Magnetlint

Allikas: Vikipeedia
7-tollise läbimõõduga rull ¼-tolli laia tavakasutajale helisalvestuseks mõeldud magnetlindiga, kasutusel ajavahemikus 1950–70.

Magnetlint on magneetiliseks salvestuseks mõeldud andmekandja, mis koosneb õhukesest magneetuvast kihist pikal, kitsal plastikribal. See arendati välja Saksamaal, põhinedes traatsalvestusel (inglise keeles wire recording). Seadmeid, mis salvestavad ning taasesitavad heli ja videot kasutades magnetlinti, nimetatakse magnetofoniks ja videomakiks. Seadet, mis kasutab magnetlinti arvutilt pärinevate andmete salvestamiseks, nimetatakse magnetlintsalvestiks (lintmäluseade, lindiajam).

Magnetlindi kasutuselevõtt tõi suuri muudatusi raadiosidesse ja andmesalvestusse. Kuni selle ajani olid kõik raadiosaated otseeetris, nüüdsest oli võimalik saateid eelsalvestada. Vastupidiselt grammofonile on magnetlindile võimalik salvestada mitmes osas. See tehnoloogia tõi läbimurde varasesse arvutite arengusse, võimaldades seninägematul hulgal andmeid luua ja pikaks ajaks salvestada, ning kiiret juurdepääsu nendele andmetele.

Tänaseks on olemas palju tehnoloogiaid, mis täidavad magnetlindile omaseid funktsioone, paljudel juhtudel magnetlinti asendades. Sellest hoolimata uuendused selles tehnoloogias jätkuvad ning magnetlint on endiselt laialdases kasutuses.

Tööpõhimõte[muuda | redigeeri lähteteksti]

Signaal jäädvustatakse nimikiirusega ühtlaselt liikuvale lindile erikujulise elektromagnetiga, salvestuspeaga. Selle mähisesse koos ultrahelisagedusliku eelmagneetimisvooluga juhitud helisignaal magneedib vahelduvalt pea südamikku, tekitades sellega puutes oleva lindi töökihis piki linti muutliku magneetumuse — välise jääkmagnetvoo.

Taasesituseks kasutatakse taasesituspead, mille südamik on puutes ühtlaselt liikuva lindi töökihiga. Lindi jääkmagnetvoog magneedib salvestatud signaali kohaselt südamiku ümber ning pea mähises indutseerub esialgselt salvestatud signaaliga sarnanev elektrisignaal. Taasesitusel lindi magneetumus ei kahane.

Salvestise kustutamiseks kasutatakse kustutuspead. Kustutuspea mähisesse antakse siis, suhteliselt suur ultrahelisageduslik vahelduvvool.

Aastate jooksul võib magnetlint muutuda kasutuskõlbmatuks, kui niiskuse imendumine sideainesse viib magnetiseeruva kihi eraldumiseni plastiklindilt.

Helisalvestus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Magnetlindi leiutas heli salvestamiseks Fritz Pfleumer 1928. aastal Saksamaal, põhinedes magnetilise traatsalvestuse leiutamisel Valdemar Poulseni poolt 1898. aastal. Pfleumeri leiutis kasutas raud(III)oksiidi (Fe2O3) pulbrist kihti pikal paberiribal. Leiutist arendas edasi Saksa elektroonikafirma AEG, mis tootis salvestusseadmeid, ja BASF, mis tootis linti. 1933. aastal arendas AEG'i heaks töötav Eduard Schuller välja ümara lugemis-kirjutuspea. Eelnevalt olid kasutuses nõeljad pead, mis kippusid linti lõhkuma. Sellel perioodil tehti tähtis avastus, vahelduvvoolu kalle (inglise keeles AC bias), mis parandas salvestatud helisignaali tõepärasust, suurendades andmekandja efektiivset lineaarsust (inglise keeles effective linearity).

Poliitiliste pingete suurenemise ja II maailmasõja alguse tõttu hoiti neid saavutusi enamjaolt saladuskatte all. Kuigi liitlasväed olid opositsiooni raadiosidet pealt kuulates teada saanud, et vastased on kasutusele võtnud uut tüüpi salvestustehnoloogia, avastasid nad tehnoloogia olemuse alles sõja lõpu poole, kui neil õnnestus vastupealetungil Saksa salvestuseadmeid enda valdusesse saada. Alles peale sõja lõppu õnnestus ameeriklastel tuua see tehnoloogia Saksamaalt välja ning luua kaubanduslikult mõtekas formaat.

Sellest ajast alates on välja arendatud suur valik salvestusseadmeid ja formaate, kõige olulisemateks nendest helilint (inglise keeles reel-to-reel) ja helikassett.

Videosalvestus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valik videolinte

Magnetlindi kasutamine heli salvestamiseks ning töötluseks võeti kiiresti omaks kui loomulik edasiareng varasematest meetoditest. Paljud nägid potentsiaali sarnasteks arendustöödeks televisiooni salvestamise vallas. Televisiooni (video)signaal on sarnased helisignaalile. Suurim erinevus seisneb selles, et videosignaal kasutab rohkem ribalaiust kui helisignaal. Olemasolevad helisalvestid ei olnud praktiliselt suutlikud salvestama videosignaali. Paljud asusid selle probleemi kallal töötama. Nii Jack Mullin kui ka BBC tulid välja algeliste süsteemidega, milledes pandi teip suurtel kiirustel üle paigalseisva pea liikuma. Kumbki süsteem ei leidnud laia kasutuselevõttu. Läbimurde tõi Charles Ginsburgi poolt juhitud meeskond Ampex'i nimelises elektroonikafirmas, kes võttis kasutusele pöörleva kirjutuspea koos normaalkiirusel liikuva lindiga, saavutades väga kõrge pealt-lindile kiiruse, millega on võimalik salvestada ja taasesitada video lairiba signaale. Selle süsteemi nimi oli Quadruplex ja see kasutas rullile asetatud 51mm laiust lint, millele kirjutati ristskanneeringuga (inglise keeles transverse scan).

Hilisemad täiendused teiste kompaniide, eriti Sony poolt, viisid kruvija skanneeringuni (inglise keeles helical scan) ning lindirullide sulgemiseni lihtsasti kasutatavatesse videokassettidesse. Pea kõik modernsed videolindil põhinevad süsteemid kasutavad neid tehnoloogiaid. Kassett-videomagnetofonid (VCR) on endiselt levinud, kuigi sarnaseid funktsioone täitvate optiliste ketaste ja digitaalsete videosalvestite (DVR) järjest laialdasema kasutuselevõtuga on nende roll oluliselt vähenenud.

Andmesalvestus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõikides magnetlintsalvestites kasutatakse mootoreid, et kerida lint ühelt rullilt teisele, samal ajal kui lugemis-kirjutuspea loeb, kirjutab või kustutab temast mööduva lindi sisu.

Esimene arvuti, mis kasutas magnetlinti andmete salvestamiseks, oli Eckert-Mauchly UNIVAC I 1951. aastal. Andmekandjaks oli õhuke poole tolli (12.7mm) laiune metallist riba, mis koosnes niklikorraga pronksist. Salvestustihedus oli 128 tähemärki ühes tollis (~198 μm/tähemärgi kohta) kaheksal rajal.

Väike avatud rull 9 rajalise lindiga

Varajased IBM seitsme rajaga magnetlintsalvestid[1] olid mehhaaniliselt keerukad põrandal seisvad ajamid, mis kasutasid vaakumsambaid (inglise keeles vacuum columns), et füüsiliselt puhverdada magnetlindi U-kujulisi tsükleid. Võis näha, kuidas kaks lindirulli läbi nende sammaste linti kerisid, hooti kiirelt ning asünkrooniseeritult pööreldes. Videolõike sellest kasutati laialdaselt filmides ja televisioonis,kus need pidid kujutama arvutit.

¼-tollised kasetid, mis olid laialdaselt kasutuses ajavahemikus 1980-1990.

Enamik modernseid magnetlindi süsteeme kasutavad rulle, mis on palju väiksemad 10.5 tollistest lahtistest rullidest ning mis on fikseeritult kassettides, et kaitsta magnetlinti ning hõlbustada nende kasutamist. Paljud hilised 1970ndate ja varased 1980ndate koduarvutid kasutasid kassette Kansas City standardi kodeeringuga. Tänapäeval kasutuses olevate kassetiformaatide hulka kuuluvad LTO, DLT ja DAT/DDC.

Magnetlint on endiselt üks võimalikest alternatiividest kettaajamitele oma odavama hinna tõttu andmeühiku kohta. Olgugi, et andmetihedus pindalaühiku kohta on lindil madalam, on kogu olemasoleva pinna hulk palju suurem. Suurima mahutavusega magnetlint andmekandjad on tavaliselt samas suurusjärgus suurimate saadaolevate kettaajamitega. Magnetlint on läbi ajaloo oma kulukuse poolest omanud eeliseid kettaajamite ees, olles endiselt elujõuline toode, iseäranis varundamises, kus andmekandja eemaldatavus on oluline.

2002. aastal sai hargmaine korporatsioon Imation 11.9 millioni USD suuruse abiraha U.S. Riiklikult Standardite ja Tehnoloogiate Instituudilt[2] uurimistöödeks suurendamaks magnetlindi andmemahtu[3].

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. IBM 7 track (en.wiki)
  2. NIST (en.wiki)
  3. "The Future of Tape: Containing the Information Explosion". Vaadatud 16 oktoober 2010.

See artikkel põhineb samateemalisel artiklil ingliskeelses Vikipeedias [1]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]