Magnetlint

Allikas: Vikipeedia
7-tollise läbimõõduga rull ¼-tolli laia tavakasutajale helisalvestuseks mõeldud magnetlindiga, kasutusel ajavahemikus 1950–70.

Magnetlint on magnetiliseks salvestuseks mõeldud andmekandja, mis koosneb õhukesest magneetuvast kihist pikal, kitsal plastribal. See töötati välja Saksamaal, põhinedes traatsalvestusel (inglise keeles wire recording). Seadmeid, mis salvestavad ning taasesitavad heli ja videot kasutades magnetlinti, nimetatakse magnetofoniks ja videomakiks. Seadet, mis kasutab magnetlinti arvutilt pärinevate andmete salvestamiseks, nimetatakse magnetlintsalvestiks (lintmäluseade, lindiajam).

Magnetlindi kasutuselevõtt tõi suuri muudatusi raadiosidesse ja andmesalvestusse. Kuni selle ajani olid kõik raadiosaated otse-eetris, nüüdsest oli võimalik saateid eelsalvestada. Vastupidiselt grammofonile on magnetlindile võimalik salvestada mitmes osas. See tehnoloogia tõi läbimurde varasesse arvutite arengusse, võimaldades seninägematul hulgal andmeid luua ja pikaks ajaks salvestada, ning kiiret juurdepääsu nendele andmetele.

Nüüd on palju tehnoloogiaid, mis täidavad magnetlindile omaseid funktsioone, paljudel juhtudel magnetlinti asendades. Sellest hoolimata uuendused selles tehnoloogias jätkuvad ja magnetlint on endiselt laialt kasutusel.

Tööpõhimõte[muuda | redigeeri lähteteksti]

Signaal jäädvustatakse nimikiirusega ühtlaselt liikuvale lindile erikujulise elektromagnetiga, salvestuspeaga. Selle mähisesse koos ultrahelisagedusliku eelmagneetimisvooluga juhitud helisignaal magneedib vahelduvalt pea südamikku, tekitades sellega puutes oleva lindi töökihis piki linti muutliku magneetumuse – välise jääkmagnetvoo.

Taasesituseks kasutatakse taasesituspead, mille südamik on puutes ühtlaselt liikuva lindi töökihiga. Lindi jääkmagnetvoog magneedib salvestatud signaali kohaselt südamiku ümber ning pea mähises indutseerub esialgselt salvestatud signaaliga sarnanev elektrisignaal. Taasesitusel lindi magneetumus ei vähene.

Salvestise kustutamiseks kasutatakse kustutuspead. Kustutuspea mähisesse antakse siis suhteliselt suur ultrahelisageduslik vahelduvvool.

Aastate jooksul võib magnetlint muutuda kasutuskõlbmatuks, kui niiskuse imendumine sideainesse viib magnetiseeruva kihi eraldumiseni plastlindilt.

Helisalvestus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Magnetlindi leiutas heli salvestamiseks Fritz Pfleumer 1928. aastal Saksamaal, põhinedes magnetilise traatsalvestuse leiutamisel Valdemar Poulseni poolt 1898. aastal. Pfleumeri leiutis kasutas raud(III)oksiidi (Fe2O3) pulbrist kihti pikal paberiribal. Leiutist arendas edasi Saksa elektroonikafirma AEG, mis tootis salvestusseadmeid, ja BASF, mis tootis linti. 1933. aastal arendas AEG heaks töötav Eduard Schuller välja ümara lugemis-kirjutuspea. Eelnevalt olid kasutuses nõeljad pead, mis kippusid linti lõhkuma. Sellel perioodil tehti tähtis avastus, vahelduvvoolu kalle (inglise keeles AC bias), mis parandas salvestatud helisignaali tõepärasust, suurendades andmekandja efektiivset lineaarsust (inglise keeles effective linearity).

Poliitiliste pingete suurenemise ja II maailmasõja alguse tõttu hoiti neid saavutusi enamjaolt saladuskatte all. Kuigi liitlasväed olid opositsiooni raadiosidet pealt kuulates teada saanud, et vastased on kasutusele võtnud uut tüüpi salvestustehnoloogia, avastasid nad tehnoloogia olemuse alles sõja lõpu poole, kui neil õnnestus vastupealetungil Saksa salvestuseadmeid enda valdusesse saada. Alles pärast sõja lõppu õnnestus ameeriklastel tuua see tehnoloogia Saksamaalt välja ja luua kaubanduslikult mõttekas formaat.

Sellest ajast alates on välja arendatud suur valik salvestusseadmeid ja formaate, kõige olulisemateks nendest helilint (ingl: reel-to-reel) ja helikassett.

Videosalvestus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valik videolinte

Magnetlindi kasutamine heli salvestamiseks ja töötluseks võeti kiiresti omaks kui varasemate meetodite loomulik edasiarendus. Paljud nägid potentsiaali sarnasteks arendustöödeks televisiooni salvestamise vallas. Televisiooni (video)signaal on sarnane helisignaaliga. Suurim erinevus seisneb selles, et videosignaal kasutab rohkem ribalaiust kui helisignaal. Olemasolevad helisalvestid ei olnud praktiliselt suutlikud salvestama videosignaali. Paljud asusid selle probleemi kallal töötama. Nii Jack Mullin kui ka BBC tulid välja algeliste süsteemidega, milles pandi teip suurtel kiirustel üle paigalseisva pea liikuma. Kumbki süsteem ei leidnud laia kasutuselevõttu. Läbimurde tõi elektroonikafirmas Ampex Charles Ginsburgi juhitud meeskond, kes võttis kasutusele pöörleva kirjutuspea koos normaalkiirusel liikuva lindiga, saavutades väga kõrge pealt-lindile kiiruse, millega on võimalik salvestada ja taasesitada video lairiba signaale. Selle süsteemi nimi oli Quadruplex ja see kasutas rullile asetatud 51 mm laiust lint, millele kirjutati ristskanneeringuga (inglise keeles transverse scan).

Hilisemad teiste firmade, eriti Sony tehtud täiendused viisid kruvija skaneeringuni (ingl: helical scan) ja lindirullide sulgemiseni lihtsasti kasutatavatesse videokassettidesse. Pea kõik modernsed videolindil põhinevad süsteemid kasutavad neid tehnoloogiaid. Kassett-videomagnetofonid (VCR) on endiselt levinud, kuigi sarnaseid funktsioone täitvate optiliste ketaste ja digitaalsete videosalvestite (DVR) järjest laialdasema kasutuselevõtuga on nende roll oluliselt vähenenud.

Andmesalvestus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõikides magnetlintsalvestites kasutatakse mootoreid, et kerida lint ühelt rullilt teisele, samal ajal kui lugemis-kirjutuspea loeb, kirjutab või kustutab temast mööduva lindi sisu.

Esimene arvuti, mis kasutas andmete salvestamiseks magnetlinti, oli Eckert-Mauchly UNIVAC I 1951. aastal. Andmekandjaks oli õhuke poole tolli (12,7 mm) laiune metallist riba, mis koosnes niklikorraga pronksist. Salvestustihedus oli 128 tähemärki ühes tollis (~198 μm/tähemärgi kohta) kaheksal rajal.

Väike avatud rull 9 rajalise lindiga

Varajased IBM seitsme rajaga magnetlintsalvestid[1] olid mehhaaniliselt keerukad põrandal seisvad ajamid, mis kasutasid vaakumsambaid (inglise keeles vacuum columns), et füüsiliselt puhverdada magnetlindi U-kujulisi tsükleid. Võis näha, kuidas kaks lindirulli läbi nende sammaste linti kerisid, hooti kiiresti ja asünkroonitult pööreldes. Videolõike sellest kasutati laialdaselt filmides ja televisioonis, kus need pidid kujutama arvutit.

¼-tollised kassetid, mis olid laialdaselt kasutuses aastatel 1980-1990.

Enamik modernseid magnetlindi süsteeme kasutavad rulle, mis on palju väiksemad 10,5-tollistest lahtistest rullidest ning mis on fikseeritult kassettides, et kaitsta magnetlinti ja hõlbustada nende kasutamist. Paljud 1970. aastate lõpu ja 1980. aastate alguse koduarvutid kasutasid kassette Kansas City standardi kodeeringuga. Tänapäeval kasutatavate kassetiformaatide hulka kuuluvad LTO, DLT ja DAT/DDC.

Magnetlint on endiselt üks võimalikest alternatiividest kettaajamitele oma odavama hinna tõttu andmeühiku kohta. Olgugi, et andmetihedus pindalaühiku kohta on lindil väiksem, on kogu olemasoleva pinna hulk palju suurem. Suurima mahutavusega magnetlint andmekandjad on tavaliselt samas suurusjärgus suurimate saadaolevate kettaajamitega. Magnetlint on läbi ajaloo oma kulukuse poolest omanud eeliseid kettaajamite ees, olles endiselt elujõuline toode, iseäranis varundamises, kus andmekandja eemaldatavus on oluline.

2002. aastal sai hargmaine kontsern Imation USA Riiklikult Standardite ja Tehnoloogiate Instituudilt[2] 11,9 miljoni USD suuruse abiraha magnetlindi andmemahutavuse suurendamise teemaliseks uurimistööks[3].

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. IBM 7 track (en.wiki)
  2. NIST (en.wiki)
  3. "The Future of Tape: Containing the Information Explosion". Vaadatud 16. oktoober 2010. 

See artikkel põhineb samateemalisel artiklil ingliskeelses Vikipeedias [1]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]