Vello Orumets
| Vello Orumets | |
|---|---|
 Vello Orumets esinemas Kuressaare merepäevadel 5. augustil 2011 | |
| Sündinud |
28. juuni 1941 Viljandi |
| Surnud |
26. mai 2012 Tartu |
| Stiilid | estraad |
| Hääleliik | bariton |
| Seotud esitajad | Laine; Erfia |
Vello Orumets (28. juuni 1941 Viljandi – 26. mai 2012 Tartu[1]) oli eesti laulja.
Haridus[muuda | muuda lähteteksti]
Vello Orumets lõpetas 1959. aastal Viljandi I Keskkooli[2] ja seejärel 1960. aastal Eesti NSV Riikliku Filharmoonia estraadistuudio laulu erialal. Aastatel 1959–1962 õppis ta Tallinna Pedagoogilises Instituudis muusikapedagoogikat.[3]
Lavakarjäär[muuda | muuda lähteteksti]
Vello Orumets astus lavale juba II klassis tüdrukuteansambli solistina, ta osales ka Viljandi balletistuudio etendustes. Hiljem laulis ta meesansamblis ning esines Viljandi Tikuvabriku estraadiorkestriga. Tema lauluõpetajad olid Salme Laar (Mart Laari vanaema) ja Erika Ader (Karl Aderi abikaasa). 1959. aasta suvekontserdil avastas noormehe helilooja Gennadi Podelski, kes suunas ta filharmoonia laulustuudiosse õppima. Seejärel kutsus Podelski Orumetsa enda poolt loodavasse naisansamblisse solistiks. Ansamblis Laine laulis Orumets solistina aastatel 1960–1977.[4] Ansambliga sai tal läbi sõidetud praktiliselt kogu Nõukogude Liit ja esineti ka Ida-Euroopa sotsialistlikes riikides.
Gennadi Podelski:"Vello Orumets paistis silma oskusega laulu sisu hästi edasi anda. Ta oli võimeline kiiresti uut repertuaari omandama, laulusse süvenema ja õigeid väljendusvahendeid otsima."
Vello Orumets on saavutanud kõrgeid kohti estraadilauljate võistlustel nii Eestis kui Nõukogude Liidus. Aastatel 1978–1988 oli tal oma ansambel Erfia ning seejärel esines ta vabakutselisena.[4]
Laulud[muuda | muuda lähteteksti]
Vello Orumetsa repertuaaris oli üle 500 laulu. Enda esitatud lauludest pidas ta kõige ilusamaks "Hüvasti, Maria" (Emil Dimitrov / Vally Ojavere). [5]
Tuntuid laule: "Kui kõnnib mannekeen" (Arved Haug / Heldur Karmo), "Okkaline lill" (Joe Dassin / Vally Ojavere), "Rannapiiga" (Arved Haug / Kalju Kass), "Miniseelik" (Arne Oit / Heldur Karmo), "Vihm" (Mario Panzeri / Heldur Karmo), "Kolme tuvi kohvik" (P. Kartner, J. Artney / Heldur Jõgioja), "On õnnest puudu veel üks samm" (Antoni Kopff / Heldur Karmo) jt.
Albumid[muuda | muuda lähteteksti]
- 1982 "Vello Orumets" 7" LP Meloodia
- 1997 "Kutse tantsule nr 4: Kolm kaunist sõna" Aidem Pot
- 1999 "Las jääda kõik mis hea 4" Hitivabrik
- 2000 "Kutse tantsule nr 15: Sekspomm" Aidem Pot
- 2000 "Valged jõulud" Hitivabrik
- 2001 "Eesti kullafond" 3CD Hitivabrik
- 2002 "Sõbrale" Metronom Productions
- 2008 "Rõõmus meremees" Lehelmus OÜ
- 2009 "Igatsus on armastus"
- 2012 "Vello Orumets 70" 3CD Aenigma OÜ
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 1966 Üleliiduline nõukogude laulude ja nende esitajate konkurss – audiplom[6]
- 1976 Eesti NSV teeneline kunstnik
- 1978 Üleliiduline lauljate konkurss – III preemia[7]
- 2001 Eesti Muusikaauhinnad, Panus Eesti muusikasse: Vello Orumets.[8]
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Vello Orumetsa isa oli August Orumets (kuni 1938. aastani August Nilson, hukkus Teises maailmasõjas) ja ema Adele-Helene Orumets (Nilson, sündinud Lensin). Tal oli vanem õde.[2]
Orumets teenis sundaega Nõukogude armees aastatel 1962–1965. Ta viibis teenistuses Severomorskis ning viidi ka Novaja Zemlja polügonile, kus oli 1961. aastal toimunud vesinikupommi lõhkamine. Saadud kiirituse tagajärjel kaotas Orumets juuksed. Kuna Orumetsa laule esitati üleliidulises raadios, toodi ta solistiks Arhangelski ohvitseride majja.[9]
Vello Orumets on maetud Tallinna Metsakalmistule teatritegelaste kvartalisse.[10]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Suri armastatud laulja Vello Orumets, Delfi, 26.05.2012
- ↑ 2,0 2,1 Viljandi koolipoisist sai lihtsate üksikute inimeste laulik. sakala.postimees.ee, 9. juuni 2012.
- ↑ EMBL
- ↑ 4,0 4,1 Vello Orumetsa laulude õhtu. Kambja valla klutuurikalender.
- ↑ Kukul Külas raadiosaate kordus, Kuku Raadio, 01.06.2012
- ↑ Laulukonkursi diplomite üleandmine.
- ↑ Vello Orumets loob laineid. ohtuleht.ee, 28. märts 2000.
- ↑ 16 artisti, kes on meie popmuusikasse enim panustanud. kroonika.delfi.ee, 1. oktoober 2015.
- ↑ Loe lõiku Vello Orumetsa elulooraamatust ... kroonika.delfi.ee, 15. aprill 2017.
- ↑ https://www.kalmistud.ee/g1/haudi?action=hauaplats&filter_hauaplats_hauaplats=296317
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Laulab Vello Orumets. Kirjastus: Eesti Raamat. Tallinn 1975.
- Paavo Kangur. Estraadikuningas Vello Orumets. Kirjastus: Pegasus. Tallinn 2017. ISBN 9789949593705.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Muusikaline tund. Vello Orumets. audioaarhiiv, 17. jaanuar 1974.
- Täna õhtul. Vello Orumets. videoarhiiv, 30. aprill 1986.
- VIKERKÄÄR. Külaline Vello Orumets. audioarhiiv, 7. märts 1999.
- Loe lõiku Vello Orumetsa elulooraamatust: aatomiallveelaev, vesinikupomm ja estraadikuninga kiila pea saladus. Kroonika, 15. aprill 2017.
- Estraadikuningas Vello Orumetsa trikid Bratislavas ja Berliinis. eestinaine.delfi.ee, 16. mai 2017.