Vanasõna

Allikas: Vikipeedia

Vanasõna on üks rahvaluule žanre; lühike, terviklik, hinnanguline ja kujundlik ütlus. Vanasõna on rahvasuus käibiv üldistav lause, argikogemuse üldistus, mille tunnusteks on lühidus, poeetilisus ja õpetlikkus. Vanasõna on võrreldes rahvalaulu või -jutuga lühike. Kõige sagedasemad on Eestis 4–8-sõnalised vanasõnad. Leidub ka üle 50-sõnalisi vanasõnu.

Eesti vanasõnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti vanasõnade kohta on otsesed andmed hilised (16.17. sajandist alates), mistõttu ei saa kuigi hästi jälgida nende teket ja arengut. Rahvaluuletekstide kõrvutamisel sugulasrahvaste omadega võib siiski aru saada, et mõne üldläänemeresoomelise vanasõna vanus ulatub vähemalt läänemeresoome ühisaega. Ent Anton thor Helle vanasõnaüleskirjutuste (1732) ja 1900. aastate vanasõnade võrdlemisel on näha, et sajandi jooksul kaob käibelt kolmandik vanasõnu. See-eest lisandub pidevalt uusi ütlusi.

Kõige varasem teadaolev üleskirjutus eesti vanasõnadest pärineb 1587. aastast Hiiumaalt, kus arvekirjade kirjutaja Lorenz Becker on muu hulgas üles kirjutanud kaks eestikeelset lauset: "Kuy Taivas koitap / si Tallopoick hobosett jotap" ja "Arro, Rickus / Ikapeevf Remus", millest viimasel on olemas ka otsene saksa paralleel.

Eesti vanasõnad lähtuvad põhiliselt tolleaegse talupoja seisukohast. Pikad orjusesajandid on vanasõnadesse tugeva jälje jätnud. Hinnatakse töökust, julgust, headust, ausust ja teisi positiivseid omadusi, kuid rohkemgi veel alandlikkust, kannatlikkust, vastupidamist, piskuga leppimist, tasa ja targu toimimist, ettevaatlikkust. Elu mitmepalgelisus ning vastuolud tingivad suuresti ka asjaolu, et võib kergesti leida vastukäivaid eesti vanasõnu ("Pikad juuksed, lühike aru" ja "Pikad juuksed, pikk aru").

Eesti vanasõnadele on nagu rahvalaululegi enamasti omane algriim ja parallelism (näiteks "Uni ei anna uuta kuube, magamine maani särki"). Vanasõnavormile on ühtaegu iseloomulikud nii ellipsid kui ka kunstikavatsuslikud sõnakordused, žanritunnuste hulka kuulub üldistus. Vanasõna koosseisu võib kuuluda iga liiki kõnekäände. Samuti on vanasõna tunnuseks poeetilisus ja allegooria, ka personifikatsioon.

Teistest rahvaluule lühižanridest on eesti vanasõnadel väga tihedad sidemed kõnekäändudega, kuid minimaalsed mõistatustega.

Eestis on üles kirjutatud umbes 82 000 autentset vanasõna. Osa vanasõnu tuntakse üle Eesti, mõned on rahvusvahelisedki, kuid kolmandate levik piirdub ühe murdepiirkonnaga. Eesti vanasõnade esialgsed levikualad on: 1. Põhja- ja Kesk-Eesti, 2. saared, 3. Lääne-Eesti ja Edela-Eesti (kaasa arvatud Mulgimaa), 4. Lõuna-Eesti.

Eesti vanasõnade edetabeli eesotsas seisavad järgmised vanasõnad:

  1. "Kelle jalg tatsub, selle suu matsub" ja "Kes koera saba kergitab, kui koer ise";
  2. "Kui tõnisepäeval nii paljugi päikest paistab, et mees näeb hobuse selga hüpata, siis tuleb kena aeg";
  3. "Varane pühib nokka, hiline saputab tiibu";
  4. "Pill tuleb pika ilu peale";
  5. "Käbi ei kuku kännust kaugele" ja "Suur tükk ajab suu lõhki"

35 kõige levinuma eesti vanasõna seas on kaks sellist, millele maalimas vastet ei leidu: "Parem suutäis soolast kui maotäis magedat" ja "Kes kannatab, see kaua elab". Rohkesti on käibel rahvusvahelisi vanasõnu (näiteks "Häda ajab härja kaevu", "Tasa sõidad (sõuad), kaugemale jõuad").

Eesti vanasõnu on kõige rohkem mõjutanud kokkupuuted soomlastega (Põhja-Eestis, eriti Ranna-Eestis ja Hiiumaal), liivlastega (Lõuna-Eesti ning Saaremaa), vadjalastega (Kirde-, Ida- ja Kagu-Eesti) ning venelastega (Ida-Eesti, eriti Setumaa ja Vastseliina).

Eesti vanasõnu[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Käbi ei kuku kännust kaugele.
  • Julge pealehakkamine on pool võitu.
  • Igaüks on oma õnne sepp.
  • Keelatud vili on magus.
  • Tervis on parem kui rikkus.
  • Kus suitsu, seal tuld.
  • Silm on hinge peegel.
  • Silm on südame aken.
  • Laisal päev pikk.
  • Kuri keel on teravam kui nuga.
  • Tühi kõht on kõige parem kokk.
  • Suvel tee saani, talvel valmista vankrit.
  • Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal.
  • Kingitud hobuse suhu ei vaadata.
  • Üheksa korda mõõda, üks kord lõika.
  • Aus nimi on enam kui raha.
  • Ükski kivi ei tõuse ilma tõstmata.
  • Pool vaest isata, üsna vaene emata.
  • Kõik, mis teed, tee hästi.
  • Kes tööd teeb, see rõõmu näeb.
  • Sõpra tuntakse hädas.
  • Homseks hoia leiba, aga mitte tööd!
  • Töö kardab tegijat.
  • Argpüks kardab ka oma varju.
  • Mida ei saa jõuga, seda saab nõuga.
  • Hirmul on suured silmad.
  • Õpi palju, näe palju, ära palju pajata.
  • Söö, mis küps, aga räägi, mis tõsi.
  • Põllu nägu näitab põllumehe tegu.
  • Sile kass, teravad küüned.
  • Kus puid raiutakse, seal langevad laastud.
  • Rikas elab nõnda, kuidas tahab, vaene nõnda, kuidas saab.
  • Kuidas metsa hõikad, nii see sulle vastu kajab.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]