Õ

õ

Õ (õ) on ladina kirja täht, mis on saadud o-tähest diakriitilise märgi tilde abil.

HTML-is märgendatakse Õ-tähte Õ ja õ-tähte õ.

Eesti keel[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti keeles märgib see täht ümardamata keskkõrget keskvokaali.

Selle kasutuselevõtu algatas 19. sajandi algul Otto Wilhelm Masing. Varem kasutati selle hääliku märkimiseks peamiselt o ja ö-tähte, mõnes sõnas ka e-tähte.

Eesti tähestikus on see täht w- ja ä-tähe vahel. Ta on tähestiku 27. täht, võõrtähtedeta 24. täht.

Arvutikasutajad asendavad selle vajaduse korral sümboliga 6 või ø või q.

Võru, seto ja vadja keel[muuda | muuda lähteteksti]

Lõunaeesti võru ja seto keeles, kuid samuti ka vadja ja kihnu keeles esineb õ-tähte palju rohkem ku eesti keeles (nt võru-seto hõbõhõdsõlõ 'hõbedasele', kõnõlõsõq, 'kõnelevad', mõsõ 'pesen', võru-seto-kihnu tulõlõ 'tulele', olõ 'olen'). Selle põhjuseks on täielik vokaalharmoonia, mis nendes keeltes esineb, kuid on eesti keelest sajandite jooksul taandunud. Vokaalharmoonia on omane küll ka soome keelele, kuid kuna seal õ-häälikut üldse ei esine, siis ei ole seal ka õ-harmooniat, mis teebki võru, seto, vadja ja kihnu kõla- ja kirjapildi nii õ-rikkaks.

Võru ja seto keeles on tegelikult kolm eri sorti õ-häälikut, mida kõiki kirjutatakse tänapäeval tavaliselt õ-tähega. Need kolm õ-hääliku varianti on tavaline (poolkõrge ja tagapoolne) ehk eesti õ (nt mõts, kõrd), kõrge õ ehk ümardamata kõrge keskvokaal, nt sõna, sõs, kõik (seda on märgitud ka y-tähega, nt syna, sys) ja taga-e ehk tagapoolne e-hääliku variant, mis kõlab väga õ moodi ja mida ka õ-ga kirjutatakse nt tarõ, panõ, kurõkõnõ.

Koltasaami keel[muuda | muuda lähteteksti]

Koltasaami keeles märgib see täht eesti õ-le sarnast keskvokaali [ɘ]. Näiteks: kõõččmoš 'küsimus'.

Leedu keel[muuda | muuda lähteteksti]

Leedu keeles ei ole õ tähestikutäht. Sellega märgitakse mõnedes sõnaraamatutes rõhulist pikka o-häälikut, mis hääldub tõusva intonatsiooniga, näiteks piemuõ (tavatekstis piemuo) 'karjane'.