Tulipart

Allikas: Vikipeedia
Tulipart
A couple of Tadorna ferruginea.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Ülemselts: Galloanserae
Selts: Hanelised Anseriformes
Sugukond: Partlased Anatidae
Perekond: Ristpart Tadorna
Liik: Tulipart
Ladinakeelne nimetus
Tadorna ferruginea
Pallas, 1764

Tulipart (Tadorna ferruginea) on partlaste sugukonna ristpardi perekonda kuuluv lind.

Tulipardi pesitsusala hõlmab stepid ja kõrbed Vahemerest kuni Amuuri äärsete aladeni [1]. Kõikjal on ta levinud hajusalt [1]. Ta talvitub Vahemeremaadel, Põhja-Aafrikas ja Lõuna-Aasias [1]. Eestis loetakse teda võõrliigiks. Siin on ta üliharuldane eksikülaline [1]. Tema arvukus Lääne-Euroopas langeb. Aeg-ajalt on tuliparte nähtud Põhja-Ameerika idaosas, aga pesitsemist pole seal täheldatud.

Ta asustab veekogude kaldaid nii mägismaadel kui tasandikel. Pesa teeb ta urgudesse, kaljuorvadesse ja varemetesse. [1]

Tulipart on ristpardi lähim sugulane ja sellega umbes ühesuurune [1]. Ta kaalub 1–1,6 kg [1]. Ta on 58–70 cm pikk ja tiibade siruulatusega 110–135 cm.

Välimuselt on ta rohkem hane- kui parditaoline [1]. Teistest lindudest on teda kerge eristada ühetoonilise oranži sulestiku ja heledate põskede järgi [1]. Saba ja hoosuled on mustad, tiibadel on valge laik [1]. Isased ja emased näevad välja enam-vähem ühtemoodi, aga isasel on pulmasulestikus kaela alaosa ümber must rõngas ning emasel on pea kahvatumat värvi.

Tulipardid ujuvad väga hästi, aga lend on neil raskepärane.

Tulipardid hoiduvad tavaliselt paarikaupa või salkadesse ja moodustavad harva suuri parvi. Üksnes sulgimise ja talvitumise ajal võivad üksikutele järvedele ja aeglastele jõgedele koguneda suured tulipartide rühmad. Mõnikord segunevad tulipardid teist liiki lindudega.

Tulipardi töönduslik tähtsus on väike, ent ta on oluline jahilind. Tibud kasvavad vangistuses hõlpsasti üles ja saavad kiiresti taltsaks. Neid võib ümber asustada uutele veehoidlatele ja pargiveekogudele. [1]

Vangistuses muutuvad linnud üksteise vastu tigedaks ja kõige parem on neid pidada paarikaupa, kui neid just üsna suurel maa-alal ei peeta. Neid võib pidada koos teiste partidega, kuid sellegipoolest muutuvad nad sulgimise ajal agressiivseteks.

Esimesena kirjeldas tuliparti teaduslikult Peter Simon Pallas 1764. Tulipart kuulub soodsas seisundis liikide hulka.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 "Loomade elu", 6. kd., lk. 97-98, joonis 58, tahvel 14