Indie rock

Allikas: Vikipeedia

Indie rock on Suurbritanniast alguse saanud rock-muusika alaliik, mis eksisteerib põhiliselt iseseisvatel põrandaalustel muusikalavadel.

Indie rock on lühend sõnapaarist independent rock. See termin sobib kirjeldama nii indie-bändide do it yourself hoiakut kui ka väikese eelarvega plaadifirmasid, mis nende muusikat välja annavad. Paljud indie-plaadifirmad teevad küll koostööd suuremate plaadifirmadega, kuid otsuste tegemine on siiski autonoomne. Seetõttu on indie-bändidel vabadus katsetada ja arendada oma saundi, emotsioone ja sõnu, mis ei pea meeldima laiale kuulajaskonnale – isiklik maitse ja arvamus on kasumist tähtsamad – olgugi, et ka väiksemad plaadifirmad soovivad majanduslikult hakkama saada.

Indie rocki juured ulatuvad ameerika ja briti kaheksakümnendate aastate põrandaalusesse alternatiivrokki. Viimastel aastakümnetel on žanris toimunud mõned muutused. Indie rock sai iseseisvaks muusikastiiliks umbes sellel ajal, kui grunge-bändid - nagu Nirvana - tavakuulajani jõudsid ja kuulsaks said. Laiem kuulajaskond lihvis alternatiivroki ajapikku uueks tõsimeelseks hard rockiks ja seega ka ettearvatavamaks ja testosteroonipõhisemaks. Indie rock oli vastupanuliikumine põhivoolustumise vastu; indie rockist sai mõiste, mis tähistas iseseisvaks jäänud bände ja muusikažanre. Žanrilisteks eelkäijateks võib pidada punk rocki, post-punki, hardcore punki, shoegazingut, twee popi, garaažirokki ja muidugi alternatiivrokki. Indie rock on kitarripõhine muusika, mida viljelevad väikeste muusikafirmade alla kuuluvad bändid. Suurbritannias on alternatiivset muusikat silmas pidades kasutatud tavaliselt sõna indie ja mitte alternatiiv.

Olgugi, et indie rock jagab pungi põhimõtteid kaubanduslikkuse ja kommertsi koha pealt, ei olda nii konkreetsed selles suhtes, kas bänd müüb end või jääb iseseisvaks. Levinud on arvamus, et on võimatu indie-muusika erinevaid lähenemisviise rahvahulkadele meeldivaks teha ja põhjuseid selleks on umbes sama palju, kui on indie-bände. Siinjuures mõned tavalisemad: nende muusika on liiga pentsik, süütu ja veider; liiga tundeline ja melanhoolne; liiga tasane ja delikaatne; liiga unelev ja hüpnotiseeriv, liiga isiklik ja ennastpaljastavate laulusõnadega; liiga madalate tootmiskuludega; liiga keerukate meloodiate ja riffidega; liiga toores ja tahumatu; liialt inspireeritud paljudest esialgsetest indie-bändidest; liiga kaugete ja lõhestatud laulustruktuuridega; liialt inspireeritud ebapopulaarsetest või eksperimentaalsetest muusikastiilidest.

Kuid hoolimata detailidest on indie rock-muusika outsideritele, mis on tehtud outsiderite poolt — just nagu ka alternatiivrokk kunagi oli, kuid indie sisaldab vähem "ürgset maskuliinsust". Mitte et indie poleks kunagi võimas ja sügav: agressiivseid elemente leidub seal lihtsalt harva.

Üheksakümnendate edenedes kujunes indie rockil välja palju alaliike (indie pop, dream pop, noise rock, lo-fi, math rock, post-rock, space rock, sadcore ja emo sealhulgas), mis kõik tunduvad jäävat põrandaalusteks.

Viimasel ajal on indie rockist saanud käibeväljend, mida kasutatakse, et kirjeldada erinevaid bände, kelle muusikastiil varieerub garage rockist psühhedeelse folkmuusikani.

Kronoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]