Õhupalliga põgenemine Saksa DV-st

Õhupalliga põgenemine Saksa DV-st
Koht	Pößneck, Saksa DV (õhkutõusmine) Naila, Saksamaa LV (maandumine)
Koordinaadid	50° 42′ 0″ N, 11° 36′ 0″ E (õhkutõusmine) 50° 19′ 0″ N, 11° 41′ 0″ E (maandumine)
Kuupäev	16. september 1979
Kellaaeg	ca 02.00
Kestus	ca 25 minutit
Liik	piiriületus
Vahend	kuumaõhupall
Korraldaja(d)	Peter Strelzyk perekonnaga Güenter Wetzel perekonnaga
Osalejaid	8
Traumad	2
Tulemus	kordaläinud põgenemine Saksa DV-st Saksamaa Liitvabariiki

Õhupalliga põgenemine Saksa DV-st oli kahe perekonna põgenemine Saksa Demokraatlikust Vabariigist Saksamaa Liitvabariiki kuumaõhupalliga ööl vastu 16. septembrit 1979.

Eellugu

Pärast Teist maailmasõda jagati Saksamaa kaheks – lääneliitlaste okupatsioonitsoonist moodustati Saksamaa Liitvabariik, NSV Liidu okupatsioonitsoonist aga Saksa Demokraatlik Vabariik. Saksa DV kommunistliku riigikorra tõttu põgenesid paljud Saksamaa Liitvabariiki. Vältimaks kodanike põgenemise negatiivset mõju SDV majandusele, otsustas SDV valitsus 26. mail 1952 piiri sulgeda ja blokeerida. Piirialale ehitati vahitornid, paigutati maamiinid ning piirivalvuritele anti käsk põgenejaid tulistada (saksa keeles Schießbefehl).

Põgenejad

Saksa DV piirikaitse skeem

Elektrik ja endine Saksa DV õhuväe mehaanik Peter Strelzyk (sündinud 15. augustil 1942 Oppelnis) ja müürsepp Günter Wetzel (sündinud 1955. aastal) olid töökaaslased ligikaudu 20 000 elanikuga Pößnecki linnas Gera ringkonnas (tänapäeval Tüüringi liidumaal) asuvas VEB Polymeri plastikutehases. Nad olid olnud sõbrad neli aastat ja neil oli ühine soov põgeneda Lääne-Saksamaale, mida nad tihti arutasid. 7. märtsil 1978 otsustasid nad põgenemise teoks teha. Esmalt kavatsesid nad ehitada helikopteri, kuid said peagi aru, et nad ei oleks selle jaoks kusagilt mootorit saanud. Siis otsustati põgeneda kuumaõhupalliga. Ühe versiooni kohaselt tulid nad sellele mõttele televiisorist kuumaõhupallidest saadet vaadates. Günter Wetzel aga väidab, et nad said selle idee, kui neid külastas Günteri abikaasa Petra õde, kes oli Saksa DV-st juba 1958. aastal põgenenud, ja näitas neile ajakirja Albuquerque rahvusvahelisest kuumaõhupallide festivalist.

Põgenejaid oli kaheksa: Peter Strelzyk, tema abikaasa Doris, nende teismelised pojad Frank (15) ja Andreas (11) ning Günter Wetzel koos abikaasa Petra ning poegade Peteri (5) ja Andreasega (2).

Esimene õhupall

Peter Strelzyk ja Günter Wetzel arvutasid välja, et 8 inimese kogukaal koos õhupalliga oleks ligi 750 kilogrammi, mille jaoks läheks vaja 2000 kuupmeetrit 100 kraadini kuumutatud õhku. Arvutati ka välja, et õhupalli valmistamiseks oleks vaja 800 ruutmeetrit kangast. Nende väikelinnas ei oleks saanud kahtlust äratamata nii palju riiet osta. Naaberlinnades (Rudolstadt, Saalfeld, Jena) ei olnud piisavalt kangast saada, mispeale osteti 50 kilomeetri kaugusel asuvast ringkonnakeskusest Gerast (tekstiilitööstuslinn) 850 meetrit meetrilaiust puuvillast kangast. Müüjale öeldi, et nad vajavad kangast matkaklubile telkide vooderdamiseks.

Günter õmbles 15 meetri laiuse ja 20 meetri pikkuse õhupalli 40 aastat vanal õmblusmasinal valmis kahe nädalaga, samal ajal Peter ehitas gondlit ja põletit. Gondel tehti raudraami ja plekkpõrandaga, raami ümber keriti pesunöör. Põleti ehitati kahest 11-kilogrammisest propaaniballoonist, voolikutest, veetorust, ahjutorust ja otsikust.

Esimest korda katsetati õhupalli aprillis 1978. Palli testiti Ziegenrücki väikelinna lähedal kõrvalises metsanurgas, mis asus 10 kilomeetri kaugusel piirist ja 30 kilomeetri kaugusel Pößneckist. Õhupall aga ei täitunud õhuga. Pärast nädalasi otsinguid katsetati õhupalli kivimurrus 25-meetrisel kaljul, kuid ka see katse ebaõnnestus.

Siis otsustati pall kõigepealt täita külma õhuga ning seejärel kasutada põletit õhu soojendamiseks. Selleks tehti ventilaator, mis kasutas Günteri MZ mootorratta 250-kuupsentimeetrist 14-hobujõulist mootorit, mis käivitati Trabanti starteriga, ning voolu anti käivituskaablitega Peteri Moskvitšist. Trabanti summutiga vaigistatud mootor pani keerlema meetripikkused tiivikulabad õhupalli täitmiseks. Ehitati ka isetehtud leegiheitja, mis sarnanes põletiga, et õhku kiiremini eelkuumutada. Kuid ka see katse ei olnud edukas. Ventilaatorit kasutades avastati, et riie oli liiga hõre ja laskis õhku läbi.

Ebaõnnestunud katse läks maksma 2400 Saksa DV marka. Peter põletas riide hiljem mitme nädala jooksul koduahjus ära.

Teine õhupall

Järgmisena osteti mitmesuguseid kangaid, ka vihmavarjukangast, ning mitmesuguseid taft- ja nailonkangaid. Soojustaluvust testiti ahjus, ning tihedust tolmuimeja ja veega täidetud klaastoru abil. Kõige paremini käitus vihmavarjukangas, kuid see oli ka kõige kallim. Selle asemel valiti sünteetiline taft.

Et osta kangast ilma kahtlust äratamata, otsustati see osta hoopis 160 kilomeetri kaugusel Leipzigist, seekord oli suitsukatteks purjede valmistamine jahtklubile. Kangas tuli aga tellida. Kuigi Peter ja Günter kartsid, et sellest võidakse teavitada Stasit, tulid nad järgmisel päeval tagasi ja said kanga kätte probleemideta. Kangas mõõtmetega 800 m × 1 m maksis 4 800 Saksa DV marka. Teel koju osteti õmblusmasinale ka elektrimootor.

Järgmine nädal õmbles Günter taas riidest õhupalli, mis nüüd elektrimootori abiga õnnestus kaks korda kiiremini. Pärast seda mindi uuesti õhupalli testima. Nüüd õnnestus õhupall täita ventilaatori ja leegiheitja abil viie minutiga. Õhupall täitus, kuid põleti ei olnud piisavalt võimas, et õhupall õhku tõuseks. Katsetati kuid, lisades veel kaks propaaniballooni ja katsetades erinevate kütusesegudega. Günter oli plaani õnnestumisse lootust kaotamas ning Petra nägi tihti õudusunenägusid, et nad kukkusid õhupalliga alla. Seepeale otsustasid Wetzelid plaanist loobuda ja Günter hakkas kavandama põgenemist minilennuki või purilennukiga.

Peter aga jätkas oma vanema poja Franki abiga õhupalli ja põleti parandamist. Juunis 1979 avastas ta, et kui propaaniballoon teistpidi pöörata, siis lisarõhu toimel vedel propaan gaasistub ning leek muutub suuremaks. Ta ehitas gondli ümber ja paigutas balloonid ülevalt alla, mis tekitas 12-meetrise leegi. Õhupall oli valmis.

Esimene põgenemiskatse

3. juulil 1979 olid ilma- ja tuuleolud head. Kell 1.30 asusid Strelzykid gondlisse ja tõusid õhku kiirusega neli meetrit sekundis. Peteri baromeetrist tehtud kõrgusmõõturi järgi tõusid nad 2 km kõrgusele. Tuul puhus neid piiri suunas. Kuid siis sattus õhupall pilve, veeaur kondenseerus pallile ja lisatud veeraskuse tõttu hakkas pall langema. Pall maandus umbes 180 meetri kaugusel piirist, mineeritud piiriala ääres. Lend oli kestnud 34 minutit. Teadmata, kus nad olid, läks Peter asja uurima. Ta sai aru, et katse oli ebaõnnestunud, kui ta avastas tühja Wernigerode pagaritööstuse leivakoti. Strelzykitel kulus 9 tundi, et väljuda piirialast. Lisaks pidid nad märkamatult väljuma ka 5-kilomeetrisest piiritsoonist, kus viibimiseks oli vaja eriluba, mida neil polnud, ning siis minema auto juurde tagasi, kokku 14 kilomeetrit. Keegi ei olnud autot avastanud. Strelzykid jõudsid koju just õigeks ajaks, et teavitada töökohti ja kooli haigestumisest.

Õhupall avastati hiljem samal hommikul. Strelzyk hävitas kõik allesjäänud esemed ja müüs auto maha. 14. augustil avaldas Stasi ajalehes Volkswacht kukkumiskohal leitud esemed: baromeetri, taskunoa ja Ruhla käekella. Kartes, et Stasi võib nad avastada, otsustas Peter Günteri uuesti üles otsida. Mehed otsustasid, et ainus võimalus on kiiresti ehitada uus õhupall ja põgeneda.

Kolmas õhupall, õnnestunud põgenemine

Kuumaõhupall öös

Nüüd otsustati õhupalli suurendada, uus õhupall pidi olema ruumalaga 4000 kuupmeetrit, läbimõõduga 20 meetrit ja kõrgusega 25 meetrit. Selle jaoks oli vaja 1250 ruutmeetrit taftkangast, mis nüüd osteti mitmesugustes värvides ja mustrites üle kogu maa, et kahtlusi hajutada. Kuue nädalaga oli uus 180-kilogrammine õhupall valmis, koormusega 550 kilogrammi: gondel, varustus ja põgenejad. Head ilmastikuolud olid 15. septembri öösel, kui äikesetorm tekitas just soodsa tuulepuhangu. Seepeale sõitsid nad õhkutõusmiskohale Peteri Wartburgiga, mille ta oli ostnud Moskvitši asendamiseks, ja mopeediga. Kohale jõuti kell 1.30. Pall täitus kümne minutiga ja õhu soojendamine võttis kolm minutit.

Veidi pärast kella kahte tõusid nad õhku. Kuna palli köidikuid ei lõigatud läbi üheaegselt, siis pall kaldus ning kangas süttis. Selle jaoks oli varutud tulekustuti ning tuli kustutati. Seepeale tõusis pall 9 minutiga 2 km kõrgusele ning lendas Lääne-Saksamaa suunas kiirusega 30 km/h. Lend kestis 28 minutit, õhutemperatuur oli -8 °C. Kuna põleti ahjutoru oli liiga pikk, oli tekkinud leek liiga kõrge, mis tekitas ülerõhu ja pall hakkas rebenema. Lõhest sisse pääsenud õhk kustutas leegi, mida Günter pidi tuletikkudega mitu korda uuesti süütama. Pall tõusis 2,5 kilomeetri kõrgusele. Hiljem selgus, et nad olid tõusnud piisavalt kõrgele, et neid oleksid märganud – kuid mitte tuvastanud – Lääne-Saksamaa lennujuhtide radarid. Ka Ida-Saksamaal oli neid märganud Bad Lobensteini väikelinnas kultuurimaja juures viibinud öövalvur. Tundmatu lendava objekti kohta teate saanult panid piirivalvurid tööle prožektorid, kuid pall oli liiga kõrgel, et seda oleks märgatud.

Lõhe tõttu pallikangas tuli põletit palju rohkem kasutada, mis vähendas aga lennukaugust. Günter arvas, et kui pall oleks terveks jäänud, oleksid nad võinud lennata 50 kilomeetrit. Nad nägid Rudolphsteini piiripunkti kiirteel A9 ja prožektorite valgusvihke. Kui propaan otsa lõppes, laskusid nad kiiresti, maandudes Baieris Naila väikelinna lähedal, ligikaudu 10 kilomeetri kaugusel piirist. Keegi vigastada ei saanud, väljaarvatud Günter, kes maandumisel jala murdis. Olles näinud punaseid ja kollaseid tulesid, mis Saksa DV-s olid ebatavalised, arvasid Peter ja Günter, et põgenemine oli õnnestunud. Lisaks nägid nad väikeseid talusid, võrreldes Ida-Saksamaa suurte riigistatud taludega, ning põllutöömasinaid, mis olid Ida-Saksamaal kasutatutest vägagi erinevad. Kaks Baieri politseinikku olid märganud õhupalli vilkuvat tuld, mispeale nad sõitsid arvatavasse maandumispaika ning leidsid Peteri ja Günteri, kes küsisid neilt, kas nad olid läände jõudnud. Nad märkasid ka, et politseiauto oli Audi, mis oli veel üheks märgiks, et põgenemine oli õnnestunud. Kui politseinikud neile vastasid jaatavalt, kutsusid nad ka naised ja lapsed enda juurde.

Järellugu

Alguses jäid mõlemad pered elama Nailasse. Hiljem aga hakkas Günter Hofi lähedal automehaanikuks ja Peter avas Bad Kissingenis televiisorite parandamise töökoja, mis aga läks pankrotti. Kuna Stasi spioonid neid jälitasid, kolisid Strelzykid Šveitsi. Pärast Saksamaa taasühinemist 1990. aastal kolisid Peter ja Doris Strelzyk 1990. aastate keskel tagasi Pößneckisse oma vanasse majja. Nende pojad ja Wetzelid jäid elama Baierisse.

Ajakiri Stern ostis hiljem Strelzykitelt ja Wetzelitelt eksklusiivsed õigused nende põgenemisloole.

Saksa DV-s tugevdati pärast põgenemist piirivalvet, kõik piirilähedased väikesed lennujaamad suleti, lennukid suunati piirist kaugemale. Propaaniballoone hakati registreerima, suurtes kogustes kangast õhupalli ehitamiseks osta enam ei saanud.

Pärast õhupalli maandumist sai Peter Strelzyki vend Erich, kes elas Potsdamis ja ei olnud põgenemisest teadlik, sellest teada ZDF-i uudistesaatest. Hommikul kell 6 vahistati ta Stasi poolt. Ka nende õde Maria koos abikaasa Horstiga vahistati. Pereliikmete vahistamine oli SDV-s tavaline protseduur, et motiveerida inimesi mitte põgenema. Nad mõisteti süüdi põgenemisele kaasaaitamises ning mõisteti kaheks aastaks Naumburgi vanglasse. Peter ja Doris saavutasid Amnesty Internationali abiga nende vanglast vabastamise.

1982. aastal tegi Disney õhupallilennust filmi "Night Crossing" ('Öine piiriületus') saksakeelse pealkirjaga "Mit dem Wind nach Westen" ('Tuulega Läände'). Filmimine toimus kohapeal Baieris piiri ääres. Peter Strelzykit kehastas filmis John Hurt, Günter Wetzelit Beau Bridges.

Kui Peter ja Doris Strelzyk pöördusid Geras Stasi arhiivi poole oma toimiku nägemiseks, selgus, et nende toimik kaalus 25 kilogrammi.

Peter Strelzyk suri 11. märtsil 2017 Jena haiglas pärast rasket haigust.

2017. aasta augustist saab õhupalli näha Regensburgis Baieri Ajaloomuuseumis.