Étienne Bonnot de Condillac

Étienne Bonnot de Condillac
Sünniaeg	30. september 1714 Grenoble (Prantsusmaa kuningriik)
Surmaaeg	3. august 1780 (65-aastaselt)
Amet	katoliku preester, kirjanik

Étienne Bonnot de Condillac (30. september 1714 Grenoble – 3. august 1780) oli prantsuse filosoof ja loogik.

Tegi uurimusi nii psühholoogia kui ka vaimuteooria vallas.

Elulugu

Condillac sündis 30. septembril 1714 Prantsusmaal Grenoble'is pere kolmanda pojana. Condillacil olevat olnud halb silmanägemine ja füüsis, mis osutus takistuseks tema intellektuaalsele arengule. See pani aluse arvamusele, et tema vaimsed võimed on puudulikud. Tema haridustee algas alles teismeeas, esialgu kohaliku preestri juhendamisel ja seejärel vanema venna Jeani käe all pärast nende isa surma. Vaatamata tema perekonna arvamusele, et tal on piiratud intellektuaalsed võimed, suutis ta siiski omandada hariduse Pariisis Saint-Sulpice'i ja Sorbonne'i seminarides. 1740. aastal andise ta vande Pariisis Saint-Sulpice kirikus ja seejärel teati teda Abbé of Mureaux' nime all. Pariisis elamise ajal tutvus ta Rousseau ja Diderot'ga ning kirjutas enda põhilisemad teosed "Essai sur l'origine des connaissances humaines" ("Essay on the Origin of Human Knowledge", 1746) ja "Traité des sensations" ("Treatise on Sensations", 1754). Mõlemad teosed kajastasid tema vaateid, kuidas kogemused mõjutavad meie kognitiivsete võimete arengut. 1749. aastal ilmus tema teos "Traité des systèmes" ("Treatise on Systems"). 1752. aastal valiti ta Berliini Akadeemiasse, mille järel ilmusid tema teosed "Traité des sensations" ("Treatise on Sensations", 1754) ja "Traité des animaux" ("Treatise on Animals", 1755). 1758. aastal sai temast noore Parma hertsogi Ferdinandi eraõpetaja. 1768. aastal valiti ta Prantsuse Akadeemiasse ning hiljem andis välja "Le Commerce et le gouvernement considérés relativement l'un à l'autre" ("Commerce and Government Considered in Relation to One Another", 1776). Condillac ei jäänud Pariisi kauaks, kuna pidas mitte religioosset Pariisi intellektuaalset ühiskonda ebameeldivaks ning veetis enda üle jäänud elu Fluxis Beaugency lähedal. Fluxis elamise ajal ilmus tal teos "Logique" (1781) ning pärast Condillaci surma anti välja tema lõpetamata teos "Langue des calculs" (1798).

Filosoofia

Üldine

Condillac on mõjutanud psühholoogiat, küsides õigeid ja olulisi küsimusi ning defineerides empiirilise psühholoogia 19. sajandiks. Ta esitas süstemaatiliselt enda seisukohti John Locke vaadetele ning Condillac arendas oma kontseptsiooni empiirilises sensualismis. Kui Voltaire ei võtnud Locke'i filosoofiat väga tõsiselt, siis Condillac aitas Locke'i filosoofia populariseerimisele kaasa. Algul pooldas Condillac Locke'i empirismi, kuid jõudis peagi arvamusele, et Locke ei uurinud piisavalt süviti inimteadmiste päritolu probleemi. Locke arvamuse kohaselt pärinevad meie teadmised kahest allikast: aistingutest ja reflektsioonist, kuid Condillaci arvamuse kohaselt mitte ainult kõik meie ideed, vaid ka kõik meie mentaalsed toimingud ja võimed pärinevad ainult aistingutest. Condillaci tööd on andnud olulise panuse kahele järgnevale peamisele mõttevoolule – materialism ja idealism. Tema esimesest teosest "Essai sur l’origine des connaissances humaines" saab lugeda tema püüde kohta seletada kuidas kognitiivsed võimed arenevad aistingutest. Sellest teosest pärineb ka doktriin "Whether we rise to heaven, or descend to the abyss, we never get outside ourselves – it is always our own thoughts that we perceive.", mis sai prantsuse filosoofilise liikumise Idéologie aluseks ja mida õpetati prantsuse koolides enam kui 50 aastat. Tema teine olulisem teos "Traité des sensations" on palju fokuseeritum ja keskendub ainult keelele eelnevatele kognitiivsetele võimetele. Condillac võttis tagasi enda eelneva väite, et tajumine on transparentne (läbipaistev) protsess ja nõustus vaatega, et see protsess sisaldab alateadvuslikke järeldusi astingutest saadud informatsioonist ja et aisting võib sisaldada rohkemat, kui esialgu võib tunduda. Ta võttis tagasi ka varasema väite, et sügavus on nägemise poolt kohe tajutav. Enda uuendatud arvamuste toetamiseks esitas ta kuulsa mõtte eksperimendi. Ta palus lugejatel mõelda algupäraselt elutu ja tundetu inimese peale (nimetas seda inimese "kujuks") ja mõelda, mida see inimene saaks teada, kui iga tema meel oleks teistest isolatsioonis või kui meel oleks kombinatsioonis ainult ühe või kahe teise meelega. Lisades sellele kujule meeli aina juurde, muutub ta aina enam elavamaks. Kui kõiki teised meeled ei ole tema arvates muud kui ego olekud, siis puudutamine avab meile välise maailma otse ja samas ka kaudselt muutes kõik teised aistingud meist väljaspool asuvateks. Tähelepanu peab ta praeguse hetke aistinguks ja mälu on mineviku aisting. Condillac ei ürita seleta ainult seda kuidas inimene omandab teadmise ruumist ja välistest objektidest, vaid püüab tõestada, et pole vaja midagi enamat teadmiste ja võimete omandamiseks kui piisavalt suurel hulgal aistingulisi kogemusi. Condillaci teised teosed toetavad ja täiendavad "Essai sur l’origine des connaissances humainesi" ja "Traité des sensationsit". "Traité des système" koosneb peamiselt varasemate filosoofide metafüüsika ja metodoloogia kriitikast, "Treatise on Animalsi" eesmärgiks on püüe seletada, kuidas inimhing erineb eelkõige intelligentsuse ja vabatahte poolest loomade omadest. Ta avaldas ka teose kaubanduse ja valitsuse kohta, koostas sünonüümide sõnaraamatu ning pani kokku mitmest osast koosneva õppematerjali, mille ta arendas Parma printsi õpetades. Hiljem tegeles ta peamiselt ajalooga, kuid andis välja veel filosoofilist materjali, nende hulgas teistsugune vaade loogikast. Tema surma järel avaldati tema poolelijäänud teos pealkirjaga "Langue des calculs".

Haridus

Condillaci teooria haridusest põhineb ideel, et laps peab enda arengus läbima need samad erinevad staadiumid, mille on läbinud rass – idee, mis mõningate muudatustega, on siiani elus. Tema teiseprintsiibi järgi peab haridusprotsess olema kujundatud vastavalt naturaalsele arengule. Ta rõhutab, et on vajalik saavutada seostatus erinevate teadmiste osade ja arusaamise treenimise vahel, kuid mitte liigselt koormata mälu. Tema süsteemis on ajaloo õppimine olulisel kohal ning religioon omab esmajärgulist olulisust. Ta rõhutab, et prints Ferdinandi, kellele ta kirjutas Course d'études, juhendataks põhjalikult religiooni küsimustes. Hilisemate õpilaste puhul rõhutas ta vähem selle olulisust. Samas on Condillaci õiglaselt kritiseeritud, et ta üritas teha lapsest loogikut ja psühholoogi, kohati koguni metafüüsikut, enne seda, kui laps omandab grammatikareeglid. See viga tuleneb ilmselgelt tema valest arusaamast kust pärinevad ideed.

Teosed

• "Essai sur l’origine des connaissances humaines", 1746
• "Traité des systèmes", 1749
• "Traité des animaux", 1755
• "Cours d'études", mis sisaldab: Grammaire, "L'Art d'écrire", "L'Art de raisonner", "L'Art de penser", "L'histoire générale des hommes et des empires", 1767–1773
• "Le Commerce et le gouvernement considérés relativement l’un à l’autre", 1776
• "Logique", 1780
• "'Langue des calculs", 1798

Välislingid

• Lorne Falkenstein. "Étienne Bonnot de Condillac". Stanford Encyclopedia of Philosophy.
• "Étienne Bonnot de Condillac". Encyclopædia Britannica.
• George Michael Julius Louis Sauvage (1913). "Etienne Bonnot de Condillac". Catholic Encyclopedia.