Sotsioloogia

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Ühiskonnaõpetus)
Jump to navigation Jump to search

Sotsioloogia on sotsiaalteadus, mis uurib sotsiaalsete gruppide, inimese ja ühiskonna vahelisi seoseid.

Sotsioloogia on nii metodoloogiliselt kui temaatiliselt väga lai teadusala. Traditsiooniliselt on keskendutud sotsiaalse kihistumise, klasside, mobiilsuse ja religiooni, ilmalikustamise, õiguse ja kõrvalekallete uurimisele. Kuna kogu inimtegevus sõltub sotsiaalselt struktuurist ja indiviididest, siis on sotsioloogia fookus laienenud ka tervise-, militaarsete ja karistusasustuste, Interneti ja isegi sotsiaalse aktiivsuse teaduslikule uurimisele.

Kasutatavate teaduslike meetodite valik on samuti laienenud. Sotsiaalteaduste uurijad koguvad informatsiooni erinevate kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete meetodite abil. Kui 20. sajandi keskel sagenesid tõlgendatavad, hermeneutilised ja filosoofilised lähenemised ühiskonna analüüsimisele, siis sajandi lõpus hakati kasutama rohkem analüütilist sotsioloogiat ja matemaatilisi ning rangemaid arvutusmeetodeid nagu näiteks agentidel baseeruv modelleerimine ja sotsiaalse võrgustiku analüüs.[1][2] Sotsioloogia rajajaks peetakse prantsuse sotsioloogi Auguste Comte'i, kes võttis esimesena kasutusele termini sotsioloogia. Klassikalise sotsioloogilise mõtte rajajateks peetakse tavaliselt Karl Marxi, Max Weberit, Émile Durkheimi ning Vilfredo Paretot.

Sotsioloogilise mõtlemise arengusse on panustanud paljud filosoofid ning teiste erialade teadlased, kes ei ole ennast ise sotsioloogina määratlenud, nende hulka kuulub ka Karl Marx. Teistest rohkem on varasel arenguperioodil sotsioloogide hulgas olnud majandusteaduse taustaga inimesi, selline taust oli ka Vilfredo Paretol.

Erinevalt psühholoogiast vaatleb sotsioloogia indiviidi käitumist ning otsuseid seostatuna makrotasandil jälgitavate ühiskondlike protsessidega.

Sotsioloogia uurimismeetodid[muuda | muuda lähteteksti]

Sotsioloogilistes uuringutes kasutatakse kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid meetodeid. Kvalitatiivsed meetodid põhinevad mikrosotsioloogilistel mõistetel ja kasutatakse informatsiooni arusaamist ja interpreteerimisest. Kvantitatiivsed põhinevad statistilistel ja matemaatilistel meetoditel.

Alusteadusena seletab sotsioloogia sotsiaalseid nähtusi, kogub ja töötleb nende kohta andmeid. Rakendusteadusena võimaldab sotsioloogia prognoosida sotsiaalseid nähtusi ja neid hallata. Sotsioloogia on noor teadusharu, selle teadussuundade arv kasvab pidevalt. Sotsioloogiaga on tihedalt seotud ka psühholoogia, politoloogia, kultuuriuuringute, antropoloogia ja teiste humanitaarteadustega.

Sotsioloogia kui teadus kasutab erinevad uurimismeetodeid:

Informatsiooniallikas Meetod
Dokumentaalne Dokumentide analüüs, sisuanalüüs
Sotsiaalsete nähtuste välised avaldumised Vaatlus
Inimene Uuring (küsitlus, intervjuu)
Väike rühm Sotsiomeetriline uuring
Sotsiaalne kogemus Fookusgrupp, eksperdi uuring
Organiseeritud grupp Eksperiment

Vaatlus – on toimuvate nähtuste ja sündmuste informatsiooni kogumine visuaalse fikseerimise abil. Võib olla teaduslik kui ka igapäevane; peidetud või avatud, sõltuvalt sellest, kas uurimisobjekt teab sellest või mitte. Lisaks sellele võib uuring toimuda sotsiaalsete gruppide "sees".

Eksperiment – uurimismeetod, mille käigus kontrollitakse püstitatud hüpoteesi, luues ise vajalikud tingimused muude muutujate kontrolli all hoidmiseks. Eksperimendi käigus kontrollitakse, kuidas sõltuv muutuja muutub vastavalt sellele, kuidas manipuleeritakse sõltumatu muutujaga.

Küsitlus - kvantitatiivsete andmete (mis põhinevad uurimisprotsessil) kogumine. Küsitlus võib olla kas kirjalik (küsimustik) või suuline (intervjuud, vestlused). Tavaliselt küsitlus koostatakse nagu "lehter". Sissejuhatus (mis on probleem?), põhiosa (küsimused probleemi kohta, hüpoteesid), lõpposa (sotsiaal-demograafiline).

Intervjuu – andmete kogumise meetod (küsimustiku alusel), mis hõlmab suulist verbaalset koostööd vastaja ja intervjueerija vahel. On olemas kaks erinevat intervjuu tüüpi: standardiseeritud ja vabas vormis. Intervjuud, mis toimub vabas vormis, iseloomustab minimaalne standardimise tase. Teaduskirjanduses nimetatakse "vaba" intervjuud tihti "avatud intervjuuks" ehk struktureerimata intervjuuks. Lisaks sellele on olemas fokuseeritud intervjuu – intervjuu, mille jooksul toimub põhjalik ehk üksikasjalik arutelu, mis on seotud ainult ühe probleemiga, millest vastajat teavitati eelnevalt.

Dokumendi analüüs – sotsiaalsete andmete kogumine autobiograafiate, maalide, trükimeedia jne uuringute abil. Tuleb märkida, et sotsioloogias nimetatakse dokumendiks iga fikseeritud andmekandjat. Üks selle meetodi alamliik on sisuanalüüs. Sisuanalüüs on kvalitatiivsete andmete muutmine kvantitatiivseteks ja nende edasine statistiline töötlemine.

Sotsioloogiaseltse[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Macy, Michael; Willer, Robb (2002). "From Factors to Actors: Computational Sociology and Agent-Based Modeling". Annual Review of Sociology 28: 143–66. doi:10.1146/annurev.soc.28.110601.141117. 
  2. Lazer, David; Pentland, Alex; Adamic, L; Aral, S; Barabasi, AL; Brewer, D; Christakis, N; Contractor, N et al. (6. veebruar 2009). "Computational Social Science". Science 323 (5915): 721–723. PMC 2745217. PMID 19197046. doi:10.1126/science.1167742. 

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Мертон Р. Фокусированное интервью [Электронный ресурс] / Мертон Р., Фиске М., Кендалл П. ; пер. с англ. к.э.н. Т.Н.Федоровской, под ред. к.э.н. С.А.Белановского. – М., 1991. <http://socioline.ru/_seminar/library/metod/merton.php >
  • Ядов В. А. 1995. Социологическое исследование: методология, программа, методы.— Самара: Издательство «Самарский университет».— С.135