Subkultuur

Allikas: Vikipeedia

Subkultuur on erilaadse käitumise ja tõekspidamistega inimeste grupp, mis eksisteerib suuremas kultuuris (dominantkultuuris).

Tihti sisaldab kultuur arvukalt subkultuure. Subkultuurid võivad põhineda ühisel eal, religioonil, etnilisel pärandil või tõekspidamistel. Ka elukutsed võivad olla subkultuuri kujunemise aluseks. Mõned subkultuurid arenevad ühisest hobist või huvist. Subkultuurid võivad olla lähedased dominantkultuurile või moodustada selles omaette maailma, kuid võivad ka dominantkultuurile vastanduda ning isegi sellega konfliktis olla. Tuntud on näiteks mitmesugused kurjategijate subkultuurid ja paljud ebaseadusliku tegevusega seotud subkultuurid.

Subkultuuris võivad peale väliste tunnuste (stiilielementide) esineda kõik võimalikud kultuurielemendid: oma eripärane keel, moraal, hierarhia, kunst, muusika, kombestik, traditsioonid, ajalugu, uskumused jne.

Teke[muuda | redigeeri lähteteksti]

Subkultuuride tekkes on oma osa keskkonnal, tehnoloogial, sotsiaalsetel suhetel. Leidub uurijaid, kes peavad näiteks ealisi subkultuure urbaniseerumise tulemuseks. Suurte heterogeensete populatsioonide koondumine linnalistes piirkondades viib sugukondlike suhete lõdvenemiseni, kujuneb uus sotsiaalne struktuur ja normatiivne üksmeel. Dünaamilise populatsiooni tihedus viib lõpuks välja hälbiva käitumiseni ja anoomiani. Urbanistlikes tingimustes leidub rohkem hälbivaid gruppe kui traditsioonilistes ühiskondades. Suured linnad (näiteks Amsterdam, San Francisco või London) oma mitmekesise elanikkonnaga loovad mõnedes piirkondades atmosfääri subkultuuriliste põlvkondade tekkimiseks.

Subkultuuride tekkes on oma osa sisemistel tõukejõududel. Viimased võivad jääda teadvustamata. aga neid võidakse ka formuleerida. Näiteks Linus Torvalds loetleb häkkerite subkultuuri (kogukonda) koos pidavate motiividena elusäilitusmotiivi (survival tähenduses: toimetulek, elusuutlikkus, elutagamine), ühiselumotiivi (social life tähenduses: vajadus sotsiaalse ühekuuluvuse järele, arvutiasjandus kui viis kuuluda kogukonda) ja meelelahutusmotiivi (entertainment tähenduses: ergutatud energiseeriv mõttetegevus, arvuti ja võrk kui võimalus meeldivaks tegevuseks). Subkultuuri tekkeks ei piisa ühest tingimusest: alles tõukejõud üheskoos sünnitavad teatava eluviisi, sellele vastava käitumise ning tunnuslikud välised märgid. [1]

Erisused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ealine subkultuur. Kuulumine mõnda ealisse subkultuuri on tavaliselt seotud perioodiga, mis jääb lapsepõlve ja töölemineku või abiellumise vahele. Tihti on sellistel subkultuuridel üheks kultuuriliseks eneseväljenduseks stiil. Stiili kasutatakse kui sümbolit. Stiil hõlmab mitmeid elemente: imidž: milliseid lisandeid tarvitatakse (ehted, soengud jne); käitumisviis: mida ja kuidas kantakse; argoo: eriline sõnavara ja keelekasutus. Sellised subkultuurid kasutavad dominantkultuuri moodi ja esemeid uues kontekstis, andes neile oma tähenduse.

Etniline subkultuur. Etnilisi subkultuure moodustavad tavaliselt vähemusrahvused oma keele, kommete, traditsioonide jm-ga neid ümbritseva dominantkultuuri suhtes. Etnilised subkultuurid võivad samaaegselt olla ka religioossed subkultuurid.

Subkultuure[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Subkultuuri mõiste ja mõiatmine [1]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Linus Torvalds. "Mis on häkkerile sisemiseks tõukejõuks ehk "Linuse seadus". Raamatus: Pekka Himanen. "Häkkerieetika ja informatsiooniajastu vaim." Inglise keelest tõlkinud Kalle Kurg. Kunst 2001. Lk. 13-17.