Verev viirpuu
| Verev viirpuu | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Katteseemnetaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Roosilaadsed Rosales |
| Sugukond |
Roosõielised Rosaceae |
| Perekond |
Viirpuu Crataegus |
| Liik |
Verev viirpuu |
| Binaarne nimetus | |
|
Crataegus sanguinea Pall. | |
Verev viirpuu ehk siberi viirpuu (Crataegus sanguinea Pall.) on roosõieliste sugukonda viirpuu perekonda kuuluv põõsas või madal puu.
Nimetus[muuda | muuda lähteteksti]
Vereva viirpuu rahvapärased nimetused on ka haukaküüdse, jahumarjapuu, jooksvapuu, leivamarjapuu, luupuu, mähkmarjapuu, okaspihelgas, türnpuu ja ussiviherpuu.[1]
Perekonnanimetuses eesliide viir- tuleb liivi, vadja, soome, isuri või vepsa keelest, kus sarnane sõna tähendab kollast või rohelist värvi, kuna läänemeresoomlased kasutasid viirpuud riide värvimisel rohekate toonide saamiseks.[2]
Liiginimetus verev on otsetõlge ladina keelest, kus sanguinea tähendab veripunast värvi. See nimetus tuleneb sellest, et puu võrsed on punakat värvi.
Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Verev viirpuu kasvab kuni 4 m kõrguseks. Võrsed läikivad punakaspruunilt või purpurpunaselt. Okste küljes on 2,5–3 cm pikkused pruunid astlad. Lehed on nõrgalt 3–7-hõlmalised, 5–8 cm pikad ja 3–5 cm laiad. Kuju poolest on nad munajad või lairombjad, terava tipuga. Lehed on pealt tumerohelised, alt heledamad ning sageli mõlemalt poolt karvased. Leheroots on 0,5–2 cm pikk. Õied on valged, 1,5 cm läbimõõduga, tihedates 6–10-õielistes kännastes. Emakakaelu on 3 või 4. Vili on veripunane, kerajas või piklik, läbimõõdus 0,8–1 cm, läbipaistev, jahukas, 3–4 luuseemnega. Õitseb mais ja juunis, viljad valmivad septembris.[1]
Levik ja kasvukoht[muuda | muuda lähteteksti]
Verev viirpuu kasvab looduslikult Venemaal, Hiinas, Kasahstanis ja Mongoolias. Sisse on ta toodud Rootsi, Soome ja Balti riikidesse.[3] Eestisse toodi verev viirpuu sisse 19. sajandi esimeses pooles aeda istutamise eesmärgil.[4] Suurim verev viirpuu kasvab Ameerikas, Seattle'is Volunteer Parkis ning on 11.6 m kõrgune.[5]
Eestis kasvab verev viirpuu vaid elamute juures ja parkides ning nende ümbruses,[1] kuid looduslikult kasvab ta jõgede ümbruses segametsades.[6]
Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]
Rahvameditsiinis[muuda | muuda lähteteksti]
Ravimina kasutatakse kuivatatud õisi ja vilju. Mõlemad sisaldavad flavonoide, triterpenoidseid saponiine, parkaineid, koliini, karoteeni, C-vitamiini ja muid aineid. Peamisteks toimeaineteks on flavoonglükosiidide segu, leukoantotsüanidiinglükosiidid ja saponiinid. Preparaadiga ravitakse südamehäireid nagu virvendav arütmia, paroksüsmaalne tahhükardia, angioneuroosi ja hüpertooniatõbe.[1]
Söögiks[muuda | muuda lähteteksti]
Vereva viirpuu marjad on söödavad nagu ka kõigi teiste viirpuude marjad.[7] Marjadest tehakse ka kompotti, siirupit ja kisselli.
Puutööks[muuda | muuda lähteteksti]
Viirpuu puit on kollast või punast värvi ning kõva ja raske. Seega sobib puit hästi väikeste iluesemete nikerdamiseks ja jalutuskeppide voolimiseks. Juuri, lehti ja juuri saab ka kasutada riide kollaseks värvimiseks.[8]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 J. Tammeorg, O. Kook, G. Vilbaste (1973). Eesti NSV ravimtaimed. Tallinn: Valgus. Lk 267-269.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Iris Metsamägi, Meeli Sedrik, Sven-Erik Soosaar (2012). Eesti etümoloogiasõnaraamat. Tallinn.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ "Crataegus sanguinea". Plants of the World online. Vaadatud 18.02.2021.
- ↑ Martin Tammejuur (2018). Puit-taimede introduktsioon Eestisse 19. sajandi esimesel poolel.
- ↑ Arthur Lee Jacobson (veebruar 1994). "Trees of Volunteer Park". Olmsted Parks newsletter. Originaali arhiivikoopia seisuga 7.02.2020. Vaadatud 18.02.2021.
- ↑ "Crataegus sanguinea". eFlora. Vaadatud 18.02.2021.
- ↑ janet@ouroneacrefarm.com (03.11.2013). "Hawthorn berries: identify, harvest, and make an exract". One Acre Farm. Vaadatud 19.02.2021.
- ↑ "Viirpuu". bio.edu.ee.