Türgi meedia
Türgi meedia põhilisteks keskusteks on İstanbul ja Ankara, kus asuvad kõik üleriigilised ajalehe-, raadio- ja telejaamade toimetused.[1] Riigi meediamaastikul domineerivad suured meediaorganisatsioonid, nagu Dogan Group, Turkuvaz, Ciner Group, Cucurova Group, Dogus Group ja Feza Group. Neile kuuluvad kõik Türgi suuremad kommertskanalid ning ajalehed, st et meedia omandus on väga kontsentreeritud.[1]
Türgi meediamaastikule on omane ka rahvusliku retoorika ja eneseregulatsiooni suur tähtsus ning kaitsetus poliitiliste võimude (sõjavägi, valitsus) vastu.[1] See kõik on tinginud väga kallutatud ja rahvusliku meediamaastiku arengu.
2010. aasta andmetel ei teosta Türgi valitsus trükimeedia sisu üle otsest kontrolli. Seadusega on Türgis tagatud sõna- ja ajakirjandusvabadus, kuigi viimastest aastatest on teada mitu juhtumit, kus valitsus on neid vabadusi piiranud.[2] Väljendusvabadust on kitsendatud mitmete konstitutsiooniliste piirangute ja seadustega, mis näiteks keelavad valitsuse, Türgi riigi ehk Atatürki või vabariigi institutsioonide ning sümbolite solvamist.[2]
Ajalehed[muuda | muuda lähteteksti]
2010. aasta andmete järgi on Türgis kokku 2459 ajalehte. 2009. aastal ilmus 71 päevalehte, millest kahte levitati tasuta. Võrreldes 2008. aastaga on päevalehtede arv vähenenud kümne võrra.[1] 69 tasulisest päevalehest oli 2009. aastal üleriigilisi päevalehti 46 ning regionaalseid ja kohalikke päevalehti 23, tasuta lehtede puhul on samuti tegu regionaalsete ja kohalike lehtedega.[2]
Türgi suurima tiraažiga päevaleht on Zaman (Aeg) (tiraaž 753 000), mis asub maailma ajalehtede edetabelis oma tiraažiga 77. kohal. Tiraaži poolest on pärast Zamanit kaks Türgi suuremat ajalehte Posta (Post) (542 000) ja Hürriyet (Vabadus) (474 000).[2]
| Türgikeelsete tasuliste päevalehtede esikümme[2] | ||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Väljaanne | Asutamisaasta | Tiraaž | Loetavus | |||||
| Zaman | 1986 | 753 000 | 1 938 000 | |||||
| Posta | 1995 | 542 000 | 3 628 000 | |||||
| Hürriyet | 1948 | 474 000 | 2 339 000 | |||||
| Sabah | 1985 | 371 000 | 2 014 000 | |||||
| Haber Türk | 2009 | 250 000 | 656 000 | |||||
| Fotomac | 1990 | 220 000 | 1 450 000 | |||||
| Milliyet | 1950 | 204 000 | 1 145 000 | |||||
| Fanatik | 1995 | 202 000 | 1 289 000 | |||||
| Vatan | 2002 | 195 000 | 728 000 | |||||
| Aksam | 1994 | 152 000 | 937 000 | |||||
Esikümnes olevatest päevalehtedest kuuluvad Hürriyet, Milliyet, Vatan, Posta ning spordileht Fanatic Türgi meediagigant Dogan Groupile.[1] Samuti omab Dogan Group liberaalse suunitlusega ajalehte Radical, mis on populaarne veebiajaleht. Hürriyeti, Milliyeti ja Vatani puhul on tegu peavoolu kuuluvate ehk mainstream-ajalehtedega, milles on näha ka rahvuslikku suunitlust.[1] Turkuvaz Groupile kuuluvad peavoolu leht Sabah, spordileht Fotomac ning veebiajalehtede esikümnesse kuuluv Takvim.[1] Suurima tiraažiga liberaal/islamistliku suunitlusega päevaleht Zaman kuulub Feza Groupile, Haber Türk Ciner grupile ning natsionalistlik leht Aksam Cucurova Groupile.
Puhtislamistliku suunitlusega ajalehtedeks Türgis on näiteks päevaleht Yeni Safak (tiraaž 100 000), mis kuulub Albaryk Business Groupile. Islamistliku suunitlusega ajalehtedeks on veel näiteks A.Vakit (50 000) ja Milli Gazete (50 000).[1] Riigis annavad ajalehti välja ka ametlikult tunnistatud rahvusvähemused. IHO ja Apoyevmatini on kreeklaste ning Agos, Jamanak ja Nor Marmara armeenlaste levitatavad ajalehed ning Salom on Türgi juudi kogukonna leht.[1] Kümnest suurimast päevalehest kaheksa kuuluvad ka populaarseimate veebiajalehtede hulka. Nendeks on Hürriyet, Milliyet, Sabah, Vatan, Fotomac, Zaman, Fanatik ja Aksam. Lisaks kuuluvad populaarseimate veebiajalehtede hulka Radikal ja Takvim, mille tiraažid paberkandjal on vastavalt 40 000 ja 120 000.[1][2]
| Populaarsete veebiajalehtede esikümme[2] | ||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Veebiväljaanne | Koduleht | Ühekordseid
külastajad kuus | ||||||
| Hürriyet | Hurriyet.com.tr | 5 000 000 | ||||||
| Milliyet | Milliyet.com.tr | 4 200 000 | ||||||
| Sabah | Sabah.com.tr | 1 800 000 | ||||||
| Vatan | Gazetevatan.com | 1 300 000 | ||||||
| Fotomac | Fotomac.com.tr | 900 000 | ||||||
| Zaman | Zaman.com.tr | 830 000 | ||||||
| Fanatik | Fanatik.com.tr | 760 000 | ||||||
| Radikal | Radikal.com.tr | 680 000 | ||||||
| Takvim | Takvim.com.tr | 570 000 | ||||||
| Aksam | Aksam.com.tr | 510 000 | ||||||
2010. aasta aruande järgi loeb ajalehti 30,2% täiskasvanutest (newspaper reach), meessoost täiskasvanute hulgast loeb ajalehti 43% ja naistest 17,3%. Üldiselt loetakse ajalehti kõikides vanuserühmades üsna võrdselt, kõige rohkem 35–44-aastaste hulgas, kes moodustavad 20,9% kogu lugejaskonnast.[2] Kõige vähem loetakse Türgis ajalehti 65-aastaste ja vanemate inimeste hulgas, kes moodustavad lugejaskonnast vaid 6,6% .[2]
| Lugejaskonna vanuseline struktuur[2] | ||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Vanus | Osa lugejaskonnast % | Päeva jooksul lehte lugenute osakaal % | ||||||
| Alla 16 aasta | 1,9 | 24,9 | ||||||
| 16–24 | 21,8 | 28,4 | ||||||
| 25–34 | 21,9 | 30,4 | ||||||
| 35–44 | 20,9 | 32,7 | ||||||
| 45–54 | 17,5 | 32,6 | ||||||
| 55–64 | 9,4 | 31,4 | ||||||
| 65 ja vanemad | 6,6 | 24,0 | ||||||
Kõikide ajalehtede lugemisele kulutasid türklased 2009. aastal keskmiselt 68 minutit päevas,[2] Üleriigiliste ajalehtede lugemisele kulutati keskmiselt 67 minutit päevas ning regionaalsete ja kohalike ajalehtede lugemisele 23 minutit. Numbrid annavad tunnistust selle kohta, et ajalehtede lugemine ei ole Türgis eriti populaarne, kuna võrreldes ajakirjade lugemise ja teleri vaatamisega, on viimased selgelt eelistatumad. 2009. andmetel loeti aastas ajakirju keskmiselt 119 minutit päevas, telerit vaadati aga keskmiselt koguni 244 minutit päevas.[2] Populaarne on ajalehtede üksiknumbrite ostmine, koju tellitakse ajalehti seevastu vähe. 2009. aastal müüdi üksiknumbritena 75,2% ajalehtedest, koju telliti lehti vaid 24,8% ulatuses.
Ajakirjad[muuda | muuda lähteteksti]
Türgi populaarseim ajakiri on uudiseid kajastav Aksiyon (Feza Group), mille müügiarv püsib stabiilselt 38 000 eksemplari ümber.[1] Populaarsed uudisteajakirjad on ka Turkuvaz Groupile kuuluvad Aktüel (8000 eksemplari) ja Newsweek Türkiye (5000), majandusalaste ajakirjade Ekonomist ja Para müügiarvud on vastavalt 9000 ja 8000 eksemplari nädalas. Armastatud on ka kergema sisuga, kuulsuste elu ja tegemisi kajastavad ajakirjad, mida ostetakse 20 000 ajakirjanumbrit nädalas ning autoajakirjad müügiarvuga üle 15 000.[1] Oluline ja kõrgelt hinnatud on ka liberaal-vasakpoolne ajakiri Birkim, kus avaldatakse ühiskondlikke ja poliitilisi teemasid kajastavaid artikleid.
Internet[muuda | muuda lähteteksti]
2010. aasta andmetel on Internet Türgis laialdaselt kättesaadav, seda kasutatakse koolides, raamatukogudes, internetikohvikutes ning muudeski avalikes paikades.[2] Veebikasutust iseloomustab see, et vähem kasutatakse Internetti kodus, põhilisteks kasutuspaikadeks on kohvikud või töökohad. Kasutajate arv on 2008. aasta andmete järgi kasvanud 26,5 miljoni inimeseni ning Interneti kasutamine on laialdaselt levinud eelkõige noorte seas vanuses 16–24 eluaastat.[1]
Kõigil üleriigilistel ajalehtedel ning telekanalitel on olemas veebiversioonid, mida uuendatakse mitu korda päevas ning mitu neist on kätte saadav ka ingliskeelsena.[1] Lisaks nendele on palju uudisteportaale ja veebiajakirju. Kuigi Interneti kasutajate arv võrreldes rahvaarvuga ei ole väga suur, hinnatakse huvi veebimeedia vastu kõrgeks.[1] Kuna korrespondentide palkamine on kallis, on enamik veebiväljaannete sisust "kopeeritud" uudistetoimetuselt ja trükimeediast.
Türgi seaduste järgi on valitsusel lubatud veebilehe keelustamine, kui on põhjust kahtlustada, et selle sisuga pannakse toime mõni kaheksast "kuriteost" .[2] Nendeks on enesetapule õhutamine, laste seksuaalne ärakasutamine, narkootikumide, tervist ohustavate ainete, nilbuse, prostitutsiooni või hasartmängude vahendamine ning kuriteod Atatürki vastu. Indiviididel on õigus nõuda selliste veebilehtede mahavõtmist, mis nende hinnangul rikuvad nende isiklikke õigusi.[2]
2008. aasta mais keelas İstanbuli kohus ligipääsu populaarsele videojagamise portaalile Youtube, kuna seal levis video, mis naeruvääristas Türgi riigi rajajat Mustafa Kemal Atatürki.[2] 2009. aasta septembris keelati ligipääs sotsiaalmeediumile MySpace ning 2010. aasta alguse seisuga oli Türgis keelatud ligipääs 3700 veebilehele, mille hulgas on lisaks eelnevatele ka GeoCities ja Google kõigi oma veebilehtedega.
Televisioon[muuda | muuda lähteteksti]
2010. aasta andmeil on Türgis televisioon üks peamisi info ja meelelahutuse allikaid.[1] Esimene teleauditooriumi uuring, mille viis läbi The Radio Television Supreme Council’s (RTÜK), näitas, et keskmiselt vaatab inimene tööpäevadel telerit päevas 5 tundi 9 minutit ja nädalavahetusel 5 tundi 15 minutit. Seevastu 2008. aastal oli Türgis 18 miljonit teleriga leibkonda (ehk teler oli 98 protsendil kõigist leibkondadest) ning päevas kulutati teleri vaatamisele keskmiselt 226 minutit, mis teeb veidi alla nelja tunni.[3]
Esimene teleülekannet pakkuv firma Turkish Radio and Television Corporation (TRT) asutas valitsus 1964. aastal ja see tegutses rohkem kui 20 aastat monopolina, mida toetasid seadused, mis keelasid erakanalite loomist. Kuid 1990. aastal alustas esimene eratelekanal STAR 1 ülekandeid Saksamaalt satelliidi vahendusel, seega teoreetiliselt ei rikutud seadust, mis keelas ülekanded Türgist. Tänu sellele sillutati teed 100 kohalikule kommertstelekanalile ja 500 kohalikule raadiokanalile, mis hakkasid tegutsema ilma loata. Sellest tulenevalt pidi parlament 1993. aastal lõpetama monopoli tele- ja raadioülekannetega, sest riigis eksisteerisid kõigile teada olevad illegaalsed kanalid. Nüüdseks on Türgis 24 riiklikku, 16 piirkondlikku ja 215 kohalikku telekanalit.[1]
Avalik-õiguslikul ringhäälingul TRT-l on 11 rahvuslikku telekanalit: TRT 1 (üldine), TRT 2 (kultuur ja kunst), TRT 3 (noortekanal, kus on spordi- ja muusikaprogramm ning mis teeb kindlatel tundidel ülekandeid Türgi Suurest Rahvusassambleest), TRT 4 (haridus), TRT Müzik (laiahaardeline muusikakanal, kus mängib Türgi traditsioonilisest muusikast kuni džässini).[1] TRT-l on ka piirkondlik kanal TRT-GAP, mis on mõeldud Kagu-Türgi piirkonnale ja kaks rahvusvahelist kanalit: TRT-TÜRK, mis on suunatud Euroopale, USA-le ja Austraaliale ning TRT-AVAZ, mis on suunatud Balkanile, Kesk-Aasiale ja Kaukaasiale. Hiljem loodi esimene kurdi rahvale suunatud telekanal TRT 6. Peamisi Türgi avalik-õiguslikke telekanaleid vaatas 2008. aastal päevas 3,2% televaatajatest ning tipptunnil 3,6% televaatajatest.[3] TRT saab oma peamised tulud kas avalikest fondidest või reklaami tuludest. 2006. aastal oli kõige suuremaks tuluallikaks elektrimaks, millega TRT sai 258 800 eurot, järgmine suurem summa saadi riiklikest dotatsioonidest, mis andis kokku 62 700 eurot. Reklaamist saadi kokku 20 200 eurot ning sponsorlusest 4300 eurot.[1]
Kõige populaarsemad eratelekanalid (ATV, Kanal D, Show TV, Star TV ja TGRT) ja mõnevõrra ka TRT 1, pakuvad üsna sarnast sisu, sidudes omavahel meelelahutuse, uudised, jalgpalli, kohalikud näitemängud ja situatsioonikomöödiad. Populaarsemaid eratelekanaleid vaatas 2008. aastal päevas 66,3% ning tippajal 74,9% vaatajatest.[3] Telekanalid Samanyolu ja Kanal 7 on islami suunitlusega ja püüavad üsnagi suure auditooriumi tähelepanu. Roj TV, mis oli algselt PPK kanal ja mis teeb ülekanded kurdi keeles välismaalt satelliidi vahendusel, on kurdide asualadel üsnagi populaarne. Türgis on ka temaatilised telekanalid: NTV, CNN-Türk, Habertürk, Sky Türk ja TGRT Haber on 24-tunnised uudistekanalid. Kral TV ja Number One TV on muusikakanalid, mis teevad ülekandeid edetabelitest ja reklaamivad muusikavideoid ning sellega mõjutavad kanalid Türgi muusikaturgu.[1]
Kaabli vahendusel on võimalik vaadata umbes 60 telekanalit, mille hulka kuuluvad näiteks BBC World, BBC Prime, CNN, TV5, RTL, MTV, Eurosport, National Geographic ja Discovery. Pärast digiteerimist on kaabeltelevisiooni vahendusel kättesaadavate kanalite arv suurenenud 300-ni.[1] Praegu domineerivad European Audiovisual Observatory järgi kanaliterohkel turul kolm teenust: satelliidiplatvorm Digitürk, mis kuulub Cucurova grupile, ja D-Smart, mille omanik on Dougan Group, ning kaabeltelevisiooni teenust pakkuv Türksat, mis on riiklik operaator.
| Kanalite arv litsentsi järgi[3] | ||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Kanalite litsents | Avalik-õiguslikud kanalid | Erakanalid | Kokku | |||||
| Maapealne analoogtelevisioon | 6 | 20 | 26 | |||||
| Kaabel/satelliit/IPTV /mobiil | 1 | 81 | 82 | |||||
| Piirkondlik/kohalik | 3 | 217 | 220 | |||||
| Kanalid suunatud välismaa turule | 2 | 4 | 6 | |||||
| Kokku | 12 | 332 | 334 | |||||
2008. aastal vaatas satelliidi vahendusel telerit 9147 leibkonda, veel aasta varem oli satelliidi vahendusel vaatajaid 8183. Kaabeltelevisiooni kasutasid 2008. aastal 1285 leibkonda. Tarbijad kulutasid 2008. aastal satelliitühendusele 549 558 eurot, kuid 2007. aastal 437 384 eurot. Kaabeltelevisiooni eest maksid tarbijad 2008. aastal 87 713 eurot ja aasta varem 77 972 eurot.[3]
Enamik telekanaleid imiteerib kiiresti üksteise programme, mis on varem tõestanud, et see suurendab auditooriumi vaadatavust ning nõnda luuakse väga üksmeelne arusaam televisioonist. Kuid ühenäolisuse tagajärg on mitmekülgsuse ja loovuse puudus, mis aga programmi loomisel tähendab audiovisuaalse meedia kvaliteedi langust. Näiteks oli televisiooni osakaal reklaamiturul kukkunud 2009. aastal 48,2%-ni. 2008. aastal oli osakaal aga 50% ja 2005. aastal 56% .[1]
Raadio[muuda | muuda lähteteksti]
Raadio kui meediakanali levik algas Türgis 1927. aastal erafirmaga, mida omas valitsus. Aastatel 1964–1994 omas Turkish Radio and Television Corpiration (TRT) monopoli raadio levikus.[1]
Türgis on 1100 eraraadiokanalit ja 100 neist on kättesaadavad ka televisioonis.[1] Raadiokanalitest 36 on üleriigilised, 102 on regionaalsed ja 950 on kohalikud raadiojaamad.
TRT-l on neli rahvuslikku raadiokanalit. Esiteks Radyo, mis on üldine raadiokanal. Teiseks Radyo 2, mis mängib Türgi folk-, pop- ja klassikalist muusikat. Kolmandaks Radyo 3, mis mängib peamiselt klassikalist muusikat, aga ka džässi ja läänelikku popmuusikat ning kanalis edastatakse uudiseid nii inglise, prantsuse kui ka saksa keeles. Viimaseks Radyo 4, kus mängitakse ainult Türgi muusikat. TRT-l on ka rahvusvaheline raadiokanal Türkiye‘nin Sesi / The Voice of Turkey, mis levib 26 keeles[1]). TRT-l on ka 10 regionaalselt raadiokanalit. Lisaks raadiokanalitele, mida omavad meediafirmad, on ka palju iseseisvaid üleriigilisi, piirkondlikke ja kohalikke raadiojaamu. Eraraadiod pakuvad enamasti muusikaprogrammi. Kõige populaarsemad on Kral FM (Türgi popmuusika), Süper FM (läänelik popmuusika), Metro FM (läänelik popmuusika), Power Türk (Türgi popmuusika) ja Best FM (Türgi popmuusika).[1] Media Landscape[1] tõi välja veel ühe jaama Açık Radyo, mis on avatud raadio. See kanal on esimene selletaoline Türgis, mida rahaliselt toetavad kuulajad ja mis ärgitab kuulajaid osalema diskussioonis tundlikel teemadel ja julgustab dialoogi tekkimist.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 1,18 1,19 1,20 1,21 1,22 1,23 1,24 1,25 1,26 Media landscape: Turkey. (2010) (vaadatud mais 2011)
- ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 Turkey. (2010). World Press Trends 2010. World Association of Newspapers, ZenithOptimedia, 1063–1071
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 European Audiovisual Observatory, Yearbook 2009, Film, Television and Video in Europe, 2009 Edition, Vol. 1, "Television in 36 European States", European Audiovisual Observatory, Strasbourg, 2009.