Indie rock
Indie rock on Suurbritanniast alguse saanud rokkmuusika alaliik, mis eksisteerib põhiliselt iseseisvas põrandaaluses muusikastseenis. “Indie rock” on lühend sõnapaarist "independent rock". See termin sobib kirjeldamaks nii indie-bändide DIY hoiakut kui ka väikese-eelarvelisi plaadifirmasid, mis nende muusikat välja annavad. Paljud indie-plaadifirmad teevad küll koostööd suuremate plaadifirmadega, kuid otsuste tegemine on siiski autonoomne. Seetõttu on indie-bändidel vabadus katsetada ja arendada oma saundi, emotsioone ja sõnu, mis ei pea meeldima laiale kuulajaskonnale — isiklik maitse ja arvamus on kasumist tähtsamad (olgugi, et ka väiksemad plaadifirmad soovivad majanduslikult hakkama saada).
Indie roki juured ulatuvad Ameerika ja Briti kaheksakümnendate aastate põrandaalusesse alternatiivrokki. Viimastel aastakümnetel on žanris toimunud mõned muutused. Indie rokk sai iseseisvaks muusikastiiliks umbes sellel ajal, kui grunge-bändid nagu Nirvana tavakuulajani jõudsid ja kuulsaks said. Laiem kuulajaskond lihvis alternatiivroki ajapikku uueks tõsimeelseks hard-rokiks ja seega ka ettearvatavamaks ja testostoroonipõhisemaks. Indie rokk oli vastupanuliikumine põhivoolustumise vastu; indie rok'ist sai mõiste, mis tähistas iseseisvaks jäänud bände ja muusikažanre. Žanrilisteks eelkäijateks võib pidada punk rokki, post-punki, hardcore punki, shoegazing’ut, twee pop'i, garaažirokki ja muidugi alternatiivrokki. Indie rock on kitarripõhine muusika, mida viljelevad väikeste muusikafirmade alla kuuluvad bändid. Suurbritannias on tavaliselt alternatiivsele muusikale vihjatud kui "indie" mitte "alternatiiv".
Olgugi, et indie rokk jagab pungi põhimõtteid kaubanduslikkuse ja kommertsi koha pealt, ei olda nii konkreetsed selles suhtes, kas bänd müüb end või jääb iseseisvaks. Levinud on arvamus, et on võimatu indie-muusika erinevaid lähenemisviise üldisele massile meeldivaks teha ja põhjuseid selleks on umbes sama palju, kui on indie bände. Siin aga mõned tavalisemad: nende muusika on liiga pentsik, süütu ja veider; liiga tundeline ja melanhoolne; liiga tasane ja delikaatne; liiga unelev ja hüpnotiseeriv, liiga isiklik ja ennastpaljastavate laulusõnadega; liiga madala tootmiskuluga; liiga keerukate meloodiate ja riffidega; liiga toores ja tahumatu; liialt inspireeritud paljudest esialgsetest indie bändidest; liiga kaugete ja lõhestatud laulustruktuuridega; liialt inspireeritud ebapopulaarsetest või eksperimentaalsetest muusikastiilidest.
Kuid hoolimata detailidest on indie rock muusika outsideritele, mis on tehtud outsiderite poolt — just nagu ka alternatiivrokk kunagi oli, kuid indie sisaldab vähem "ürgset maskuliinsust". Mitte et indie poleks kunagi võimas ja sügavalt sisimast: agressiivseid elemente lihtsalt leidub seal harva.
Üheksakümnendate edenedes kujunes indie rockil välja palju alaliike (indie pop, dream pop, noise-rock, lo-fi, math-rock, post-rock, space-rock, sadcore ja emo sealhulgas), mis kõik tunduvad jäävat põrandaalusteks. Viimasel ajal on indie rokist saanud käibefraas, mida kasutatakse, et kirjeldada erinevaid bände, kelle muusikastiil varieerub garaažirokist psühhedeelilise folk-muusikani.
Kronoloogia[muuda]
