Säästev transport

Allikas: Vikipeedia

Säästev transport (inglise sustainable transport või green transport) on arengusuund, mis eelistab inimeste ja kaubaveol väiksema energiatarbe, ressursikulu (sh maakasutuse) ja keskkonnamõjuga transpordiliike[1].

Üldiselt peetakse väikseima keskkonnamõjuga transpordiliigiks veetransporti, millele järgneb raudteetransport. Kõige energiakulukamad transpordiliigid on autotransport ja õhutransport[1]. Sõitjateveos on säästvuse seisukohalt olulisemad ühistransport ja kergliiklus (kõndimine, jalgrattasõit).

Liikluse, maakasutuse ja majanduse planeerimist viisil, et vajadus isikliku auto ja kaubavedude järele oleks võimalikult väike, nimetatakse säästvaks transpordipoliitikaks (inglise sustainable transport policy). Seeläbi on soositud mitmekesine elukeskkond, kus on mugav ja kiire ühistransport, turvaline ja tihe jalgratta- ja kõnniteede võrgustik ning aktiivne autode ühiskasutus.[2]

Mõiste "säästev transport" võeti kasutusele 1970. aastate naftakriisi ajal, mil kõrgenenud kütusehindade valguses hakati rääkima säästvast arengust.[3]

Säästva transpordisüsteemi olemus ja kujundamise tingimused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tramm, kui üks optimaalsemaiad liikumisvahendeid linnas.

Säästev transpordisüsteem on selline, mis:

  • rahuldab inimese liikumisvajaduse, kahjustamata sealjuures inimeste tervist, tulevaste põlvede huve ja ökosüsteemi;
  • on taskukohane, ohutu ja pakub ökonoomset teenust;
  • pakub valikuvõimalusi erinevate transpordiliikide vahel;
  • toetab mitmekülgset majandust ilma kogukulusid suurendamata;
  • ei tekita rohkem heitmeid ja jäätmeid kui keskkond neid neutraliseerida suudab;
  • kasutab võimalikult vähe taastumatuid loodusressursse;
  • kasutab taastuvaid loodusvarasid nende taastumisvõime piires;
  • vähendab müra ja kasutab maapinda võimalikult säästlikult.[4]

Säästva transpordisüsteemi kujundamise põhitingimused:

  • enamik elamuid ja töökohti asub igapäevaste sihtpunktide (lasteaiad, koolid, poed) vahetus läheduses;
  • jalgsi ja jalgrattaga liikumise tingimusi parandatakse, nii et neid sõiduvahendeid oleks igal aastaajal mugav kasutada;
  • arendatakse ühistranspordi (sh takso) ja ühisautode teenuseid;
  • soodustatakse igapäevaseid käike vähendavaid teenuseid (kaugtöötamine, virtuaalteenused);
  • populariseeritakse säästvate transpordiliikide kasutamist ühiskonnas;
  • transpordi hinnakujunduse ja maksustamise reformimine, nii et transpordi kasutamise hind peegeldaks ka väliskulusid ja ohjaks autokasutust;
  • akadeemilise ja kutsekoolituse vastavusse viimine säästva planeerimise eesmärkidega. Statistika kogumise ja transpordi planeerimise, tasuvuse ja mõjude hindamise metoodikate täiustamine;
  • kohaliku ja tööjõuintensiivsema tootmise taaselavdamine, näiteks ökoloogilise maksureformi abil.[5]

Intermodaalne transport[muuda | redigeeri lähteteksti]

Traditsioonilise, suurtele kaubakogustele ja homogeensetele kaubasaadetistele orienteeritud transpordiga kaasneb suur keskkonnareostus, suurmaanteede ummistumine ja nende läbilaskevõime vähenemine ning linnades autotranspordiga kaasneva müra ja heitmete ebatervislik mõju elanikele. Nimetatud probleemide lahendamiseks on välja arendatud intermodaalne transport ehk kombineeritud kaubavedu. See hõlmab kaupade vedu järjestikku vähemalt kahe erineva transpordiliigiga (maantee-, raudtee-, lennu- ja veetransport), ühes ja samas laadimisühikus (konteiner, auto, haagis, vagun), ühe ja sama veodokumendi alusel.[6]

Säästev transpordipoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Säästev transpordipoliitika Münsteris[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hea näide säästva transpordipoliitika edust on Saksamaa jalgrattapealinn Münster, kus jalgrattatransport on 37,6% osakaaluga linna valdav transpordiviis. Münsteri linn on viimase kümnendi jooksul palju investeerinud kõrgetasemelisse infrastruktuuri ja jalgratturite ohutusse. Loodud on hulganisti uusi jalgrattateid, ehitatud kvaliteetseid jalgrattaparklaid, tihendatud liiklusjärelevalvet, vähendatud autode piirkiirust jne. Selle tulemusel paranes linna keskkond: vähenes oluliselt liikluses viga saanud jalgratturite hulk ja paranesid elanike tervisenäitajad. Samuti vähenes liikluses sõiduautode arv ning müra ja heitgaaside hulk. Lisaks võimaldab jalgrattasõit perekondadel säästa aega ja raha, näiteks ei pea vanemad lapsi enam kooli sõidutama, vaid lapsed saavad sinna ise jalgrattaga sõita. Seega on säästev transport kasulik paljudele osapooltele.[7]

Säästev transpordipoliitika Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis käsitleb säästvat transporti Eesti transpordi arengukava 2006–2013, strateegia "Säästev Eesti 21" ja Eesti keskkonnastrateegia aastani 2030.

Eesti transpordi arengukavas 2006–2013 on mainitud, et soovitakse tõsta ühistranspordi konkurentsivõimet teenindava infrastruktuuri arendamise, veeremi kvaliteedi parandamise ja ühistranspordi atraktiivsuse suurendamise kaudu.

Samuti tahetakse stimuleerida keskkonnasõbralike tehnoloogiate kasutuselevõttu. Töötatakse välja uus meede keskkonnasõbralike transporditehnoloogiate arendamise toetamiseks. Eelisarendatakse elektertransporti, korraldatakse teavituskampaaniaid ja töötatakse välja maksude diferentseerimise põhimõtted, mis ergutaksid keskkonnasäästlike lahenduste kasutamist.

Strateegias "Säästev Eesti 21" on säästva transpordiga seotud kolm teemat: saastumise vähendamine, looduslike alade säilitamine ning loodusvarade kasutamine nii, et säiliks ökoloogiline tasakaal.

"Eesti keskkonnastrateegia 2030" hinnangul on Eestis valglinnastumise, vananenud ühistranspordikorralduse ja alternatiivsete kütuste vähese arendamise tõttu tõusnud probleemiks autode hulga ja õhusaaste suurenemine. Seetõttu tuleb keskenduda keskkonnasäästlikumatele alternatiividele (biokütused, mugavad autokasutuse alternatiivid ja ühistransport).[8]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kasutatud kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]