Üksus 731
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Üksus 731 (varem ka Ishii Üksus) oli aastatel 1941–1945 Mandžuurias Ping Fani aladel tegutsenud Jaapani biorelvade uurimise ja katsetamise üksus. Üksus 731 kasutas biorelvade uurimiseks ja väljatöötamiseks inim- ja loomkatseid. Üksuse juhiks oli Ishii Shiro.
Taust[muuda | muuda lähteteksti]
Ishii Shiro oli meditsiinilise haridusega ning töötas Jaapani sõjaväes majori ja arstina. Pärast esimese maailmasõja lõppu keelati Genfi konventsiooniga sõjas biorelvade kasutamine ning Ishii huvitus biorelvade potentsiaalist. Ishii nõudmisel avati 1932. aastal Tokyo sõjameditsiinikoolis osakond biorelvade uurimiseks, kus Ishii ise tööd alustas.
Tokyos polnud Ishiil võimalik inimkatseid läbi viia ning ta otsustas uuringud viia Jaapanist välja 1931. aastal vallutatud Mandžuuria aladele, kus kohalikust Kwantungi armeest sai Ishii suur toetaja kuna kardeti Nõukogude Liidu sõjaväe rünnakut.
1932. asutas Ishii Harbinis labori, kus tal õnnestus teha mõned üksikud inimkatsed, kuid Harbin nagu ka Tokyo ei andnud võimalust laiaulatuslikeks inimkatseteks. Samal aastal laienes Ishii Beiyinhe küla aladele, kus alustas uue ja laiaulatusliku katseala konstrueerimist.[1]
Zhong Ma[muuda | muuda lähteteksti]
Beiyinhe aladele ehitatud katseala sai nimeks Zhong Ma. Hiiglaslik kompleks ehitati hiina talupoegade tööjõuga ning koosnes paremast tiivast, mis oli mõeldud personalile, ja vasakust, mis hoiustas vanglat, krematooriumi ning laboratooriume loom- ja inimkatseteks. Ishii käsutusse anti 300-pealine üksus, mis sai nimeks Üksus Togo ja millest sai Üksus 731 eelkäija.
Zhong Ma katsealal viidi läbi katseid nakkushaigustega (põhiliselt katkuga, uuriti haiguse arengut), viidi läbi katseid inimkatseid külmakahjustuste uurimiseks ning lisaks veel gaasi- ja elektrikatseid. Surnud katsealused lahati ja seejärel põletati.
Zhong Ma ja Üksus Togo lõpetasid oma tegevuse 1936.-1937. aastal pärast ulatuslikku vangide põgenemist ja moonalao plahvatamist. Zhong Ma polnud enam piisavalt salajane ega turvaline ning Ishii leidis selle olevat kasutuskõlbmatu. Ishii jaoks olid Zhong Mas läbi viidud katsed tulemuslikud ning koos oma meeskonna ja varustusega liikus ta Harbinile lähemale Ping Fani aladele, et sinna uus ja veelgi suurem katseala rajada.[1]
Üksus 731[muuda | muuda lähteteksti]
Ehitus[muuda | muuda lähteteksti]
Ping Fani katseala ehitus algas 1939. aastal ning kompleks valmis 1940. aastal. Et kohalike elanike eest katseala tegelikku eesmärki varjata, esitati seda kui saeveskit, mille tulemusena hakati hiljem seal hoitavaid vange kutsuma nimega maruta ehk palk.
Kompleks ehitati taas kasutades hiina talupoegade tööjõudu. Ettekirjutuse raames, pidi pea iga mees Mandžuurias vanuses 16-60 neli kuud aastas teenima Jaapani armeed ning peamiselt suunati nad Ping Fani. Ehituse ajal töötas seal keskmiselt 750 töölist ebainimlikes tingimustes. Omavaheline suhtlus ja põgenemine olid keelatud, puudus ligipääs arstiabile, korralik majutus ja riided, palk oli väike, töötati seitse päeva nädalas ning töölised nälgisid. Kolmandik töölistest suri.[1]
Ping Fani kompleks[muuda | muuda lähteteksti]
Ping Fani kompleks koosnes umbes 150 ehitisest – administratiivsed ehitised, laborid, töötajate majutus, moonaladu, laudad katseloomadele, lahkamishoone, aastaringselt töötav hoone külmakahjustuste uurimiseks, farmiala toidu kasvatamiseks ja kasvuhooned taimede baasil biorelvade väljatöötamiseks, vangla inimkatsealustele, jõujaam, krematooriumid ning vabaaja veetmiseks mõeldud hooned Jaapani personalile. Personali elu tehti nii mugavaks kui võimalik - majutus, raamatukogu, baar, sinto tempel, bordell, meditsiinialad, koolid töötajate lastele jms. Mitmed hooned olid nummerdatud, vanglahooneid oli kaks: number 7 oli mõeldud meestele ja number 8 oli mõeldud meestele ja naistele. 7 ja 8 mahutasid kokku 400 vangi, olid kahekorruselised, umbes 35-40 m pikad ning 20 m laiad. Need olid ehitatud nii vastupidavad, et hävitamise ajal 1945. aastal ei piisanud tavalisest dünamiidist ning hooned õhati mitme veokitäie 50 kilogrammiste pommidega. Hooned asusid ruudukujuliselt ehitatud administratiivhoonete keskel ning ohvrid viidi sinna läbi tunnelsüsteemi. Peakorter oli ümbritsetud sügava vallikraaviga ja viiemeetrise tellismüüriga. Müüril asus mitu kihti elektrikarjust ning okastraati. Igas neljas nurgas oli valvetorn ning igas seinas värav – lõunavärav Ishii meeste jaoks, läänevärav hädaolukorra jaoks ning ida- ja põhjaväravad hinna tööliste jaoks. Katseala tegelik eesmärk hoiti saladuses – õhuruum sulgeti ning keelati ümbruskonda mitmekorruseliste majade ehitamine. Ping Fani katseala jagati kaheksaks osakonnaks:
- Osakond I – uuringuosakond, patogeenide tootmine biorelvade tarbeks nagu katk, koolera, teetanus jpm. Lisaks oli see vastutav hoonete 7 ja 8 eest;
- Osakond II – eksperimentaalosakond, biorelvade, pommide testimine, kirpude aretus;
- Osakond III – veehoidla, vee filtreerimine ja puhastamine, hiljem kestade tootmine pommide jaoks;
- Osakond IV – tootmisosakond, keskendus patogeenide tootmisele terve ala raames, mikroobide hoidla;
- Osakond V – koolitusosakond, koolitati välja uusi töötajaid;
- Osakond VI – üldasjaajamiste osakond, tegeles ettevõtluspoolega;
- Osakond VII – materjaliosakond, biorelvade ja -pommide tootmine, materjali hoiustamine ja ettevalmistamine;
- Osakond VIII – diagnoosi ja ravi osakond – tegeles üldiste töötajate terviseprobleemidega. Meditsiiniosakond.[1]
Üksuse 731 koosseis[muuda | muuda lähteteksti]
Üksus 731 sai oma nime 1941. aastal (eelnevalt nimetati seda Ishii üksuseks) ning koosnes teadlastest, Togo üksusest üle toodud professionaalsetest sõduritest, uutest Jaapani ülikoolide teadlastest ning teistest Ishii järgijatest. Üksus kasvas aastaga 300-st inimesest 3000 inimeseni.
Üksuse tegevust õigustati ülima eesmärgi põhimõttega, kus üldsuse heaolu on tähtsam kui mõne üksiku inimese kannatamine. Lisaks oli levinud mõtteviis, et jaapanlased on oma homogeensuse tõttu kõrgem ja puhtam rass ning seega on inimkatsed n-ö alamate rasside peal lubatud. Teadlaste arvates ei tohtinud teadust eetiliste küsimustega piiritleda ning endiselt kardeti ka sõda Nõukogude Liiduga.[1]
Inimkatsed[muuda | muuda lähteteksti]
Testimiseks kasutati mitmeid n-ö alamaid inimgruppe – han-hiinlasi, venelasi ja Nõukogude Liidu vange, mongoleid, korealasi, Euroopa kriminaale, vaimuhaigeid, ilmselt ka sõjavange, kurjategijaid ning vajadusel isegi tsiviilisikuid tänavatelt, kes arreteeriti väikekurtegude pärast. Ohvriteks võisid olla kõik – nii mehed, naised kui ka lapsed. Katsealused nummerdati arvudega 101 – 1500. Kui jõuti 1500-ni, alustati taas 101-st. Selline süsteem muutis võimatuks ohvrite arvu täpse kaardistamise. Ohvrid transporditi Ping Fani vagunites mis olid maskeeritud palgiveovaguniteks või spetsiaalsete autodega.[1]
Katseid tehti mitmeid: Nakkushaiguste testimine inimeste peal (koolera, katk, tuberkoloos, tüüfus jpm), nakatamine toimus tavaliselt söögi – joogi, süstimise või füüsilise kontakti teel; külmakahjustuskatsed, kus inimesed jäeti allapoole nulli temperatuurides alasti välja kuni jäsemete külmumiseni; patogeene hoiustavate pommikestade väljatöötamine ja testimine inimeste peal; vaktsiinide tõhususe katsed, õhu süstimine inimkehasse; loomauriini süstimine inimneeru; keemiarelvade testimine inimkatsetega; rõhukatsed, kus katsealune pandi järjest suurema rõhu alla kuni ta suri; elavate inimmärklaudade kasutamine šrapnellpommide (sisaldasid nakatunud kirpe), granaatide ja leegiheitjate katsetamiseks, kus katsealused seoti postide külge; vivisektsioonid ilma anesteesiata (arvati, et häirib katse tulemust) nakatunud organite uurimiseks; gaasikambrite kasutamine jpm.[1][2][3] Infot eksperimentide kohta väljastati, kuid inimkatsete aspekti tihti peideti, nimetades, et katsealusteks olid ahvid. [1]
Kompleksivälised katsed[muuda | muuda lähteteksti]
Lisaks kompleksisisestele testidele, viis Üksus 731 läbi biorelvarünnakuid ja teste ka väljaspool – 1939 ja 1940 saastati Mandžuuria veevõtukohti tüüfusega; Nankingis nakatati 1942. aastal tsiviilelanikke toidu ja joogi kaudu tüüfuse ja siberi katkuga; Bo linnale sai osaks 5-kuuline rünnakute ahel koolera, tüüfuse ja katkuga ning Changdes nakatati inimesi katkuga lennukist välja visatud vilja-ja riisiteradega, paberitükkidega ja puuvillaga, mis olid katku kandjad.[1] [4]. Vähemalt viimase kahe puhul tehti kindlaks, et tegemist ei olnud loomuliku haiguspuhanguga, kuna rottidelt, kes tavaliselt haigust levitavad, ühtegi nakkust ei leitud. [4]
Üksus 731 tegevuse lõpp[muuda | muuda lähteteksti]
Üksuse 731 tegevus Ping Fanis lõppes 1945. aastal kui Nõukogude Liit kuulutas Jaapanile sõja ning Punaarmee jõudis Mandžuuria piirile. Kompleks õhati, viimased vangid tapeti ja põletati, töötajad põgenesid. Ishii ise läks pagulusse, teeseldes oma surma kuni USA luure ta leidis.[1][5]
Üksuse 731 tegevuse tagajärjel suri dokumentide järgi 3000 inimest (kuigi tegelikkuses kindlasti rohkem.) Kompleks hävitati piisavalt hästi, et tänapäeval pole enam täpselt teada, kus see asus. Kuigi Üksus 731 kasutas biorelvi väikeses ulatuses ka praktiliselt, ei suudetud lõppude lõpuks luua massihävitusrelva.[1] Üheks n-ö kasulikuimaks tulemuseks peeti saadud teadmisi külmakahjustuste ravis[3]. Pärast kompleksi hävitamist leiti piirkonnast mitmesuguseid erinevate haigustega nakatunud loomi ning maetud inim- ja loomaluid[1]. Eluga ei pääsenud mitte ükski Ping Fanis olnud vang[2].
Kohtumõistmine[muuda | muuda lähteteksti]
USA[muuda | muuda lähteteksti]
Ishii ja mitmed teised töötajad ja Ishii lähikondlased Üksuses 731 ei läinud kunagi oma korda saadetud sõja- ja inimsusevastaste kuritegude eest kohtu alla. Kui USA luure sai Mandžuurias läbi viidud inimkatsetest teada, lubas USA Ishiile ja tema lähikondlastele immuunsuse vastutasuks informatsiooni eest. Immuunsus tõepoolest ka tagati ning mitmed Üksuse 731 liikmed said takistusteta jätkata tööd meditsiinivaldkonnas. [1]
Nõukogude Liit[muuda | muuda lähteteksti]
1949. aastal toimus Khabarovskis kohtuprotsess, kus kinnitati Jaapani biorelvade kasutamine[4]. Kui USA-s ühtegi Üksuse 731 liiget süüdi ei mõistetud, siis need, kes Nõukogude Liidus kohtu alla läksid mõisteti süüdi[5].
Jaapani reaktsioon[muuda | muuda lähteteksti]
Jaapan ise eitas 1945. aastal Üksus 731 tegevust. Üksuse 731 tegevused tulid laiemale üldsusele päevavalgele 1980ndatel aastatel kui ühes Tokyo raamatupoes leiti Üksuse 731 dokumendid. Jaapani ja USA ajakirjandus asus asja uurima ning riigilt nõuti sõjadokumentide avaldamist.[5]
2005. aastal kaebas hiina aktivist Wang Xuan Jaapani kohtusse ning nõudis kompensatsiooni kuritegude eest, mida Üksus 731 oli biorelvadega hiinlaste vastu toime pannud. Tokyo kõrgem kohus lükkas nõudmised tagasi. Küll aga tunnistati esimest korda, et Üksus 731 eksisteeris ja kasutas biorelvi Jaapani armee peakorteri käsul. Tunnistusi andsid nii katseala ümberkaudsed ohvrid kui ka sealsed töötajad.[6] 2018. aastal avaldas Jaapani Riigiarhiiv 3607 Üksuse 731 liikme nimed.[7]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 Harris, S. H. (1994). Factories of Death: Japanese biological warfare 1932–45 and the American cover-up. Routledge.
- ↑ 2,0 2,1 Hickey, D; Li, S. S; Morrison, C.; Schulz, R; Thiry, M; Sorensen, K (2017). "Unit 731 and moral repair". Journal of Medical Ethics. 43 (4): 270-276.
- ↑ 3,0 3,1 Kristof, N. D (17. märts 1995). "Unmasking Horror—A special report.; Japan Confronting Gruesome War Atrocity". The New York Times.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 Gomer, R; Powell, J. W; Roling, B. V. A (1981). "Japan's Biological Weapons: 1930-1945". The Bulletin of the Atomic Scientists: 43–53.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 Pawlowicz, R; Grunden, W. E (2015). "Teaching Atrocities: The Holocaust and Unit 731 in the Secondary School Curriculum". The History Teacher. 48 (2): 271–294.
- ↑ Watts, J (28. veebruar 2002). "Japan guilty of germ warfare against thousands of Chinese". The Guardian.
- ↑ "Names of 3,607 members of Imperial Japanese Army's notorious Unit 731 released by national archives". The Japan Times. 16. aprill 2018.