Christophorus Cellarius

Allikas: Vikipeedia
Christophorus Cellarius

Christophorus Cellarius või Christoph Cellarius (kodanikunimi Christoph Keller; 22. november 16384. juuni 1707) oli saksa ajaloolane, kes on peamiselt tuntud selle poolest, et võttis kasutusele ajaloolise aja jagamise vana-, kesk- ja uusajaks.

Cellariuse isa oli Schmalkaldeni superindendent. Pärast õpinguid sealses koolis täiendas Cellarius end Jena ja Gießeni ülikoolis, õppides idamaiseid keeli, ajalugu, teoloogiat, filosoofiat ja matemaatikat. 1666. aastal sai ta Jenast filosoofiamagistri kraadi ning asus järgmisel aastal tööle Weißenfelsi gümnaasiumi professorina, õpetades heebrea keelt ja eetikat. Tänu silmapaistvatele teadmistele ja õpetamisoskusele sai temast 1673. aastal Weimari gümnaasiumi rektor, 1688. aastal sai ta samale ametikohale Merseburgi toomkoolis.

Pärast Halle ülikooli rajamist 1694. aastal sai Cellariusest selle ajaloo ja retoorika professor. Temast sai ka ülikooli raamatukogu juhataja ning aastatel 16971698 oli ta ülikooli prorektor. Lisaks õppetööle tegeles Cellarius aktiivselt ka kirjatööga, mis peamiselt puudutasid latinistikat ja ajalugu.

Cellarius andis oma ulatuslikus töös "Historia Universalis" (1702) uue üldajaloo periodiseeringu, jagades selle vana-, kesk- ja uusajaks. Varem oli ajalugu üldiselt periodiseeritud maailmariikide järgnevuse teel. Renessanssi ajal oli kasutusele võetud keskaja mõiste, kuid eraldi uusaega ei oldud siis veel eristatud. Cellariuse antud üldine ajalooperiodiseering on kehtima jäänud tänapäevani.