Makabeide ülestõus
Makabeide ülestõus oli juutide Seleukiidide vägivaldse ning nende usulisi tõekspidamisi solvava helleniseerimispoliitika vastane ülestõus aastatel 166–160 eKr.
Ajalooallikate (k.a Flavius Josephus (37–100 pKr) teoste) andmetel kehtestas Seleukiidide valitseja Antiochus IV Epiphanes (175–164 eKr) pärast Egiptuse vallutamist Vahemere idakalda regioonis keelud juudi ja Samaaria rahvapühadele ning alustas Kreeka tavade tugevat juurutamist ja sekkus juutide sisetülidesse, kehtestas Jeruusalemmas karmi sõjalise võimu ja lasi pühitseda Jahve templi Zeus Olümpiosele.
Keelud põhjustasid juutide ülestõusu aastal 167 eKr. Ülestõusu keskuseks oli Jeruusalemm, mis vabastati võõrvõimu alt ning kus rüvetatud tempel taas sisse pühitseti (seda meenutab tänaseni juudi hanuka ehk templipühitsemise püha).
142. aastal eKr saavutasid Makabeid Juudamaale sõltumatuse, Aleksander Jannai ajal (103–76 eKr) hõlmas Makabeide riik peaaegu kogu Palestiina.