Metztacken
Metztacken oli 14. sajandil alguse saanud ning 17. sajandi lõpus välja surnud baltisaksa aadlisuguvõsa.
Metztackenite suguvõsa oli oma nime saanud Järva-Jaani kihelkonnas asuvalt Metstaguse mõisalt. Suguvõsa liikmetele on kuulunud Lääne-Virumaal Kadrina kihelkonnas asuvad Imastu (kuulus perekonnale 1447–1531) ja Palmse mõisad (kuulus perekonnale 1522–1676).[1][2]
Esimest korda on Metztackenite suguvõsa mainitud 1387. aastal, mil Rakveres olid kohtutoimingutes tunnistajatena Jordan ja Ewert Metztackenid. Suguvõsa viimane teadaolev esindaja oli 1676. aastal Landskrona piiramisel langenud Arend Dietrich von Metztacken. On arvatud, et Metztackenitest on alguse saanud ka Vene Mestjakovite aadlisuguvõsa.[3] On ka väidetud, et Metztackenid olid eesti rahvusest.[4]
Metztackenite vapil oli kujutatud kahte püstpalki, mille igas vahes on kaks sarikat.[5]
Suguvõsa liikmed[muuda | muuda lähteteksti]
Imastu liin[muuda | muuda lähteteksti]
- Lambert Metztacken. Imastu ja Udriku mõisnik 1447. aastast.
- Jürgen Metztacken. Lambert Metztackeni poja Heinrichi lellepoeg. Mõisnik alates 1472. aastast.
- Heinrich Metztacken. Jürgen Metztackeni poeg, kes oli mõisa 1530. aastal oma venna, Hans Metztackeni järglaste käest ostnud. Suri aga järgmine aasta.
- Dietrich Metztacken. Hans Metztackeni laste lellepoeg. Imaste liini viimane esindaja, müüs 1531. aastal mõisa Dietrich Strykile.[1]
- Heinrich Metztacken. Jürgen Metztackeni poeg, kes oli mõisa 1530. aastal oma venna, Hans Metztackeni järglaste käest ostnud. Suri aga järgmine aasta.
- Jürgen Metztacken. Lambert Metztackeni poja Heinrichi lellepoeg. Mõisnik alates 1472. aastast.
Palmse liin[muuda | muuda lähteteksti]
- Dyrick Metztacken (mainitud allikates 1518, 1541 surn. 1543). Meeskohtunik Harju- ja Virumaal. Palmse mõisnik[6] alates 1522. aastast, mil ostis selle Bertram Junge käest, kelle tütrega ta oli abiellunud. Peale esimese abikaasa surma 1537. aastal abiellus Dyrick Dorothea Fircksiga, abielust sündis kokku viis last. Dyrick Metztackeni lesele Dorotheale (sünd. Fircks), pärandus mõis peale mehe surma 1545. aastal.
- Marcus Metztacken (mainitud allikates 1559, 1560 surn. 1586). Dyrick Metztackeni üks poegadest, kellele Dorothea 1560. aastal Palmse pärandas. Teenis kuni 1572. aastani hertsog Magnuse sõjaväes. Hukkus 1576. aastal Vigalas. Abielust Helene Asserieniga sündis kaks poega.
- Arend Metztacken (maetud 1650), Palmse mõisnik, Eestimaa rüütelkonna peamees 1629–1632, Eestimaa maanõunik 1631–1649.
- Diedrich von Metztacken (mainitud allikates 1586, 1596), Palmse, Käru, mõisnik
- Reinhold von Metztacken, Rootsi sõjaväelane (ooberst). Arend Metztackeni vennapoeg, kes päris Palmse mõisa 1650. aastal
- Arend Dietrich von Metztacken (1646–1676), Rootsi sõjaväelane (ooberstleitnant), Palmse, Käru, Mädapea, Riguldi, Ingerimaa Kupanitsa kihelkonna Klopitsa, Soomes Wohla ja Sohrola mõisnik. Viimane Metztackenite meesliini esindaja.[7]
- Reinhold von Metztacken, Rootsi sõjaväelane (ooberst). Arend Metztackeni vennapoeg, kes päris Palmse mõisa 1650. aastal
- Marcus Metztacken (mainitud allikates 1559, 1560 surn. 1586). Dyrick Metztackeni üks poegadest, kellele Dorothea 1560. aastal Palmse pärandas. Teenis kuni 1572. aastani hertsog Magnuse sõjaväes. Hukkus 1576. aastal Vigalas. Abielust Helene Asserieniga sündis kaks poega.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 "Imastu mõis (Mönnikorb)". Vaadatud 11.11.2023.
- ↑ "Palmse mõis". Vaadatud 11.11.2023.
- ↑ Lk 2–6 (Baltische Familiengeschichtliche Mitteilungen)
- ↑ "Raivo J. Raave: Eesti rahva enesemääramise müüdid". Delfi. 19.07.2011. Vaadatud 11.11.2023.
Eestimaalastest vasallidest said mitmete tuntud parunisuguvõsade rajajad, nagu näiteks Maidelid või ka Metztackenid praegu väga populaarsest Palmse mõisast
- ↑ "Pitserid". Rahvusarhiiv.ee. Vaadatud 11.11.2023.
- ↑ Didrik Metstaken (Diedrich Methstaken) /Palmse mõisast/ pitser, Pitserid, Rahvusarhiiv
- ↑ "MÕISNIKE AJALUGU". Vaadatud 12.11.2023.
Kasutatud allikad[muuda | muuda lähteteksti]
- Maydell, Wilhelm von. Baltische Familiengeschichtliche Mitteilungen. Tartu. 1933. detsember. Nr. 4.