Mont-Saint-Michel

Allikas: Vikipeedia

UNESCO maailmapärandi logoMont-Saint-Michel ja selle laht

UNESCO maailmapärand

Mont-Saint-Michel
Mont-Saint-Michel
Asukoht Prantsusmaa Prantsusmaa
Tüüp Kultuuriline
Kriteeriumid I, III, IV
Viited 80
Regioon* Euroopa ja Põhja-Ameerika
Koordinaadid 48° 38′ 8″ N, 1° 30′ 40″ W]48.635555555556-1.5111111111111
UNESCO nimekirjas
Nimekirja arvatud 1979  (3. istung)
*Regioon on UNESCO määratletud
Tänav Mont-Saint-Micheli saarel

Mont-Saint-Michel on saar Prantsusmaa põhjarannikul, Normandia ja Bretagne'i vahele jäävas Mont-Saint-Micheli lahes.

Saare pindala on 0,97 km² ja kõrgus kuni 80 m merepinnast. 2006. aasta seisuga elas saarel 41 inimest.

Saare omapära on see, et tõeliseks saareks muutub Mont-Saint-Michel ainult siis, kui vesi on tõusu ajal väga kõrgel.

Moodustumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eelajaloolisel ajal oli merevee tase La Manche'i kandis palju madalam kui praegu. Kui merevee tase tõusis, siis kujundas erosioon miljonite aastate jooksul rannamaastikku. Mitu graniit- või granuliitplokki pidas Mont-Saint-Micheli lahes kulutusele paremini vastu kui nende naabruses olevad kivimid ja jäid alles, kui nende ümbert kivimid ära uhuti. Niimoodi tekkis praegusesse lahte mitu kõrgendikku, mis tänapäeval on saared.

Minevikus oli Mont-Saint-Michel mandriga ühendatud loodusliku maasilla abil. See oli tõusu ajal veega kaetud ja mõõna ajal kuival. Esialgu oli saar rannikust kaugel. Kuid sajandite jooksul kuivendati rannikumadalikke poldrite abil, et saada karjamaad juurde. Sellepärast saare kaugus mandrist vähenes ajapikku. Saare lähedal merre suubuv Couesnoni jõge süvendati, mistõttu selle poolt merre toodav vesi suunati kaugele teisele poole saart ja see soodustas lahe ummistumist mudaga. 1879 maasilda tugevdati ja kõrgendati. See takistas tõusuvetel muda ärauhtumist saare ümbert.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

6. ja 7. sajandil kasutasid keldid, tänapäeva bretoonide esivanemad, Mont-Saint-Micheli oma kindlusena. Seejärel vallutasid selle frangid, lõpetades niimoodi mõlemal pool La Manche'i asunud keltide riigi kahe poole omavahelise tiheda läbikäimise, mis oli toiminud alates Lääne-Rooma riigi langust 460. aasta paiku.

8. sajandil ehitati saarele Notre-Dame-sous-Terre'i kirik. Legendi kohaselt olevat 708. aastal peaingel Miikael ilmutanud ennast Avranches'i piiskop Aubertile unes ja käskinud ehitada kõrge künka otsas paiknev kirik. Seetõttu kerkis Scissy metsa kõrgele künkale kirik, mis maapinna hilisema vajumise tõttu jäi Mont-Saint-Micheli saarele.

Saar omandas strateegilise tähtsuse 933, kui Normandia hertsog Guillaume I vallutas Cotentini poolsaare ja ühendas Mont-Saint-Micheli poliitilises mõttes Normandiaga. Seda on kujutatud ka Bayeux' vaibal, mis loodi selle tähistamiseks, et 1066. aastal vallutasid normannid Inglismaa. Vaibal on kujutatud Harold II päästmast kaht normanni rüütlit vesiliivast lahingu ajal Bretooni hertsogi Conan II vastu.

Saarel asub ka Mont-Saint-Micheli klooster, mis ehitati 10. sajandil saarel asuvale Mont-Tombe nimelisele künkale, kiriku kõrvale. Normannide patronaaži all sai saarel olevast kloostrist normanni arhitektuuri silmapaistev näide.

Klooster toetas William Vallutajat tema taotluses Inglismaa troonile. Tänutäheks annetas William kloostrile kinnisvara Inglismaal, sealhulgas väikese saare Cornwallist läänes, mis samuti tõusu ajal on Inglismaaga ühendatud. See kujundati Mont-Saint-Micheli eeskujul ja selle nimeks sai St Michael's Mount.

Saja-aastase sõja ajal püüdis Inglismaa korduvalt Mont-Saint-Micheli vallutada, aga kloostri tugevate kindlustuste tõttu see ei õnnestunud. 1423./24. aasta ebaõnnestunud piiramisest järele jäänud kaks kahurit on saarel tänapäevani näha.

1469 asutas Louis XI Püha Miikaeli ordu. Ta soovis, et ordu kirikuks saaks Mont-Saint-Micheli kloostri kirik, aga suure kauguse tõttu Pariisist see soov ei teostunud.

Kuni reformatsioonini oli klooster jõukas ja mõjukas, aga pärast hakkas tema tähtsus kahanema. Prantsuse revolutsiooni ajaks olid sinna jäänud vaid üksikud mungad. Revolutsiooni ajal klooster suleti ja muudeti vanglaks, kus algul hoiti vabariigi suhtes vaenulikult meelestatud kirikutegelasi, hiljem teisigi tähtsaid poliitilisi vaenlasi.

1836 algatasid mõjukad ühiskonnategelased, sealhulgas Victor Hugo, kampaania vangla äraviimiseks Mont-Saint-Michelist, mida nad pidasid riikliku tähtsusega arhitektuuriliseks vaatamisväärsuseks. Vangla suleti alles 1863 ja 1874 kuulutati mägi ajaloomälestiseks.

Mont-Saint-Michel ja selle laht võeti UNESCO maailmapärandi nimistusse 1979. aastal. Ta võeti kaitse alla kultuurilise, ajaloolise ja arhitektuurilise pärandi poolest, samuti inimtekkelise ja looduskauni objektina.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]