Vitali Abalakov

Allikas: Vikipeedia

Vitali Mihhailovitš Abalakov (vene Виталий Михайлович Абалаков; 13. jaanuar 1906 Krasnojarsk26. mai 1986) oli Nõukogude Liidu alpinist ja insener.

Abalakov sai tuntuks, juhtides 1934. aastal esimest nõukogude ekspeditsiooni, millel õnnestus vallutada Taga-Alai mäeahelikus asuv Lenini mäetipp. Hiljem juhtis ta veel kahte ekspeditsiooni selle mäe tippu ja vallutas 1936. aastal Tian Shani mäeahelikus asuva Han-Tengri mäetipu.

1935. aastal anti talle teenelise meistri tiitel alpinismis.

Tegevus alpinistina kahjustas oluliselt Abalakovi tervist ja juba 1930. aastate teisel poolel tunnistati ta I grupi invaliidiks.

Aastal 1938 arreteeris NKVD Abalakovi ja mitu tema ekspeditsioonide liiget, süüdistades neid luuramises Saksamaa kasuks, läänelike mägironimistehnikate propageerimises ja kodumaiste alpinistide saavutuste vähendamises. Mitmed tema kaaslased hukati, tal endal löödi ülekuulamiste ajal välja kõik hambad. Abalakov vabanes 1940. aastal.

1941. aastal ilmus tema mägironimisõpik "Основы альпинизма" ('alpinismi alused'), millest anti hiljem välja kaks kordustrükki ja mis on tõlgitud ka muudesse keeltesse.

Edaspidi tegutses ta mägironimistreenerina, pälvides 1961. aastal Nõukogude Liidu teenelise treeneri aunimetuse. Moskva spordiühingu Spartak juures tegutsev alpinistide meeskond, mida Abalakov treenis, võitis 12 korral üleliidulised meistrivõistlused mägironimises.

1957. aastal autasustati Vitali Abalakovit Lenini ordeniga, 1972. aastal ordeniga Austuse märk ja 1976. aastal aumärgiga "Teenete eest kehakultuuri ja spordi arendamisel". Ta oli ka oma sünnilinna Krasnojarski aukodanik.

Ta on maetud Moskva Kuntsevo kalmistule.

Vitali vend Jevgeni Abalakov oli samuti kuulus alpinist, kes vallutas 1933. aastal Stalini mäetipu. Vendade sünnilinnas Krasnojarskis kannab nende nime üks tänav ja toimuvad regulaarselt nendenimelised mägironimisvõistlused.