Galenos

Allikas: Vikipeedia
Galenos

Galenos (129umbes 200) oli Vana-Rooma arst ja anatoom. Ta sündis Pergamonis, Väike-Aasias, elas ja töötas Aleksandrias ning Rooma linnas. Tuntud ka kui Klaudios Galenos (ladinapäraselt Claudius Galenus), kuid seda eesnime mainiti esmakordselt alles renessansi ajal.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Galenos sündis rikka arhitekti lapsena ja sai väga hea hariduse. Ta oli imelaps, kes 13-aastaselt oli kirjutanud juba 3 raamatut. Ta õppis arstiteadust Korintoses ja Aleksandrias. Aastal 157 asus ta tööle Pergamoni gladiaatorite peaarstina. Kolm aastat töötas gladiaatorite arstina uurides haavu, mis olid aknaks inimese kehasse.

Aastal 162 läks Galenos Rooma linna, kus saavutas peatselt tuntuse. Ta lahkas publiku ees suure oskuse ja vilumusega sigu, demonstreerides publikule, kelle seas oli tähtsaid persoone, mis peitub organismi sisemuses. Eriliseks tõmbenumbriks oli elaval seal kaelanärvide ükshaaval läbilõikamine. Kui Galenos lõikas närve ükshaaval läbi, jätkas siga ruigamist. Alles kui Galenos lõikas efektiga läbi larüngaalnärvi (Galenose närvii), jäi siga publiku suureks hämminguks täiesti vait. Galenose kuulsus kasvas, sedavõrd suurenes ka klientide arv. Ta sai mõtleja ning filosoofina tuntud keiser Marcus Aureliuse ihuarstiks.

Mõningaste vaheaegadega veetis Galenos kogu oma järele jäänud elu Rooma õukonna juures.

Tähtsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Galenost on võrreldud Klaudios Ptolemaiosega. Nagu viimane, võttis temagi kokku kogu antiikaegse teadmise oma ala kohta ning rikastas seda enda avastuste ja arutlustega. Tänapäevane suhtumine Hippokratesesse kui meditsiini isasse on paljuski Galenose kirjutiste teene.

Galenose enda teadmised pärinesid gladiaatoritega töötamisest ja loomade lahkamistest ning need teadmised jäid Euroopas ületamatuteks kuni 15. sajandini. Tegelikult neid ei proovitudki korrata, sest ei kristlus ega islam ei soosinud lahkamist.

Ta püüdis liigitada inimesi loomuomaduste ehk temperamentide põhjal. [1] Inimeste erinevused tulenevad nende peamiste organismide mahlade osakaaludest ehk proportsioonist (ladinakeelne sõna temperamentum "tähendab segada vastavates suhetes või osakaaludes"). Inimesed erinevad sellepärast, et nende algelemendid on erinevates proportsioonides. Näiteks kui ülekaalus on tulega seotud element, on inimene oma loomult tormakas ja keevaline. Kui inimeses on palju veega seotud elementi (lima), on inimene loid ja aeglane. Sellest ajast on jäänudki inimese temperamendi tavapärastesse nimetustesse kehamahlade nimetused.

Tüübi nimetus Sõna päritolu Tähendus
Koleerik kr cholē "sapp" kergesti ärrituv, tundlik, äge
Melanhoolik kr melas + cholē "must" + "sapp" kurvameelne, murelik, aeglane
Sangviinik ld sanguis "veri" keevavereline, tormakas, seltsiv
Flegmaatik kr phlegma "lima" tuim, loid, kannatlik

Galenos eristas ühtlasi kolme liiki kehavaime:

  • eluvaimud (spiritus vitalis) - pesitsevad südames ja kanduvad artereid pidi üle keha laiali;
  • loomvaimud (spiritus animalis) - koonduvad ajusse ja närvide kaudu looguvad teistesse kehaosadesse;
  • loodusvaimud (spiritus naturalis) - tekivad maksas ning nende ülesandeks on toitumine.

Galenos identifitseeris enamiku kraniaalnärvidest (erinevatel andmetel 7 kuni 12).[2]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Allik, J., Häidkind, R., Harro, J. jt. (2002). Psühholoogia gümnaasiumile. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus
  2. GALEN...philosopher, physician, discoverer of blood and the cranial nerves!, Veebiversioon (vaadatud 10.04.2014) (inglise keeles)

Kirjandust[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]