Miguel de Unamuno

Allikas: Vikipeedia
Miguel de Unamuno
Hispaania
1898. aasta põlvkond
Miguel de Unamuno Meurisse 1925.jpg
Hispaania romaani- ja näitekirjanik, luuletaja ja filosoof
Nimi Miguel de Unamuno y Jugo
Sündinud 29. september 1864
Surnud 31. detsember 1936 (72-aastaselt)
Tunnuslikud mõisted ekistentsialism, vormiuuenduslikkus, ühiskonnakriitika, antropotsentrism

Miguel de Unamuno y Jugo (29. september 1864 Bilbao31. detsember 1936 Salamanca) oli hispaania romaani- ja näitekirjanik, luuletaja ning filosoof. Ta kuulus ka uuendusliku 1898. aasta põlvkonna haritlaste hulka.

Biograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Miguel de Unamuno skulptuur Salamancas. Pablo Serrano, 1968.

Miguel de Unamuno sündis Bilbao vanalinnas Ronda-nimelises tänavas. Ta oli María Felisa ja María Jesusa järel pere kolmas laps, aga esimene poeglaps. Tema isa Félix de Unamuno Larraza oli kaupmees, kes abiellus oma nõo Salomé Jugo Unamunoga. Hiljem sündisid perre veel Félix, Susana ja María Mercedes. Ta oli 9–10-aastaselt lühiajalise esimese vabariigi, teise karlistide sõja ja kodulinna Bilbao piiramise tunnistaja. See peegeldus ka tema esimeses romaanis Paz en la guerra ("Rahu sõjas"). Samuti oli talle antud joonistamisanne ning ta oli isegi õpiposiks Antonio Lecuona ateljees. Hiljem tunnistas kirjanik, et ta loobus kunstnikukarjäärist, sest tal ei olnud silma värvidele.[1]

1880. aasta septembris läks ta Madridi Ülikooli filosoofiat ja keeli õppima. Samal ajal loobus ta ka kirikus käimisest, võttes katoliikluse suhtes järjest vaenulikuma hoiaku. 1883. aasta 21. juunil, kui ta oli vaid 19-aastane, lõpetas ta kõrgkooli ja sai lõputöö eest maksimaalse hinde. Juba järgmise aasta 20. juunil sai ta tööga baskide päritolust ja vanimast ajaloost doktorikraadi. Autor esitab töös oma idee baskide päritolu kohta. Tema arvamus oli vastupidine baski rahvuslaste omale, mille järgi on baskid puhtaverelised ehk pole teiste rahvustega segunenud.[2] [1]

1884. aastal hakkas ta andma ladina keele ja psühholoogia tunde.

1891. aasta 31. jaanuaril abiellus ta oma lapsepõlvearmastuse Concha Lizárragaga. Neil sündis üheksa last: Fernando, Pablo, Raimundo, Salomé, Felisa, José, María, Rafael ja Ramón. Samal talvel hakkas ta ette valmistama kandideerimiseks Salamanca Ülikooli kreeka keele õppetooli juhi kohale. Ta sai selle ametikoha. Selle protsessi käigus said ta sõbraks Ángel Ganivetiga. 1898. aastal sooritas viimane aga enesetapu.

1901. aastal nimetati Miguel de Unamuno Salamanca Ülikooli rektoriks. Ta valiti hiljem kolm korda rektori kohale tagasi.

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Proosa[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Rahu sõjas" (1895)
  • "Armastus ja pedagoogika" (1902) ühendab allaheitmise koomilised ja traagilised elemendid kuni need muutuvad osaks absurdsest positivistlikust sotsioloogiast
  • Autobiograafiline teos "Mälestusi lapse- ja nooruspõlvest" (1908)
  • "Surma peegel" (1913)
  • "Udu" (1914) on Unamuno peamine kirjatükk.
  • "Abel Sánchez: lugu kirest" (1917)
  • "Tulio Montalbán" (1920)
  • 1920. aastal avaldatud "Kolm õpetlikku romaani" on pigem lühijutustused, mille juhtmotiiv on iha absoluudi järele ja selle rahuldamatusest sündiv traagika [1]
  • Unamuno viimane proosateos kannab nime "Tädi Tula" (1921), kus kajastub kirglik emaks saamise iha ja mille visandeid võis näha juba teoses "Armastus ja pedagoogika" ning "Kaks ema"
  • "Teresa" (1924) on Béquerlike riimidega lühiromaan, mis keskendub armastatu uuestiloomisele nii kujutelmas kui ka reaalses elus
  • Teoses "Kuidas kirjutada romaani" (1927) lahatakse, kuidas kirjutada unamunolikke romaane
  • 1930. aastal kirjutab Unamuno oma viimased romaanid: "Märter püha Manuel Hea" ja "Don Sandalio".

Nivola[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tolleaegsete kirjanduslike arusaamade järgi pidi kirjanik järgima kindlaks määratud mudeleid raamatu kirjutamise ja avaldamise kohta. Piiritletud olid teemad, ajajooned, tegevustik ja sotsiaalsed tavad, mis moodustasid nn. kirjutamata seaduse, mida kõik järgisid.

„Vormiotsingud iseloomustasid tollast romaani muidugi üldiselt, kuid meenutagem, et selles mõttes radikaalseim Joyce'i "Ulysses" ilmus siiski alles 1922 – Unamuno "Uduga" samaaegne "Dublinlased" Joyce'i uuendusi veel eriti ei näita.“

Jüri Talvet, Tartu Ülikooli maailmakirjanduse professor ja hispaania filoloogia eriala juhataja[1]

Selline olukord aga piiras Unamuno väljendamisvõimalusi, mistõttu pidi ta otsima paremaid võimalusi, kuidas oma mõtteid avaldada. Ta lahendas probleemi sellega, et lõi uue kirjandusliku žanri, mille ta ristis "nivolaks". Seega, ei saanud keegi teda esteetiliste või kompositsiooni reeglite eiramise pärast kritiseerida, sest lugeja või kriitik pidi järgima autori kujundatud uue žanri reeglistikku.

Professor Jüri Talvet iseloomustab nivolasid järgnevalt: [1]

„Unamuno ise ei läinud eksperimentidega kaugemale, küll aga kinnitas "Udu" tegelaste arutluste kaudu oma uudset romaanipoeetikat. See seisnes teadlikus loobumises kõigest nii-öelda välisest: dekoratsioonidest, ümbrusest, olustikust – seega eeskätt kirjelduse tasandist. Kirjaniku ülesanne on Unamuno järgi otseteed suunduda kõige olemuslikuma juurde, avada ja lahata inimhing, jäädvustada seda üksnes vahekorras kõige olulisemaga – armastusega, surmaga, traagilise elutundega. Vastuväite peale, et seesugune teos poleks siis enam romaan, vaid midagi muud, ütleb Unamuno naljatades, et sellest pole midagi; piisab, kui romaan (novela) ümber ristida terminiga nivola. Ja selliseid nivolasid, eksistentsiaalsete situatsioonide "alasti" näiteid, harrastaski järgnevalt Unamuno.“

Filosoofia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Unamuno(MNAC).

Unamunolik filosoofia ei ole süsteemikindel, vaid eirab mis tahes süsteeme ja "usku endasse". Tema intellektuaalsus kujunes välja ratsionalismi ja positivismi mõjul. Nooruses kirjutas ta palju artikleid, milles hindas sotsialismi ja muretses Hispaania tolleaegse olukorra pärast.

Mõnede filosoofide mõju, nagu Adolf von Harnack, ütles Unamuno lahti ratsionalismist. Sellest võib leida jälgi teosest "Märter püha Manuel Hea", milles järve peale langev lumi väljendab kirjaniku usku pooldavat seisukohta. Unamunot on peetud üheks eksistentsialismi koolkonna eelkäijaks. Samuti õppis ta taani keelt, et saaks vahetult Søren Kierkegaardi teoseid lugeda.

Esseed, milles Unamuno väljendab muret Hispaanias valitseva olukorra üle, on kokku võetud järgmistes teostes:

  • "Puhtaverelisusest" (1895)
  • "Don Quijote ja Sancho elu" (1905)
  • "Mööda Hispaania ja Portugali maid" (1911)

Unamuno kõige filosoofilisemad teosed on: "Traagilisest elutundest" (1913) ja "Kristluse agoonia" (1925).

Professor Jüri Talvet ütleb "Traagilise elutunde" kohta, et "läbi kogu elu (või pigem elu sügavuses) saadab inimesi ja rahvaid surematuse nälg, püsimajäämise, üleelamise iha". Ta lisab: "Mõistus ja teadus, püüdes kõike defineerida ja kindlaks määrata, otsivad peatust, seisakut, surma, sellal kui elu mässab surma vastu. Unamuno vastandab teadus/mõistust tarkusele/teavusele, mille sünnitab elu piiride tundmine. Kierkegaardi jälgedes teeb Unamuno traagilise elutunde olemasoluks valu ja ahastuse (igatsuse). [...] Valust ja ahastusest sünnib kehalise armastuse piire ületav sügavam armastus, tunne, mis ühtlasi väljendab meie olemuse sisimat tuuma. [...] inimese kui asja sisim olemus (põhjus) on tema püsimise, surematuse nälg. Sellest tärkab kõik muu, mis inimelus on olemuslik."[1]

Teater[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Sfinks" ("La esfinge") (1898)

Eesti keeles ilmunud teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Miguel de Unamuno. Abel Sánchez: lugu kirest, Tallinn: Kirjastus Perioodika, Loomingu Raamatukogu, 1989
  2. Colección Expedientes Administrativos de Grandes Españoles, 3. (lk. 77). 1982. Madrid: Ministerio de Educación y Ciencia. Kasutatud 05.03.2012. (Hispaania)

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Märt Väljataga "Desperaado ja mässumees" (raamatu "Inimeste ja rahvaste traagilisest elutundest" ning Albert Camus' raamatu "Mässav inimene" arvustus) – Looming 1997, nr 3, lk 416–421
  • Haljand Udam "Unamuno kui "gnostiline inimene"" (raamatu "Inimeste ja rahvaste traagilisest elutundest" arvustus) – Looming 1997, nr 12, lk 1717–1721
  • Ilmar Vene "Unamunoga" – Akadeemia 1998, nr 4, lk 789–797
  • Jüri Talvet "Unamuno modernsus" (raamatu "Inimeste ja rahvaste traagilisest elutundest" saatesõna uustrükk) – raamatus: Jüri Talvet, "Tõrjumatu äär", Ilmamaa, Tartu 2005, lk 207–221

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]