Salutihane

Allikas: Vikipeedia
Salutihane
Parus palustris02.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Selts: Värvulised Passeriformes
Sugukond: Tihaslased Paridae
Perekond: Tihane Parus
Liik: Salutihane
Ladinakeelne nimetus
Parus palustris
Linnaeus, 1758
Sünonüümid

Poecile palustris

Salutihane ehk sootihane (Parus palustris, sünonüüm Poecile palustris) on linnuliik tihaslaste sugukonnast värvuliste seltsist. Salutihane on väga sarnane põhjatihasega.

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Salutihane on levinud hajusalt üle Euraasia. Osa levilast on Euroopas, teine osa levilast Ida-Aasias Altaist, Mongooliast ja Ida-Hiinast kuni Korea, Sahhalini ja Hokkaidoni. Elutseb madalikel ja mägedes kuni 2100 m kõrguseni. Salutihane on Eesti mandriosas tavaline, saartel vähesearvuline haudelind, kelle pesitsusaegset arvukust on hinnatud 60 000 – 100 000 paarile, talvist arvukust 100 000 – 200 000 isendile. [2] Salutihane suuremaid salkasid ei moodusta, ta on teistest tihastest vähem seltsiv.[3]

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Salutihasel on läikivmust lagipea, pruunikashallid selg ja saba, kreemjate külgedega valkjas alapool. Erinevalt põhjatihasest puudub salutihasel hoosulgede heledatest välisservadest moodustunud tiivavööt. Siiski on salutihaste noorlindude hoosulgede välisservad heledamad, mistõttu on salutihase ja põhjatihase noorlinde looduses väga raske eristada.[3] Salutihase põsed on tuhmimad kui põhjatihasel, kuklajoon on voolujooneline ja erinevalt põhjatihasest sujuvalt turjale laskuva kaarega. Kindlaimad eristustunnused on häälitsused ja laul. Salutihase kutsehüüd on "tsite-tsite" või "tsite-tsite-dä-dä-dä". Põhjatihasel sellised häälitsused puuduvad. Salutihase laul on veemulksumisega sarnanev "dip-dip-dip" silpide rida.[4]

Elupaik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Salutihane asustab Eestis leht- ja segametsi, jõgede ja ojade kaldapuistuid, puisniite, parke ja aedu.[5] Salutihase eelistatud elupaikades leidub vanu ja kõduneva tüvega lehtpuid – näiteks tammi või pööke.[3]

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Salutihane toitub peamiselt putukatest ja ämblikest, talvepoolaastal lisaks mitmesugustest seemnetest, pähklitest (ka pöögipähklid), mida ta eelnevalt on varunud koorepragude vahele, sambla alla ja maapinnale. Ta toitub ka marjadest. Toitu otsib peamiselt põõsastelt või puude alumistelt okstelt.[5] Eriti talvel toitub ta ka maapinnal.[3]

Pesitsemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Salutihane pesitseb puuõõntes ja pesakastides. Ta kasutab, erinevalt põhjatihasest, rohkem olemasolevaid õõnsusi. Salutihane pesitseb Eestis ühe korra aastas. Enamik paare moodustub veebruaris-märtsis. [3] Pesa ehitab ta samblast ja kõrtest, pesalohu vooderdab taimevilla ja karvadega. Täiskurn on maikuus, koosneb 6-9 munast, need on valged, roostekarva täpikestega, ja sinitihase munadega äravahetamiseni sarnased. Poegi toidavad mõlemad vanalinnud.[5]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. BirdLife International (2010). Parus palustris. 2006 IUCNi punane nimistu. IUCN 2006. Välja otsitud 9.12.2010.
  2. Hirundo 1:2009
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Harrap, S., Quinn, D. Tits, Nuthatches and Treecreepers. London: Christopher Helm, 1996.
  4. Veromann, H. Sootihane ja põhjatihane. Eesti Loodus, 4/1988, lk 251-252.
  5. 5,0 5,1 5,2 Rootsmäe, L., Veroman, H. Eesti laululinnud. Tallinn, Valgus, 1974.