Valge ristik

Allikas: Vikipeedia
Valge ristik
Valge ristik
Valge ristik
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Oalaadsed Fabales
Sugukond: Liblikõielised Fabaceae
Perekond: Ristik Trifolium
Liik: Valge ristik
Ladinakeelne nimetus
Trifolium repens
L.
Sünonüümid

Amoria repens

Valge ristik (Trifolium repens) on mitmeaastane ühekojaline rohttaim liblikõieliste sugukonnast ristiku perekonnast.

Levila ja kasvukoht[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valge ristik kasvab Euroopas, Põhja-Aafrikas ja Lääne-Aasias. Eestis on ta tavaline. Lisaks sellele on ta sisse viidud paljudesse kohtadesse mujal maailmas karjamaataimena, eriti levinud on ta Põhja-Ameerikas ja Uus-Meremaal.

Valge ristik kasvab niitudel ja teeservadel.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ristiku nutt
Leht

Valge ristik on madal taim. Tema varred on roomavad, kasvavad kuni 18 cm aastas ja toimivad võsunditena, see tähendab, et kui varre sõlmekoht vastu maad puutub, võib ta selles punktis endale juured alla võtta. Mitme taime varred võivad üksteisega läbi põimuda ja niimoodi mati moodustada.

Ristiku nutid on valkjad, vananedes võivad omandada roosaka või kreemika varjundi. Nutid on 1,5–2 cm laiad ja asuvad 7 cm pikkuse õierao otsas.

Taime lehed moodustavad tuntud ristikheinalehekujundi. Nad kasvavad kolmekaupa leherootsu otsas, on sileda servaga, elliptilised kuni munajad.

Nagu teisedki ristikud, on ka valge ristik putuktolmleja. Tavaliselt tolmeldavad teda mesilased.

Murutaim[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valge ristik suudab kasvada väga mitmesugustel maastikel, sealhulgas muru sees ja põllul, ta talub söömist ja maapinna lähedalt niitmist. Ta talub mitmesuguse pH-ga pinnast, kuid eelistab savipinnast.

Enne umbrohumürkide kasutuselevõtmist sisaldasid müüdavad muruseemnesegud valget ristikut sagedamini kui tänapäeval, sest ta suudab hästi kasvada ja maapinnale rohelise katte tekitada ka toitainetevaesemal pinnasel, kus teised murutaimed hästi kasvada ei taha.

Valge ristik suudab siduda lämmastikku. Lämmastiku sidumine vähendab pinnase leetumist ja takistab mõne muruhaiguse levikut, mida väetised muidu soodustavad. Selletõttu peetakse teda kasulikuks murutaimeks. Ta suudab koguni teisi umbrohtusid välja tõrjuda. Seetõttu vaesestab valge ristik maastiku bioloogilist mitmekesisust, eriti viljakal pinnasel. Ja vastupidi: valge ristiku puudumist peetakse bioloogilise mitmekesisuse tunnuseks.

Ristikuõied meelitavad ligi mesilasi. Paljajalu võib niimoodi mesilasele peale astuda, misjärel mesilane astujat jalatalda nõelab. Seetõttu ei peeta mõnel pool valget ristikut (nagu teisigi ristikuid) murus soovitavaks.

Toidutaim[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valge ristik on suurepärane toit mitmesugustele kariloomadele. Kevadel tuleb loomade karjatamisega ristikupõllul olla ettevaatlik, sest värske ristik paisub kõhus pisut ja loomad võivad end mahlakast ristikust lõhki süüa.

Hädakorral võivad valget ristikut süüa ka inimesed: see sisaldab palju proteiine, on laia levilaga ja teda kasvab tavaliselt suurtes kogustes koos. Inimesed on ristikut kasutanud sajandite viisi salatina ja teiste toitude juurde, mis sisaldavad lehttaimi.

Siiski ei ole inimesel lihtne värsket ristikut seedida. Sellepärast tuleb värskeid ristikutaimi 5–10 minutit keeta. Juured on samuti söödavad, aga neid tuleb juba rohkem küpsetada. Õied kõlbavad ka süüa. Neid võib peenestada ja puistata taimetee sisse või näiteks keedetud riisile.