Ülo Mattheus

Allikas: Vikipeedia
Ülo Mattheus Eesti Vabaerakonna vestlusringis Hiiu pubi teisel korrusel
Foto: Ave Maria Mõistlik, 14. veebruar 2015

Ülo Mattheus (sündinud 7. detsembril 1956 Tallinnas) on eesti kirjanik, ajakirjanik, riigiametnik ja toimetaja.

Ta lõpetas 1975 Tallinna 32. Keskkooli ja 2007. aastal EBSi.

Mattheus on tegutsenud ajalehe Sirp kirjandustoimetajana, raadiojaama Raadio Vaba Euroopa korrespondendina ning Postimehe poliitikareporterina. Aastatel 2005–2013 töötas ta Riigikogu pressinõunikuna, alates 2014. aastast on ta TEA entsüklopeedia tegevtoimetaja. Ta oli Wellesto liige.

Ülo Mattheus, Suurupi 2013.JPG

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Debüütkogumik „X maantee“ (1981) sisaldas peenekoelisi, visandlikke, kuid väga viimistletud lühijutte. Tema järgmise särava lühijuttude kogumiku „Inimene Aspelund“ (1987) nimiloo põhjal valmis 1989. aastal lühimängufilm „Meister“. See kõneleb pillimeister Jöran Aspelundist, kes teab, kuidas panna oma hing pilli sisse.[1]

Mattheuse esimene romaan „Kuma“ (1989), mis võitis ajakirja Looming aastapreemia, on skandinaavialik saaga, viikingilegend, mis oma iselaadsel moel rullub lahti filmistuudio ja terasetehasega mereäärses linnas, keskendudes vanaema Sigridi ja tema tütrepoja Kanuti mõttemaailmale. See loob filmiliku atmosfääri uttu mattunud päevast ja ajastust, sündmustest, mis kulgevad reaalsuse ja kujutluste piiril, oodates Eriku, Kanuti kaduma läinud kaksikvenna naasmist merelt.

Tema teine, filosoofilis-müütiline romaan „Läheb ega peatu“ (1996), mis pärjati samal aastal Eesti kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiaga, tugineb tiibeti uskumustele ja filosoofilisele maailmakäsitlusele. See on peategelase Ignati tagasivaade elule, tema viimane katse seda lahkumishetkel mõtestada ja sõlmida kokku õhku rippuma jäänud otsad. Teekond läbi surma ja uuestisünni, mille keskmes on headuse ja täiuslikkuse otsing.

Epistolaarne romaan „India armastus“ (2006) koosneb Himaalaja jalamilt McLeodganjist oma armastatule saadetud kirjadest. „See on raamat eurooplasest, kes elab kolm kuud Indias, ühes väga teistsuguses maailmas, üritades lugejaga jagada oma vaimseid otsinguid, lummatud, meeleheitel ja armunud, liigutav oma headuses. See on midagi, mis sarnaneb mägede eresinise valgusega.“[2] Autor on rändurina teel, et õppida tundma nii seda maad kui ka tema keelt ja kultuuri. Et õppida mõistma tema uskumisi, mõistma iseennast. Täitudes samas sisemise armastusega, näib see maa talle palju imelisem kui mis tahes imedemaa: see on paik õnnelike ja religioossete inimestega, maagilise külgetõmbe ja hingusega.

Teoses „Vabanemine kuulmise läbi“ (2011) vaeb autor surma kogemusi meenutades inimelu väärtusi, mis ilmutavad end elu kaduvuse ja hapruse kaudu, leides tuge „Tiibeti surmaraamatust“. Õpetaja või kellegi lähedase poolt etteloetuna kuuleb inimese kehast eraldunud teadvus surmaraamatu juhiseid ja leiab nende abil kergemini tee vabanemisse. Sellel budistlikul foonil jutustab autor oma isiku- ja perekonnaloo kaudu Eesti lähiajaloost.[3]

Ka romaan "Tema salajane palve" (2013) on kantud tugevalt budistlikust maailmavaatest. "Mattheus lõhub aja- ja ruumipiire, tegevus toimub küll tänapäeva Eestis ja Himaalaja mägedes, kuid samas võivad tema tegelased liikuda hetkega kauguste ning elavate ja surnute maailma vahel. Raamat on ühekorraga nii pöörane kui ka ülimalt olulistest asjadest kõnelev, aega seisatama panev, valgustav ja puhastav." [4]

Mattheuselt on ilmunud ka artiklikogu „Ilusate asjade püha” (2010), kus autor näitab end elujaatava ja sotsiaalset vastutust edendava esseistina. [5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Elle-Mari Talivee. Eesti Kirjanduse Teabekeskus. http://www.estlit.ee/elis/?cmd=writer&id=81902
  2. Elle-Mari Talivee. Eesti Kirjanduse Teabekeskus. http://www.estlit.ee/elis/?cmd=writer&id=81902
  3. Tagakaanetekst Ülo Mattheus, Vabandemine kuulmise läbi. LR 2011/20.
  4. Tagakaanetekst Ülo Mattheus, Tema salajane palve.Tuum 2013
  5. Andres Herkel, Kuulmisele keskendudes. Looming nr 11, 2011. http://www.looming.ee/index2.php?archive_mode=article&articleid=793

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Artiklid[muuda | muuda lähteteksti]

On avaldanud artikleid, kommentaare, reportaaže ja arvustusi (teater, film, kirjandus) väljaannetes Postimees; Eesti Päevaleht, Eesti Ekspress, Sirp, Õpetajate Leht, Äripäev, Delfi jt; ajakirjades Looming, Vikerkaar, Kultuur ja Elu, Luup jm; teinud kaastööd Eesti Raadiole, Kanal 2-le ja Raadiole Vaba Euroopa.