Põhjatihane

Allikas: Vikipeedia
Põhjatihane
Parus atricapillus 1 (Marek Szczepanek).jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Selts: Värvulised Passeriformes
Sugukond: Tihaslased Paridae
Perekond: Tihane Parus
Liik: Põhjatihane
Ladinakeelne nimetus
Parus montanus
(Baldenstein, 1827)
Sünonüümid

Poecile montanus

Põhjatihane (Parus montanus, sünonüüm Poecile montanus) on linnuliik tihaslaste sugukonnast tihase perekonnast.

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhjatihane on laialt levinud pideval areaalil Euraasia parasvöötmes Inglismaast, Šotimaast ja Norrast läbi Siberi taigavööndi kuni Mandžuuria, Jaapani, Sahhalini, Kamtšatka poolsaare ja Korjakimaani. Levila põhjaosades on põhjatihane tavaline, lõunaosades paigutisem. Kesk-Siberis on põhjatihane arvukaim tihaseliik [1]. Eestis on põhjatihase pesitsusaegset arvukust hinnatud 70 000 - 130 000 paarile, talvist arvukust 300 000 - 600 000 isendile. [2]

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhjatihane on salutihasega väga sarnane. Tal on salutihasest suurem pea ja kohevam sulestik. Hea eristustunnus salutihase ja põhjatihase vanalindudel on põhjatihase tiiva küünrahoosulgede heledatest välisservadest moodustunud laik. Põhjatihase ja salutihase noorlinde on üksteisest raskem eristada. Kesk- ja Lääne-Euroopa alamliigid on salutihasega märksa sarnasemad. [3] Põhjatihase tunnuslikke häälitsusi on venitatud nasaalne karedakõlaline "däää däää". [3] Põhjatihasel on kaks erinevat laulu. Kevadlaul on heledakõlaline "djüü-djüü-djüü..." või "diü-diü-diü", mis sarnaneb vahel mets-lehelinnu kurvakõlalise lauluga. Teine laul koosneb kurinatest, viledest, vaiksetest sidinatest ja trilleritest.[4]

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhjatihane eelistab toiduotsingutel põõsa- ja puhmarinnet ning puude alavõra. Toiduks on putukad, ämblikud jt. selgrootud, talvepoolaastal toitub rohkem seemnetest ja marjadest. Kogub toidutagavarasid.

Elupaik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis on põhjatihane levinud igasugustes okas- ja segametsades, Lääne-Eestis ka lehtmetsades. [4] Skandinaavias, Euroopa idaosas ja Siberis asustab okasmetsi, sageli rabade lähedal asuvaid kuusemetsi. Lääne- ja Kesk-Euroopas eelistab lehtpuistuid. Mägedes leidub teda kuni metsapiirini. [1] Soomes pesitseb ka tundra kasevööndis, teda on seal korduvalt täheldatud polaarjoone taga talvitamas.[4]

Pesitsemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhjatihane rajab pesa pehkinud puutüvesse. Pesaõõne uuristavad mõlemad vanalinnud, või kasutavad teiste suluspesitsejate vanu pesaõõsi, neid vajadusel laiemaks uuristades. Pesakastides pesitseb harva. Pesa koosneb kõrtest, niinest, samblast ja samblikust ning selle ehitab valmis emaslind. Täiskurnas on 5-10 muna, need on valged, punakaspruunide tähnidega. Emaslind haub umbes kaks nädalat. Pojad lendavad pesast välja 17-19 päeva vanustena. Pesitseb ühe korra aastas. [4]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Harrap, S., Quinn, D. Tits, Nuthatches and Treecreepers. London: Christopher Helm, 1996.
  2. Hirundo 1:2009
  3. 3,0 3,1 Jonsson, L. Euroopa linnud. Eesti Entsüklopeediakirjastus 2000
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 Rootsmäe, L., Veroman, H. Eesti laululinnud. Tallinn: Valgus, 1974.