Õpivilumuste spetsiifilised häired

Õpivilumuste spetsiifilised häired kuuluvad koos kõne ja keele, motoorika ja pervasiivsete arenguhäiretega RHK-10 psühholoogilise arengu häirete rühma (F80–F89).

Õpivilumuste spetsiifilised häired (F81) on krooniliste häirete heterogeenne rühm; need häired avalduvad lastel olulistes raskustes kuulamisharjumuse, kõne, jutustamise, lugemise, kirjutamise või matemaatiliste oskuste omandamises. Kirjanduses kasutatakse selles tähenduses ka termineid "õpivilumuse häire", "õppimisraskus" ja "õpiraskus".

Definitsioon

Õpiraskustega lapsed on need lapsed, kellel on häire ühes või mitmes psühholoogilises baasprotsessis, mis on seotud suulisest ja/või kirjalikust kõnest arusaamise ja kasutamisega. See võib ilmneda piiratud võimes kuulata, mõelda, rääkida, lugeda, kirjutada või arvutada. See mõiste hõlmab tajupuudeid, ajukahjustust, minimaalset ajategevuse häiret, düsleksiat ja arenguhäirest tingitud afaasiat. Mõiste ei hõlma lapsi, kelle õppimisprobleemid on nägemis-, kuulmis- ja motoorsete puuduste, vaimse alaarengu, emotsionaalsete häirete või ebasoodsate keskkonna-, kultuuriliste või majanduslike tingimuste tagajärg.

Häire avaldumine

Õpihäire ilmneb elulises situatsioonis. Õppimisraskuste ilmnemine on ootamatu; võrreldes üldise intelligentsuse tasemega on neil lastel vähene edukus mõnedes spetsiifilistes ainetes. Lapse saavutustase on oluliselt madalam võrreldes selle taseme ootuspärasusega. Õppeprotsessis ilmnenud raskused (väga madal õppeedukus võrreldes eakaaslastega) on dünaamiliselt, arenguliselt jälgitavad. Üldjuhul on eelnenud varasematel arengu etappidel mingeid häireid (nt kõne- ja keele arengupuuded), lisaprobleeme (nt tähelepanematus, püsimatus, käitumisprobleemid, tundeeluhäired).
RHK-10 sedastab arenguhäirete iseloomulikeks tunnusteks:

• algus on alati imiku- või lapseeas;
• aju bioloogilise küpsemisega seotud funktsioonide arengu pidurdumine või kahjustus;
• pidev kulg ilma remissioonide ja ägenemisteta;
• enamikul juhtudel on mõjustatud kõne-, ruumitaju võime ja/või motoorne koordinatsioon;
• on iseloomulik, et lapse kasvades ja vanemaks saades häire pidevalt nõrgeneb (kuigi on võimalik kergete jääknähtude säilimine täiskasvanueaski);
• tavaliselt ilmneb vaimse arengu pidurdumine või kahjustus nii varases lapseeas, kui seda on võimalik kindlaks teha, ilma eelneva normaalse arengu perioodita.

Õpiraskused mõjutavad erinevaid valdkondi: mälu, kõnelemine, kirjutamine, matemaatika, mõtlemine, nägemistaju, kuulmistaju, ruumitaju, motoorne koordinatsioon, lugemine, õppimine. Õpiraskustega inimestel on tavaliselt raske informatsiooni vastuvõtmine, meeldejätmine ning väljendamine.

Avaldumine koolitunnis

Koolitunnis avalduvad psüühilise väsimuse tundemärgid (Martinson, 2010): vigade tegemine sageneb, arusaamis- ja keskendumisvõime vähenevad, tähelepanu muutub hüppeliseks või kaob hoopis, tekivad häired silma ja käe tegevuse koordinatsioonis, tekib ja sageneb haigutamissoov, võib tekkida motoorne rahutus.
Emotsionaalse ja vaimse seisundi halvenemine avaldub järgmistel viisidel:

• keskendumisvõime alanemine;
• enesekontrolli nõrgenemine;
• mälu halvenemine;
• saavutusrõõmu puudumine;
• üleväsimusest tingitud depressioon;
• endassetõmbumine (nt huvipuudus, ebakindlus);
• ärrituvus või püsiv neurootilisus;
• koolihirm;
• käitumishäired: valetamine, varastamine, ärajooksmine, kiitlemine, püüd kõiki üle trumbata, lärmakus, teiste kiusamine, kaklemine

Põhjused

Õpihäireid seostatakse paljude teguritega, Kohler ja Kravets (1998) toovad põhjustena esile järgmised:

• mahajäämus küpsemises,
• pärilikkus,
• prenataalsed probleemid, enneaegne sünnitus või ajukahjustused,
• vigastused/kahjustused varases lapseeas,
• närvisüsteemi häired.

Kuidas ära tunda?

Ohumärkide nimekiri (Kohler, Kravets 1998): kärsitus, desorganiseeritus, hajameelsus, mõttekäigu katkestused (vahelesegamised), pikemaajalist kontsentreeritud vaimset pingutust vajavate ülesannete vältimine, hajuv tähelepanu, vähene kodutööde tegemine, vähe kestev tähelepanuvõime, võimetus järgida instruktsioone, raskused tähelepanu koondamisel, kaasa mõtlemise raskused, kerge sattumine meeleheitesse, kergesti vaimustumine, kasinad testitulemused, võimetus lõpetada teste traditsioonilise ajalimiidi piires, sagedane tundi hilinemine, raskused tähtajaliste ülesannetega, paindumatus (järeleandmatus), vastuolulisus või ebajärjekindlus akadeemilistes ettevõtmistes, raskused uute kontseptsioonide omaksvõtmisel, raskused lühimäluga, raskused kirjaliku väljendumisega, raskused õigekirjaga, sõnade ja tähtede äravahetamine ning segiajamine, võimetus soravalt lugeda ja lugemise vältimine tunnis, nõrk enesekontroll, loetamatu käekiri, võimetus sõbruneda ja sõpru hoida, vähene seltsivus, raskused mitteverbaalsete märguannete tõlgendamisel, raskused koos töötamisel.

• Eelkoolieas on õpiraskuste varasteks sümptomiteks, ohuteguriteks: keele- ja kõnehäired (sümbolid), tajuhäired (kuulmistaju, auditiivne lühimälu), üld- ja peenmotoorika häired (suunataju, ruumis liikumine, käeline osavus, vältimine; kohmakamad võrreldes teistega); käitumisprobleemid, sotsiaalsed oskused.
• Koolieas lisanduvad: probleemid motoorikas, käitumises ja verbaalsetes oskustes.
• Noorukieas ja täiskasvanuna säilivad: probleemid kõrgema taseme oskustes nagu abstraktne mõtlemine ja analüüsi-sünteesioskus.

Õpiraskusi võib olla raske märgata, sest laps on omandanud kompensatoorsed oskused, väldib teadlikult.

Komorbiidsus

Ainealastele õpiraskustele lisanduvad või on sageli põhjustajaks erinevad psüühikahälbed ja -häired:

• segatüüpi spetsiifilised häired (keele ja kõne spetsiifilised arenguhäired; lugemis- ja kirjutamisraskused; arvutamishäire; motoorika spetsiifilised arenguhäired);
• pervasiivsed arenguhäired (Aspergeri sündroom, lapse autism, autistlikud jooned lapsel);
• hüperkineetilised häired (hüperaktiivsus ja tähelepanuhäire);
• käitumishäired, tundeelu- ja suhtlushäired (foobiad, mutism),
• bipolaarne häire (vahelduva meeleoluga hood),

Õppimishäiretest on levinumad eelkõige lugemise (spetsiifiline lugemishäire F81.0), õigekirja (spetsiifiline õigekirjahäire F81.1) ja arvutamisvilumuste (spetsiifiline arvutamisvilumuste häire F81.2) häired. Õppimisprobleemidele tähelepanu pööramine on lapse arengu seisukohalt oluline mitte ainult teadmiste ja oskuste omandamise tähtsuse tõttu, vaid ka seepärast, et õppimishäiretest saavad alguse samuti paljud sotsiaalsed, emotsionaalsed ja motivatsiooniprobleemid (Lyytinen, 2004). Õppimisraskused võivad ilmneda juba eelkoolieas, sagedamini aga koolieas, kui suurenevad sotsiaalsed nõudmised lapsele.

Tänapäeval on üha kindlamaks kujunenud arusaam, et õppimishäired mõjutavad kogu inimese elu. Seepärast on ka oluline märgata õppimisraskusi ja nende võimalikke riskitegureid võimalikult vara. Lyytinen (e.k 2006) väidab, et keelehäirete juured peituvad varases kõne-eelses suhtlemises. Lapse kõne ja keele varaseks mõistmiseks ning žestide ja miimika abil suhtlemiseks on keele soodsa arengu olulised tunnused. Näiteks helitaju arengus, sõnade kiires ja paindlikus meeldetuletamises või keelelises töömälus esinevad raskused võivad märgatavalt aeglustada lugema õppimist.

Kõne ja keele spetsiifilised arenguhäired

Keele normaalne omandamine (rääkimise ja keele õppimise kulg) on häiritud varasest arengustaadiumist peale. Üldnimetus häirele: düsfaasia (keelehäire), mis on kaasa sündinud. Välistatud on keskkonna tegurite ebasoodne toime, neuroloogilised kahjustused, sensoorsed defektid. Häire väljendub artikuleerimise, oma mõtete väljendamise (ekspressiivne kõne) või teiste inimeste kõnest arusaamise (retseptiivne kõne) raskusena või mõlemana. Kõne- ja keelehäirete kognitiivsed probleemid: infotöötluse kiirus langenud, töömälu maht väike, eksekutiivsete funktsioonide defitsiit (ei suuda eirata ebaolulist, jääb kinni detailidesse), vead verbaalse info integreerimisel, verbaalne üldistamisoskus, põhjendamine-järeldamine kesine. Eesti psühholoogidest on Tartu Ülikooli arengupsühholoogia professor Tiia Tulviste uurinud Eesti laste kõne arengut.

Lugemis- ja õigekirjahäire. Arvutamisvilumuste häire

• Spetsiifiline lugemishäire ehk düsleksia – iseloomulik on ilmne lugemisvilumuste arengu häirumine: häiritud on loetu mõtte tabamine, sõnade tähenduse mõistmine, lugemise tehniline külg. Düsleksia ohutegurid varases eas: kõneproduktsiooni, kõnemõistmise, tajude/peenmotoorika, mälu/mõtlemise iseärasused. Tüüpilised vead: tähtede asendamine, jätab ära häälikuid, muudab sõnade järjekorda, lisab sõnu, vältevead, hüppab ühelt realt teisele, loeb peeglis, loeb lihtsamat teksti aimates, ei mõista teksti, mäluprobleemid.
• Spetsiifiline õigekirjahäire ehk düsgraafia – iseloomulik ilmne oluline õigekirja arengu häirumine. Sageli esineb koos lugemis- ja/või arvutamisraskusega. Markerid: kirjutamisel teeb vältevigu, eksib kõigis häälikurühmades, eri variantides, jätab ära või lisab tähti, asendab tähti, moonutab sõnastruktuuri.
• Spetsiifiline arvutamisvilumuste häire ehk düskalkuulia – iseloomulikud kahjustused arvutamisvilumustes. Häire hõlmab peamiselt arvutamise põhioskusi nagu liitmine ja lahutamine ning korrutamine ja jagamine. Vähem algebra, trigonomeetria, geomeetria ja muid abstraktseid matemaatilisi oskusi. Esineb pigem koos lugemis- ja kirjutamisraskustega. Komorbiidsus suhtlemis-, käitumis- ja emotsionaalsete häiretega.

Motoorika spetsiifiline arenguhäire

Iseloomulik motoorse koordinatsiooni, peen- ja üldmotoorika raske puue, millega kaasneb sageli mõningane nägemis-ruumilise tunnetuse puudulikkus. Markerid: laps on ebakindla, kohmaka kõndimisviisiga; hilisem jooksma, hüplema, trepist üles-alla käimise õppija. Raskused kingapaelte sidumisel, nööpimisel, palli viskamisel-püüdmisel. Joonistamisoskus halb, sageli ei oska kokku panna mosaiikpilte, raskusi pildilt detailide leidmisel. Halb käekiri. Motoorne areng võib pidurdada kõne ja keele arengut – eriti artikulatsiooni. Motoorse kohmakusega kaasneb sageli õppimisraskus. Umbes pooltel lastest, kellel on enne kooliiga motoorse koordinatsiooni häired, tekib koolitöös probleeme, enamasti on õpiraskused kerged.

Pervasiivsed arenguhäired

RHK-10 F84
Häirunud on vastastikune sotsiaalne mõjutamine ja suhtlemine, millega kaasneb huvide ning tegevusaktiivsuse piiratus, stereotüüpsus ja monotoonne korduvus. Häiret diagnoositakse lapse käitumises iseloomulike tunnuste alusel. Häirete rühm sisaldab: Lapse autism (F84.0), atüüpiline autism (F84.1), Retti sündroom (F84.2), lapse muu desintegratiivne häire (F84.3), Hüperaktiivsus motoorsete stereotüüpiate ja vaimse alaarenguga (F84.4), Aspergeri sündroom (F84.5).

Hüperkineetilised häired. Aktiivsus- ja tähelepanuhäire

RHK-10 F90
Iseloomulik varane algus (esimese viie eluaasta jooksul), püsivuse puudumine tegevustes, mis nõuavad vaimset pingutust, kalduvus üle minna ühelt tegevuselt teisele, midagi lõpetamata, süsteemitu, laialivalguv ja liigne askeldamine. Suhted täiskasvanutega sageli pidurdamatud, eakaaslaste hulgas võivad olla tõrjutud. Sageli võib esineda komorbiidsust motoorse arengu ning keelearengu spetsiifiliste häiretega. Häire võib põhjustada düssotsiaalset käitumist ja enesehinnanguprobleeme. Keskseteks märksõnadeks keskendumisvõime ja tähelepanu nõrkus, liigne impulsiivsus, hüperaktiivsus. Inglise keeles ADHD (Attention-Deficit / Hyperactivity Disorder). Almquist (e.k 2006) toob välja ADHD-ga laste ühise joone – imikuna on nad kõik kohmakad, aeglased potil käimise ja puhtusepidamise õppijad.

Kokkuvõtteks

Vaatamata mitmetele sarnastele arengunäitajatele tuleb lapse arengu hindamisel ja sekkumisel eristada spetsiifilist arenguhäiret vaimupuudest. Erinevalt vaimupuudest on spetsiifilise arenguhäirega lastel:

• suurem arengupotentsiaal;
• kiirem arengutempo;
• valmisolek koostööks täiskasvanuga (võtavad hästi abi vastu);
• säilinud tunnetuslik huvi ümbritseva vastu;
• adekvaatsem tunde- ja tahteelu (motiveeritus tegevustele, emotsionaalsus) jne.

Kirjandus

• Laste- ja noortepsühhiaatria, AS Medicina, 2006
• Õpiraskused, M. Martinson (Koolibri, 2010)
• Counseling secondary students with learning disabilities, The Center for Applied research in education West Nyak, New York, 1998
• Rahvusvaheline Haiguste klassifikatsioon-10 (RHK-10)