Martin Seligman

Allikas: Vikipeedia
Martin Seligman
Flickr - The U.S. Army - Comprehensive Soldiers Fitness (1)cropped.jpg
Sünniaeg 12. august 1942
Sünnikoht Albany, Ameerika Ühendriigid
Haridus Pennsylvania Ülikool, PhD (psühholoogia)
Alma mater Princeton'i Ülikool

Martin E. P. Seligman (sündinud 12. augustil 1942) on Ameerika Ühendriikide psühholoog, õpetaja ja eneseabiraamatute autor. Tema loodud on teaduslike ja kliiniliste psühholoogide seas populaarne õpitud abituse teooria.[1]

Vastavalt Haggbloomi jt poolt läbi viidud uurimusele, mis püüdis selgitada välja 20. sajandi kõige väljapaistvamaid psühholooge, oli Seligman 13. kõige sagedamini tsiteeritud psühholoog sissejuhatavates psühholoogiaõpikutes ning ta sai väljapaistvate psühholoogide edetabelis 31. koha.[2]

Seligman on Pennsylvania Ülikooli psühholoogia osakonna professor ning sealse Positiivse Psühholoogia Keskuse juhataja. Varem oli ta sama osakonna Kliinilise Väljaõppe Programmi juhataja.[3] Ta valiti 1998. aastal Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni (APA) presidendiks.[4] Ta asutas ajakirja Prevention and Treatment Magazine (APA elektrooniline ajakiri), mille peatoimetaja ta on, ning lisaks kuulub ta ka ajakirja Parents konsultatiivnõukogusse.

Seligman on kirjutanud sellistel positiivse psühholoogia teemadel nagu "Optimistlik laps" (The Optimistic Child), "Lapsemäng" (Child's Play), "Õpitud optimism" (Learned Optimism), "Ehe õnn" (Authentic Happiness) ja "Õitseng" (Flourish).

Haridustee[muuda | redigeeri lähteteksti]

Seligman sündis New Yorgi osariigis Albany linnas. Ta õppis riigikoolis ning seejärel ülikoolis õppimiseks ette valmistavas Albany Akadeemias (The Albany Academy). Ta sai bakalaureusekraadi aastal 1964 Princetoni Ülikoolist, lõpetades kõrgeima kiitusega (Summa Cum Laude). Viimasel kursusel pidi Seligman valima kolme erinevatest ülikoolidest tehtud pakkumise vahel. Need kolm pakutud stipendiumit olid: analüütilise filosoofia õppimine Oxfordi Ülikoolis, loomadega tegelev eksperimentaalpsühholoogia Pennsylvania Ülikoolis ning viimaks pakkumine liituda sama ülikooli bridžimeeskonnaga. Seligman otsustas minna Pennsylvania Ülikooli psühholoogiat õppima.[5] Oma doktorikraadi sai ta psühholoogia alal samast ülikoolist.

Õpitud abitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Õpitud abitus

Seligmani teedrajavad eksperimendid ning "õpitud abituse" teooria said alguse Pennsylvania Ülikoolist aastal 1967 peale seda kui ta laiendas oma huvi kliinilise depressiooni vastu. Üpris juhuslikult avastas Seligman koos oma kolleegidega, et koerte klassikaline tingimine viis tulemusteni, mis olid vastupidised tollase juhtiva psühholoogia alase teooria, B. F. Skinneri biheiviorismi, prognoosidele.[6]

Seligman arendas teooriat veelgi edasi ning leidis, et õpitud abitus on psühholoogiline seisund, mille korral on kas inimene või loom õppinud teatud olukorras abitult käituma (tavaliselt peale mingit sorti võimetuse kogemist mõnes negatiivses olukorras) ja seda isegi siis kui tal on võime enda ebameeldivat või isegi kahjulikku olukorda muuta. Seligman nägi sarnasusi raskes depressioonis patsientidega ning väitis, et kliiniline depressioon ning sellega seotud psüühikahäired tulenevad osaliselt näilisest kontrolli puudumisest teatud situatsiooni tagajärgede üle.[7] Hiljem sõnastas Seligman koos Lyn Yvonne Abramsoniga oma õpitud abituse teooria ümber nii, et see hõlmas ka omistavat stiili (selle käsitluse järgi kogevad asjadele negatiivseid omadusi omistavad inimesed millegi negatiivse juhtumisel tõenäolisemalt depressiooni).[8]

Ajakirjanik Jane Mayeri[9] andmetel pidas Seligman 2002. aastal San Diegos mereväekoolis kõne, mis Seligmani jutu järgi põhines tema arusaamisel õpitud abitusest ning mille eesmärk oli aidata Ameerika sõduritel piinamisele vastu panna.

Positiivne psühholoogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis positiivne psühholoogia

Seligmani ning psühholoog Christopher Petersoni koostööst sündis see, mida nemad kirjeldavad positiivse vastena "Diagnostilisele ja statistilisele psüühikahäirete käsiraamatule" (Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders, DSM). Kui DSM keskendub sellele, mis võib minna valesti, on nende raamat "Iseloomu tugevused ja voorused" (Character Strengths and Virtues) loodud vaatama seda, mis võib õigesti toimuda. Oma uurimistöös vaatasid nad läbi erinevad kultuurid ja aastatuhanded, püüdes välja sõeluda loetelu väärtustest, mida on kõrgelt hinnatud alates muistsest Hiinast ja Indiast, läbi Kreeka ja Rooma kuni tänapäevase lääne kultuurini välja. Nende nimekirjas on kuus iseloomulikku tugevust: tarkus/teadmine, julgus, inimlikkus, õiglus, mõõdukus ja transtsendentsus. Neist igaühel on ligikaudu kuus alamjaotust: näiteks mõõdukus sisaldab andestust, alandlikkust, ettenägelikkust ja enesekontrolli.[10] Üks selle teooria autorite olulisemaid seisukohti on, et nad ei arva, et on olemas nende kuue väärtuse hierarhia – ükski neist ei ole põhjapanevam kui teised ja ükski neist ei ole teiste eelkäija.

PERMA[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esitledes Kuninglikus Kunstide Ühingus oma teost Fluorish[11] rääkis Seligman "heast elust", mis koosnes viiest elemendist ja mida ta kutsus akronüümiga PERMA:

  • Positive emotion (positiivne emotsioon) — on muudetav: kirjutades iga päev magama minnes üles kolm asja, mis läksid hästi ja miks;
  • Engagement (kaasahaaratus) — on muudetav: kasutades eeskätt oma tugevamaid külgi, et täita neid ülesandeid, mida peaks niikuinii täitma;
  • Relationships (suhted) — on muudetav: head suhted ja suhtlemine teiste inimestega;
  • Meaning (tähendus) — kuhugi kuulumine ning millegi suurema kui enda mina teenimine;
  • Achievement (saavutus) — meelekindlus, oma tegemistes õnnestumine.

MAPP-programm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Positiivse Psühholoogia Keskuse esimene hariduslik algatus Seligmani juhtimise all oli Pennsylvania Ülikoolis loodud MAPP-programm: positiivse rakenduspsühholoogia magister (Master of Applied Positive Psychology ehk MAPP).

Isiklik elu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Oma veebiajakirjale Prevention and Treatment antud intervjuus ütles Seligman, et tema lemmikvärv on fuksiinpunane (magenta), kuna sellel on inimese kehale hämmastavalt rahustav mõju. Ta mängib bridži ning on saavutanud teise koha ühel Põhja-Ameerika kolmest suuremast turniirist: aastal 1998 turniiril Blue Ribbon Pairs. Lisaks on ta olnud võidukas rohkem kui 50 piirkondlikul meistrivõistlusel. Tal on seitse last, neli lapselast ja kolm koera.

Enda kognitiivsete tehnoloogiate ja harjutuste täiustamisel inspireeris Seligmani psühhiaater Aaron Temkin Beck'i töö Pennsylvania Ülikoolis.[12]

Eesti keeles ilmunud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti keeles on ilmunud vaid üks Martin Seligmani raamat: aastal 2008 andis kirjastus Pilgrim pehmekaanelise köitena välja tema raamatu "Authentic Happiness" (eesti keeles "Ehe õnn"; tõlkija Henn Käämbre).[13]

Publikatsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Bower, Gordon H. (1981). The psychology of learning and motivation: advances in research and theory. Academic Press, Harcourt Brace Jovanovich. p. 30. ISBN 9780125433150.  "Seni kõige populaarsem tõlgendus õpitud abituse fenomenist on Seligmani (1975) ja Maier ning Seligmani (1976) oma".
  2. Haggbloom, S.J.; et al. (2002). "The 100 Most Eminent Psychologists of the 20th Century". Review of General Psychology 6 (2): 139–152. doi:10.1037/1089-2680.6.2.139. 
  3. Positive Psychology Center, University of Pennsylvania.
  4. Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni presidentide nimekiri
  5. http://journals1.scholarsportal.info.myaccess.library.utoronto.ca/tmp/16891448582641798321.pdf
  6. Seligman, M.E.P.; Maier, S.F. (1967). "Failure to escape traumatic shock". Journal of Experimental Psychology 74 (1): 1–9. doi:10.1037/h0024514. PMID 6032570. ; Overmier, J.B.; Seligman, M.E.P. (1967). "Effects of inescapable shock upon subsequent escape and avoidance responding". Journal of Comparative and Physiological Psychology 63 (1): 28–33. doi:10.1037/h0024166. PMID 6029715. 
  7. Seligman, M.E.P. (1975). Helplessness: On Depression, Development, and Death. San Francisco: W.H. Freeman. ISBN 0-7167-2328-X. 
  8. Abramson, L.Y.; Seligman, M.E.P.; Teasdale, JD (1978). "Learned helplessness in humans: Critique and reformulation". Journal of Abnormal Psychology 87 (1): 49–74. doi:10.1037/0021-843X.87.1.49. PMID 649856. 
  9. Horton, Scott (14.07.2008). "Six Questions for Jane Mayer, Author of The Dark Side". Harper's Magazine. Vaadatud 04.02.2009. 
  10. Linley, P.A.; Maltby, J.; Wood, A.M.; Joseph, S.; Harrington, S.; Peterson, C.; Park, N.; Seligman, M.E.P. (2007). "Character strengths in the United Kingdom: The VIA Inventory of strengths" (PDF). Personality and Individual Differences 43 (2): 341–351. doi:10.1016/j.paid.2006.12.004. 
  11. Seligman, Martin E.P. (6. juuli 2011). "Flourish". Royal Society of Arts.  audio, video
  12. Hirtz, Rob, "Martin Seligman's Journey: from Learned Helplessness to Learned Happiness", The Pennsylvania Gazette, The University of Pennsylvania, January/February 1999.
  13. Pilgrimbooks / Ehe õnn. Kasutatud 24.03.2014.

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]