- ↑ Rein Marandi (1991). Must-valge lipu all: Vabadussõjalaste liikumine Eestis 1929–1937. I. Legaalne periood (1929–1934). Almqvist & Wiksell International. Lk 421–426; 429–430. ISBN 9122013938.
- ↑ Johannes Klesment (1937). "Sisepoliitiline kriis ja põhiseadus". Põhiseadus ja Rahvuskogu. Rahvuskogu üldkoosoleku juhatuse väljaanne. Lk 58.
- ↑ Riigi Teataja, 1934, nr 22, lk 378.
- ↑ Olukord oli sama, kui enne 1. detsembrit. – Päevaleht, 14.03.1934.
- ↑ Sisekaitse ülema otsused. – Päevaleht, 14.03.1934.
- ↑ Riigi Teataja, 1934, nr 25, lk 418.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- "Doktoritöö: sinisilmsus Pätsi riigipöörde suhtes pärineb pagulas-Eestist" ERR Novaator, 2. juuli 2024