Meririst

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib loomaliigist; ainuõõssete arengujärgu kohta vaata artiklit Meduus

Meririst
Moon jelly - adult (rev2).jpg
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Ainuõõssed Cnidaria
Klass: Karikloomad Scyphozoa
Selts: Semaeostomeae
Sugukond: Ulmeridae
Perekond: Aurelia
Liik: Meririst
Ladinakeelne nimetus
Aurelia aurita
Meriristi joonis

Meririst ehk millimallikas (Aurelia aurita) on karikloomade klassi kuuluv väike mere-eluline ainuõõsne.

Meririst elab peaaegu kõigis paras- ja troopikavöötme meredes (ühenda vähestest erandeist ei ela Ohhoota meres)[1]. Hoovustega jõuab ta ka arktilistesse piirkondadesse[1]. Vahel esinevad meriristid massiliselt ja on juhtunud, et nad ummistavad mõne sadama[2].

Ilma DNA-uuringuteta on peaaegu võimatu eristada meriristi teiste sama perekonna liikidest, nii et enamik selles artiklis olevast teabest kehtib kõigi sama perekonna liikide kohta.

Enamasti tuntakse meriristi meduusi arengujärgus, kui ta on meres hõljuv ja satub sageli rannikuvetesse, tema polüübi arengujärk on märksa vähem tuntud.

Meriristi on lihtne ära tunda tema roosaka või kergelt lillaka värvuse järgi. Tema keha, lamenenud kummik, on läätsekujuline, läbipaistev ja sültjas. Selle läbimõõt võib soojades meredes ulatuda 40 sentimeetrini. Läbi läbipaistva kummiku paistavad kere keskel 4 hobuserauakujulist moodustist, mis on sugunäärmed. Keha alakülje keskel on suuava, mille ümber sugunäärmed asuvadki ja moodustavad roosaka õie- või ristitaolise kujundi, tavaliselt nelja-, harvem kolme-, viie- või kuueharulise. Suu juures ripuvad 4 suusagarat, mis meenutavad eeslikõrvu.[1]

Peamiselt liigub meririst tuulte ja hoovuste kantuna, kuid suudab ka ise keha rütmiliselt kokku tõmmates mõnevõrra liikuda. Ta suudab kummiku kokkutõmmete abil aeglaselt veepinnale kerkida ja seejärel tardununa taas sügavusse vajuda.[1]

Keha servas paiknevad pikad niitjad kombitsad, millega meririst tõmbab suuava juurde planktonit, samuti primitiivse ehitusega silmad, haistmis- ja tasakaaluelundid. Meririst lähendab oma kombitsad saagile; nende liikumine on nii õrn, et saak ei taju ohtu. Saak jääb suusagarate karvade külge kinni ja liigutatakse suuavasse. Seal asuvad tööle seedeensüümid, mis lagundavad toidu. Vähe on teada sellest, missuguseid toitaineid millimallikad vajavad, aga seedeensüümide põhjal saab oletada, et meririst suudab toota süsivesikuid, valke ja lipiide. Nähtavasti sööb ta igasugust loomset ainest, mis on piisavalt väike, et suusagarate karvade külge kinni jääda, sealhulgas kalade ja teiste loomade mune.

Meriristi relv on kõrverakud, kuid inimesele tema mürk ohtlik ei ole. Seevastu mõned loomaliigid on kõrverakkude suhtes väga tundlikud.

Suve lõpul tuleb meririst madalasse rannavette paljunema. Emase meriristi sugunäärmetes arenevad munad, mis liiguvad suusagaratesse, kus nad viljastuvad ja millest arenevad vastsed. Vastne areneb polüübiks, kes talvitub merepõhjas. Järgmisel kevadel lõigustub polüübi keha ketasteks, millest arenevad uued täiskasvanud meriristid.

Täiskasvanud meririst

Tõenäoliselt elavad meriristid looduses harva üle 6 kuu, kuigi üksikud isendid, mille eest akvaariumides hoolitsetakse, elavad sageli mitu aastat. Vabas looduses muutuvad suve lõpul mered soojaks ja ärgitavad loomi iga päev sigima. See vähendab toitainete hulka millimallika kehas ning jätab ta kaitsetuks bakterite ja haiguste ees. Hooajaline paljunemine jätab gonaadid avatuks nakkustele, mis viib nende lagunemiseni.

Millimallika rahvapärased nimetused on meremullikas, merevasikas, tüüding, merekell, merenatt, nõlk, nälk.

Kasutamine toiduks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Meririst on üks vähestest söödavatest ainuõõsseliikidest. Meriristi, söödavat ropileemi ja mõningaid neile lähedasi karikloomi püütakse Jaapanis ja Hiinas tuhandeid tonne aastas.[1]

Meriristide parv

Meririste püütakse kas kahvade või peene silmaga võrkudest valmistatud eriliste suurte kottidega. Tõusu või mõõna ajal ajab veevool koti pungile ja sinna satuvad meduusid, kes oma vähese liikumisvõime tõttu ei suuda sealt enam välja pääseda.[1]

Püütud meduusidel lõigatakse suusagarad ära ning kummikut pestakse seni, kuni lima ja siseelundid on täielikult eemaldunud. Seega jääb edasiseks töötlemiseks üksnes looma vahehüüvend ehk mesoglöa. Meduusid soolatakse keedusoola ja maarjase seguga. Soolatud meduuse lisatakse salatitele, neid süüakse keedetult ja praetult, lisades pipart, nelki ja muskaatpähklit. Nad pole küll kuigi toitvad, kuid sisaldavad siiski valke, rasvu, süsivesikuid ja B-vitamiine.

Vietnamlased usuvad, et meriristist valmistatud roogade söömine on kasulik kõrgvererõhutõve all kannatavatele inimestele ja seedimishäiretega lastele[2].

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 "Loomade elu", 1. kd., lk. 195–197
  2. 2,0 2,1 Jellyfish for dinner anyone? (inglise keeles)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]