Salajane ajalugu
| Salajane ajalugu | |
|---|---|
| Originaali pealkiri | "The Secret History" |
| Autor | Donna Tartt |
| Tõlkija | Liina Viires |
| Toimetaja | Helju Jüssi, Egle Pullerits |
| Päritolumaa | Ameerika Ühendriigid |
| Keel | inglise |
| Kirjastaja |
Alfred A. Knopf (originaal) Pegasus (eesti keeles) |
| Ilmumisaeg |
1992 (originaal) 2007 (eesti keeles) |
| Lehekülgi | 604 |
| ISBN | 9789949425617 |
"Salajane ajalugu" (originaalpealkiri "The Secret History") on Ameerika Ühendriikide kirjaniku Donna Tartti 1992. aastal ilmunud debüütromaan.
Autor kirjutas teost kaheksa aastat [1]. Tartt alustas romaani kirjutamist Benningtoni kolledžis õppimise ajal, parandades seda vastavalt kursusekaaslaste tagasisidele. Lugu kandis algul nime „God of Illusions” (eesti keeles „Illusioonide jumal”). Tema koolikaaslane Bret Easton Ellis ütles raamatu esimesi lehekülgi lugedes, et see on veatult kirjutatud.[2]
Teose sündmustik leiab aset Hampdeni ülikoolilinnakus, kus peategelased on klassikalise filoloogia üliõpilased.[1]
Raamat on tõlgitud 40 keelde ja seda on müüdud enam kui 5 miljonit eksemplari.[1][3]
Eesti keeles on romaan ilmunud kirjastuse Pegasus väljaandel 2007. aastal.[4]
Sisukokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]
Lugu leiab aset 20. sajandi lõpu poole Hampdenis, kui loo jutustaja Richard Papen sealsesse kolledžisse astub. Tema sooviks on kuulda klassikalise filoloogia professori loenguid, kus tegeletakse enamasti antiikkirjandusega ja selle tõlkimisega. Sealne professor Julian Morrow otsustab ise, kas ja kes saavad tema loengutest osa. Kuna ta valib rangelt, on keeruline professor Morrow' loengutesse pääseda. Esimese hooga pole ta nõus oma viie üliõpilasega rühma suurendama. Kuid pärast seda, kui Richard aitab raamatukogus klassikalise filoloogia üliõpilastel ühte teksti tõlkida, annavad viimased nõu, kuidas peaks professor Morrow’ga käituma selleks, et sisse saada. Nõu oli tõhus ja Richard sai Morrow’ kuuendaks üliõpilaseks.[4]
Richard naudib oma loenguid uue väikse rühmaga, kuid pole kaasatud väljaspool auditooriumi toimuvatesse tegevustesse ja tunneb end kõrvalejäetuna. Ta paneb tähele, kui klassi tulles on pinged õhus ja õppurid ei vaata üksteisele otsa. Samuti ei jää talle märkamata pisikesed vigastused mõne üliõpilase kehal ja vaiksed jutuajamised, mis muutuvad sosinaks, kui Richard sisse astub või suisa katkevad, kui Bunny (Edmund) ühineb nendega. Niimoodi jätkub kuni talvevaheajani, siis sõidavad kõik tema kursusekaaslased koju või välismaale pühi pidama, jättes Richardi üksi oma korterisse, kus keerati vaheajaks küte maha. Seetõttu oleks ta peaaegu surnuks külmunud, kui Henry poleks reisilt varem naasnud.[4]
Pärast vaheaega hakkas Richard rohkem rühmaga läbi käima. Kuid pinged Bunnyga olid suurenenud, Bunny käsutas, solvas ja viskas nalja kõigi, välja arvatud Richardi üle. Ning ükski neist ei julgenud Bunnyle tugevalt vastu seista või vaielda. Richard mõistab, et midagi on vahepeal toimunud ja pärib juba julgemalt teiste käest aru, kuni lõpuks selle Henry käest saab.[4]
Nimelt olid nad sügisel koos professoriga vaadanud tunnis dionysoslikku bakhanaali rituaali kohta, mis hakkas Henryt, Camillat, Charlesi ja Francist väga huvitama. Ning nad tahtsid seda taaskehastada Francise perekonna mõisa aladel, mis on piiratud suuremal määral metsaga. Kuid rituaalis tappis Henry kogemata kohaliku taluniku. Bunny juhtus kogemata lugema ajalehest õnnetuse kohta ning avastas, et samal kuupäeval olid kõik neli olnud Francise mõisas. Bunny ei saanud rahu ning kahtlustas, et nad olid kuidagi taluniku surmas süüdi. Enne talvevaheaega pakkus Bunny välja, et tema ja Henry võiksid vaheajaks Rooma minna, millega Henry nõustus, lootes, et see aitab Bunny kahtlusi maandada. Kuid reisi ajal leidis Bunny radiaatori tagant Henry ladina keeles kirjutatud päeviku, kus oli kirjas, mis täpselt tol ööl juhtus.[4]
Rituaali tegijatel, eriti Henryl, hakkab tasapisi kõrini saama Bunny väljapressimistest ja külvatavast hirmust, mistõttu hakkab ta vähehaaval rühma mõjutama, et Bunny mõrvata. Kuni lõpuks ühel päeval, kui Bunny on jalutuskäigul, varitseb rühm teda metsas ning Henry lükkab Bunny mäest alla kitsasse jõeorgu. Järgmised mitu päeva on lumerohked, peites Bunny surnukeha valge lume kihi alla. Algavad Bunny otsingud, kust terve klassikalise filoloogia rühm võtab osa. Pärast surnukeha leidmist osalevad nad ka matustel. Kõik on emotsionaalselt ja vaimselt räsitud. Francis on depressioonis ja mõtleb surmast, Charles kuritarvitab alkoholi ja Richard tablette.[4]
Pärast matust saab professor Morrow postiga kirja Roomast Bunnylt, kes kirjutab üksikasjalikult taluniku mõrvast ja oma hirmust, et Henry tahab ta tappa. Professorile tegi kogu see sündmus väga haiget ning ta pakkis oma kotid ja lahkus vaikselt hüvasti jätmata.[4]
Charles oli seksuaalselt huvitatud oma kaksikõest ning kui Charles teada sai, et Camilla kolis Henry juurde, oli ta raevunud. Purjus peaga Henry autot juhtinud Charles vahistati ja Henryl tuleb hirm sisse, et Charles kavatseb ta politseile üles anda. Kuid Charlesil on hoopis kavas Henry Francise relvaga maha lasta. Henryl õnnestub küll relv Charlesi käest ära saada, kuid selle käigus tulistatakse Richardit jalga. Endiselt relv käes, tunnistab Henry oma armastust Camilla vastu, kuid pärast seda tulistab end surmavalt.[4]
Henry surma järel nende rühm laguneb. Hampdeni kolledži lõpetab ainult Richard. Charles, kes läks võõrutusravile, põgeneb sealt ning hakkab elama kehvades tingimustes koos ühe abielunaisega. Camilla on teistest eemaldunud ja hoolitseb oma haige vanaema eest. Richard teeb küll Camillale abieluettepaneku, kuid naine lükkab selle tagasi. Francis on homoseksuaalsusele vaatamata sunnitud abielluma naisega, keda ta põlgab, mis viib ka tema ebaõnnestunud enesetapukatseni.[4]
Romaan lõpeb sellega, et Richard kujutab ette oma unistuste jutuajamist Henryga, kus Henry ütleb, et ta pole tegelikult surnud.[4]
Tegelased[muuda | muuda lähteteksti]
Richard Papen – teose minategelane, kes algselt oli arstitudeng, kuid otsustas eriala vahetada. Ta on ebakindel ja tahab rühma sisse sulanduda.[4]
Henry Winter – kalk, kuid intelligentne, oskab seitset või kaheksat keelt ning lugeda hieroglüüfe. Ta on pärit rikkast perest. Rühma liider, kes manipuleerib teisi. Professor Julian Morrow' lemmiküliõpilane.[4]
Edmund Corcoran (Bunny) – jutukas. Elab teiste kulul, kasutades neid ära, vanemad ei toeta teda rahaliselt, kuigi nad on oma eluga üpris heal järjel. Erinevalt teistest rühmaliikmetest on tal sõpru ka väljaspool kolledžit.[4]
Charles Macaulay – Camilla kaksikvend ja orb. Ka seksuaalselt huvitatud Camillast, nii et neid näeb harva üksteisest lahus.[4]
Camilla Macaulay – Charlesi kaksikõde ja orb. Kaitsev oma venna üle. Rühma ainus tüdruk ja armastab Henryt.[4]
Francis Abernathy – pärit mitut põlve jõukast perest, natuke depressiivne, riietub elegantselt, on avalikult homoseksuaalne.[4]
Julian Morrow – klassikalise filoloogia professor, kes õpetab väikest rühma. Valib hoolikalt tudengeid, keda on nõus õpetama. Näeb oma üliõpilastes ainult häid külgi. Annab tunde kirglikult.[4]
Loo taust[muuda | muuda lähteteksti]
Mitmete romaani tegelaste ja Tartti ülikooliaegsete sõprade vahel on leitud palju sarnasusi, mistõttu arvatakse, et Tartt kirjutas selle loo enda ülikoolielu põhjal. Juliani tegelaskuju tulenes sõprade sõnul Tartti kirjanduse õppejõust Fredericksist, Bunny Matt Jacobsonist ja Henry Todd O’Nealist. Inimesed, kes nende tegelaste loomist inspireerisid, ütlevad, et nad pole kõiki raamatus aset leidvaid sündmusi ise läbi elanud, kuid Bunny ja Henry omavaheline suhtlusviis on sarnane sellele, mis Matti ja Henry vahel oli. Õppejõud Fredericksile ei meeldinud temast inspireeritud tegelaskuju Julian, mistõttu ta lõpetas Tarttiga suhtlemise. Sõprade sõnul peitub „Salajase ajaloo” ilu selles, et see on justkui eemaldunud modernsest maailmast. Lugu avaldab lugejale omapärase, müstilise ning ilusa maailma.[2]
Mõju[muuda | muuda lähteteksti]
Kuigi „Salajane ajalugu“ oli ilmumisaastatel hinnatud, suurenes huvi raamatu vastu ka 2020. aastal noorte, z-põlvkonda kuuluvate inimeste hulgas. COVID-19 ajal saavutas romaan kuulsuse TikToki kaudu, seda peetakse üheks dark academia (eesti keeles sünge akadeemia) subkultuuri alusepanijaks. Sünget akadeemiat kritiseeritakse, sest see keskendub Euroopa tsivilisatsioonile ega pööra tähelepanu teistele kultuuridele. „Salajast ajalugu“ võib pidada selle subkultuuri rajajaks, sest romaan kirjeldab eurooplasekeskset maailma. Lugu sisaldab endas sünge akadeemia põhimõtteid: eemaldumist tehnoloogiast, õppimise ilustamist ning „klassikriitikat“.[5]
Film[muuda | muuda lähteteksti]
Kui 1992. aastal teos ilmus, omandas produtsent Alan J. Pakula kohe filmiõigused, kuid pärast 1998. aasta autoõnnetust, kus Pakula surma sai, jäi projekt ellu viimata.[6]
2002. aastal teatasid Gwyneth Paltrow ja Jake Paltrow, et on sõlminud Miramaxiga tehingu "Salajase ajaloo" filmi ideede arendamiseks. Kui aga nende isa Bruce Paltrow samal aastal suri, panid õde ja vend projekti kõrvale. Ning Donna Tartt sai filmiõigused tagasi.[6]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Thorp, Clare. 2022. The Secret History: A murder mystery that thrills 30 years on BBC, 21.10. Vaadatud 19.03.2023
- ↑ 2,0 2,1 Anolik, Lily. 2019. The Secret Oral History of Bennington- The 1980s’ Most Decadent College. Saadaval https://www.esquire.com/entertainment/a27434009/bennington-college-oral-history-bret-easton-ellis/, vaadatud 28. märtsil 2024.
- ↑ 2022. 7 surprising facts about The Secret History by Donna Tartt Penguin, 24.09. Vaadatud 21.04.2023
- ↑ 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 4,11 4,12 4,13 4,14 4,15 4,16 Tartt, Donna. 2007. Salajane ajalugu. Tõlkinud Liina Viires. Tallinn, kirjastus Pegasus.
- ↑ Murray, Simone. 2023. Dark Academia: Bookishness, Readerly Self-fashioning and the Digital Afterlife of Donna Tartt’s The Secret History. English Studies, 104: 2, 347-364.
- ↑ 6,0 6,1 Kreizman, Maris. 2019. Why Donna Tartt's The Secret History Never Became a Movie Town & Country Magazine, 15.09. Vaadatud 18.03.2023