Oleg Marnot
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Oleg Peeter Valdek Marnot (7. märts 1915 – 31. juuli 1941 Kautla) oli Eesti sõjaväelane (lipnik, 1939).
Ta lõpetas 1935. aastal Tallinna Reaalkooli.
Lipnik Marnot organiseeris sõjasuvel 1941 Tartumaal metsavendade salga ja osales lahingutes Tartu all. Sakslased viisid ta üle Riia lennukiga Helsingisse ja sealt Eestisse tagasi, et tugevdada Erna gruppi ohvitseridega.
Kautla lahing[muuda | muuda lähteteksti]
31. juulil 1941. aastal ründas Oleg Marnoti 13-meheline salk ülekaalukat punaarmee üksust, kes sõitis kohale 28 veoauto ja bussiga. Punaarmeelastele, kelle arv võis küünida 500 meheni, avati äge tuli püstolkuulipildujaist ning samaaegselt sadasid punaarmeelaste sõidukeisse käsigranaadid. Langevarjurite kuulid ja granaadid tegid venelaste seas kohutava hävitustöö. Kohalikud elanikud, kes hiljem nägid langenud ja haavatud punaarmeelaste äravedu, arvestavad punaarmeelaste kaotusi kuni paarisajale mehele.
Vaenlase ülekaal oli siiski nii ränk, et langevarjurid lõpuks pidid taanduma. Keset ägedaimat heitlust sai Marnot kuulipilduja valangust rängalt haavata, kuid ta jäi võitluspositsioonile, et oma kuulipildujaga katta kaaslaste taandumist. Omakorda ei lahkunud võitlusplatsilt ka seersant Jüri Rosin, et aidata Marnotil pääseda. Nad mõlemad langesid.
Leitnant Marnoti ja seersant Jüri Rosina laibad leiti hiljem metsikult purustatuina, nii et neid õnnestus ära tunda üksnes riietuse järgi. Leitnant Marnoti õe Anita Marnoti kohaselt oli Oleg Marnot hävituspataljonlaste kätte langedes veel elus. Informatsiooni saamiseks piinati mees surnuks. Neli päeva pärast Kautla lahingut vangistati Tallinnas Oleg Marnoti õed Anita Marnot ja Helmi Marnot. Arreteerida taheti ka Marnoti venda major Rudolf Marnotit, kellel õnnestus aga põgeneda.
Koos võidelnud ja koos langenud langevarjurid maeti Kautla lahinguväljale ühishauda. 1942. aastal korraldas vend Rudolf Oleg Marnoti ümbermatmise Maarjamäe Sõjaväekalmistule.