Sõrve tuletorn

Allikas: Vikipeedia
Vaade Sõrve majakale sääre poolt
Tuletorni ümbrus
Sõrve tuletorn

Sõrve tuletorn (reg. nr 935) on Saare maakonnas Torgu vallas Sääre külas asuv tuletorn. 1960. aastal valminud uus raudbetoonist tuletorn on 52 meetri kõrgune ning asub Sõrve poolsaare tipus ja lihtsustab liiklust Kura kurgus. Tuli on nähtav 15 meremiili. Tule kõrgus merepinnast 53 m. Torn on laternaruumi ja rõduga kooniline betoontorn. Ülalt must, alt valge.

Tuletorni geograafilised koordinaadid on 57° 54′ 35″ N, 22° 3′ 19″ Ekoordinaadid: 57° 54′ 35″ N, 22° 3′ 19″ E. Sõrve tuletorni on kujutatud Torgu valla vapil ja lipul.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuna Läänemeri muutus Rootsi kuningriigi vallutuste käigus 17. sajandil sisuliselt Rootsi sisemereks, lõpetati rannaaladel muinasajast kehtinud traditsiooniline rannaõigus – rannarahva (hiljem mõisnike) voli karile sattunud laeva, selle lasti ja meeskonna üle. Maismaaga silmsidet nõudva navigatsiooni tõttu asuti tähistama kõiki laevatamiseks ohtlikke randasid tähtsamatel mereteedel. Sõrve sääre otsast pikalt merre ulatuvate laevadele ohtlike madalate tõttu viitasid 1645. aastal Riiga seilanud Madalmaade meremehed vajadusele Sõrve tippu tulepaak rajada. 1646. aastal laskis Liivimaa kindralkuberner Gabriel Oxenstierna ehitada Sõrve poolsaare tipus asuvale Vesitüki laiule tulepaagi nn viipe-tuletorni (rootsi vipp-fyr) kujul. Tulepaagi tarbeks oli kohalik mõisnik sunnitud vabastama Sääre külas ühe pere mõisateost, et rakendada see kohaliku kõnepruugi järgi "paagiorjusesse" ehk öisele tulepaagi käigushoidmisele ning päevasele põletuspuidu hankimisele mõisa metsades. Tulepaagi järgi sai rootsipärane Vipp liignimede panekul Sääre küla paagiorjadele ka perenimeks (kirikuraamatus saksapäraselt Wipp).

Vippfyr oli hiigelkaevukooku meenutav rajatis ühes otsas asuva metallist tulekorviga, kus põletati puitu ning teises otsas asuva vasturaskusega. Sel moel võis korvis süüdatud märgutule vinnata 10...15 m kõrgusele. Loodusolud näitasid, et tulepaagi asukohaks valitud laid oli selleks sobimatu. Pärast mitmeid purunemisi tormide, jäätriivi ja tuleõnnetuste tõttu paigutati rajatis ümber Sõrve sääretippu. Navigatsioonimärgina kandsid rootsi kartograafid selle merekaardile esmakordselt 1650. aastal.

Säärele 1770 ehitatud majakas ja 19. sajandi lõpus valminud kasarmuhoone

Vene impeeriumi alluvuses püstitati 1770. aastal samasse kohta kandiline kivitorn, mida kõrgendati järgmise sajandi esimesel kümnendil. Vastu tulles Sääre mõisa kaebustele, et Sõrve metsad on tuletorni pikaajalise ülalpidamise tulemusel laastatud, hangiti edaspidi pool tuletorni põletusmaterjali kroonu kulul. Selleks tõi Vene sõjalaevastik Poolast Peterburi kaudu Sõrve Mõntu sadamasse kivisütt. Alates 1882. aastast pandi tuletorn tööle optiliste läätsede abiga ja valgusallikaks sai viie tahiga petrooleumilamp, mis 1936. aastal asendati palju võimsama atsetüleenlambiga.

Esimeses maailmasõjas torni puitsisemus süttis Saksa laevade suurtükitules ja järgi jäid ainult kiviseinad. Samuti hävis Sõrve sääre merepäästejaama kiviehitis. Pärast I maailmasõda päästejaam ja tuletorn taastati, kuid 1944. aasta novembris lasid Sõrvest Kuramaale taganevad Saksa väed Sääre tuletorni õhku.

1945. aastal kerkis samasse kohta ajutine puidust tuletorn. See asendati 1960. aastal praeguse koonilise monoliitbetoonist tuletorniga, mis töötab elektrivalgusel ja omab voolukatkestuste puhuks diiselgeneraatoreid.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]