Martin Seligman
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
| Martin Seligman | |
|---|---|
cropped.jpg) | |
| Sünniaeg |
12. august 1942 Albany, Ameerika Ühendriigid |
| Haridus | Pennsylvania Ülikool, PhD (psühholoogia) |
| Alma mater | Princetoni Ülikool |
Martin E. P. Seligman (sündinud 12. augustil 1942) on Ameerika Ühendriikide psühholoog, õpetaja ja eneseabiraamatute autor. Tema loodud on teaduslike ja kliiniliste psühholoogide seas populaarne õpitud abituse teooria.[1]
Vastavalt Haggbloomi jt poolt läbi viidud uurimusele, mis püüdis selgitada välja 20. sajandi kõige väljapaistvamaid psühholooge, oli Seligman 13. kõige sagedamini tsiteeritud psühholoog sissejuhatavates psühholoogiaõpikutes ning ta sai väljapaistvate psühholoogide edetabelis 31. koha.[2]
Seligman on Pennsylvania Ülikooli psühholoogia osakonna professor ning sealse Positiivse Psühholoogia Keskuse juhataja. Varem oli ta sama osakonna Kliinilise Väljaõppe Programmi juhataja.[3] Ta valiti 1998. aastal Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni (APA) presidendiks.[4] Ta asutas ajakirja Prevention and Treatment Magazine (APA elektrooniline ajakiri), mille peatoimetaja ta on, ning lisaks kuulub ta ka ajakirja Parents konsultatiivnõukokku.
Seligman on kirjutanud sellistel positiivse psühholoogia teemadel nagu "Optimistlik laps" ("The Optimistic Child"), "Lapsemäng" ("Child's Play"), "Õpitud optimism" ("Learned Optimism"), "Ehe õnn" ("Authentic Happiness") ja "Õitseng" ("Flourish").
Haridustee[muuda | muuda lähteteksti]
Seligman sündis New Yorgi osariigis Albany linnas. Ta õppis riigikoolis ning seejärel ülikoolis õppimiseks ettevalmistavas Albany Akadeemias (The Albany Academy). Ta sai bakalaureusekraadi aastal 1964 Princetoni Ülikoolist, lõpetades kõrgeima kiitusega (Summa Cum Laude). Viimasel kursusel pidi Seligman valima kolmest ülikoolide tehtud pakkumise vahel. Need kolm pakutud stipendiumit olid analüütilise filosoofia õppimine Oxfordi Ülikoolis, loomadega tegelev eksperimentaalpsühholoogia Pennsylvania Ülikoolis ning viimaks pakkumine liituda sama ülikooli bridžimeeskonnaga. Seligman otsustas minna Pennsylvania Ülikooli psühholoogiat õppima.[5] Oma doktorikraadi sai ta psühholoogia alal samast ülikoolist.
Õpitud abitus[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Õpitud abitus
Seligmani teedrajavad eksperimendid ning "õpitud abituse" teooria said alguse Pennsylvania Ülikoolist aastal 1967 pärast seda, kui ta laiendas oma huvi kliinilise depressiooni vastu. Üpris juhuslikult avastas Seligman koos oma kolleegidega, et koerte klassikaline tingimine viis tulemusteni, mis olid vastupidised tollase juhtiva psühholoogia alase teooria, B. F. Skinneri biheiviorismi, prognoosidele.[6]
Seligman arendas teooriat veelgi edasi ning leidis, et õpitud abitus on psühholoogiline seisund, mille korral on kas inimene või loom õppinud teatud olukorras abitult käituma (tavaliselt pärast mingit liiki võimetuse kogemist mõnes negatiivses olukorras) ja seda isegi siis, kui tal on võime enda ebameeldivat või isegi kahjulikku olukorda muuta. Seligman nägi sarnasusi raskes depressioonis patsientidega ning väitis, et kliiniline depressioon ja sellega seotud psüühikahäired tulenevad osaliselt näilisest kontrolli puudumisest teatud situatsiooni tagajärgede üle.[7] Hiljem sõnastas Seligman koos Lyn Yvonne Abramsoniga oma õpitud abituse teooria ümber nii, et see hõlmas ka omistavat stiili (selle käsitluse järgi kogevad asjadele negatiivseid omadusi omistavad inimesed millegi negatiivse juhtumisel tõenäolisemalt depressiooni).[8]
Ajakirjanik Jane Mayeri[9] andmetel pidas Seligman 2002. aastal San Diegos mereväekoolis kõne, mis Seligmani jutu järgi põhines tema arusaamisel õpitud abitusest ning mille eesmärk oli aidata Ameerika sõduritel piinamisele vastu panna.
Positiivne psühholoogia[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis positiivne psühholoogia
Seligmani ja psühholoog Christopher Petersoni koostööst sündis see, mida nemad kirjeldavad positiivse vastena "Diagnostilisele ja statistilisele psüühikahäirete käsiraamatule" ("Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders", DSM). Kui DSM keskendub sellele, mis võib minna valesti, on nende raamat "Iseloomu tugevused ja voorused" ("Character Strengths and Virtues") loodud vaatama seda, mis võib õigesti toimuda. Oma uurimistöös vaatasid nad läbi erinevad kultuurid ja aastatuhanded, püüdes välja sõeluda loetelu väärtustest, mida on kõrgelt hinnatud alates muistsest Hiinast ja Indiast, läbi Kreeka ja Rooma kuni tänapäevase lääne kultuurini välja. Nende nimekirjas on kuus iseloomulikku tugevust: tarkus/teadmine, julgus, inimlikkus, õiglus, mõõdukus ja transtsendentsus. Neist igaühel on ligikaudu kuus alamjaotust: näiteks mõõdukus sisaldab andestust, alandlikkust, ettenägelikkust ja enesekontrolli.[10] Üks selle teooria autorite olulisemaid seisukohti on, et nad ei arva, et on olemas nende kuue väärtuse hierarhia – ükski neist ei ole põhjapanevam kui teised ja ükski neist ei ole teiste eelkäija.
PERMA[muuda | muuda lähteteksti]
Esitledes Kuninglikus Kunstide Ühingus oma teost "Fluorish"[11], rääkis Seligman "heast elust", mis koosnes viiest elemendist ja mida ta kutsus akronüümiga PERMA:
- Positive emotion (positiivne emotsioon) – on muudetav: kirjutades iga päev magama minnes üles kolm asja, mis läksid hästi ja miks;
- Engagement (kaasahaaratus) – on muudetav: kasutades eeskätt oma tugevamaid külgi, et täita neid ülesandeid, mida peaks niikuinii täitma;
- Relationships (suhted) – on muudetav: head suhted ja suhtlemine teiste inimestega;
- Meaning (tähendus) – kuhugi kuulumine ning millegi suurema kui enda mina teenimine;
- Achievement (saavutus) – meelekindlus, oma tegemistes õnnestumine.
MAPP-programm[muuda | muuda lähteteksti]
Positiivse Psühholoogia Keskuse esimene hariduslik algatus Seligmani juhtimise all oli Pennsylvania Ülikoolis loodud MAPP-programm: positiivse rakenduspsühholoogia magister (Master of Applied Positive Psychology ehk MAPP).
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Veebiajakirjale Prevention and Treatment antud intervjuus ütles Seligman, et tema lemmikvärv on fuksiinpunane (magenta), kuna sellel on inimese kehale hämmastavalt rahustav mõju. Ta mängib bridži. Tal on seitse last.
Enda kognitiivsete tehnoloogiate ja harjutuste täiustamisel inspireeris Seligmani psühhiaater Aaron Temkin Becki töö Pennsylvania Ülikoolis.[12]
Eesti keeles ilmunud[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti keeles on ilmunud vaid üks Martin Seligmani raamat: 2008. aastal andis kirjastus Pilgrim pehmes köites välja tema raamatu "Authentic Happiness" (eesti keeles "Ehe õnn"; tõlkija Henn Käämbre).[13]
Publikatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]
- — (1975). Helplessness: On Depression, Development, and Death. San Francisco: W.H. Freeman. ISBN 0-7167-0752-7. (Pehmes köites kordustrükk, W.H. Freeman, 1992, ISBN 0-7167-2328-X)
- — (1991). Learned Optimism: How to Change Your Mind and Your Life. New York: Knopf. ISBN 0-671-01911-2. (Pehmes köites kordustrükk, Penguin Books, 1998; kordustrükk, Free Press, 1998)
- — (1993). What You Can Change and What You Can't: The Complete Guide to Successful Self-Improvement. New York: Knopf. ISBN 0-679-41024-4. (Pehmes köites kordustrükk, Ballantine Books, 1995, ISBN 0-449-90971-9
- — (1996). The Optimistic Child: Proven Program to Safeguard Children from Depression & Build Lifelong Resilience. New York: Houghton Mifflin. ISBN 0091831199. (Pehmes köites kordustrükk, Harper Paperbacks, 1996, ISBN 0-06-097709-4
- — (2002). Authentic Happiness: Using the New Positive Psychology to Realize Your Potential for Lasting Fulfillment. New York: Free Press. ISBN 0-7432-2297-0. (Pehmes köites kordustrükk, Free Press, 2004, ISBN 0-7432-2298-9)
- — (kevad 2004). "Can Happiness be Taught?". Daedalus. 133 (2): 80–87. DOI:10.1162/001152604323049424.
- Peterson, Christopher; Seligman, Martin E.P. (2004). Character Strengths and Virtues. Oxford: Oxford University Press. ISBN 0195167015.
- — (2011). Flourish: A Visionary New Understanding of Happiness and Well-being. New York: Free Press. ISBN 978-1-4391-9075-3.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Bower, Gordon H. (1981). The psychology of learning and motivation: advances in research and theory. Academic Press, Harcourt Brace Jovanovich. Lk 30. ISBN 9780125433150. "Seni kõige populaarsem tõlgendus õpitud abituse fenomenist on Seligmani (1975) ja Maier ning Seligmani (1976) oma".
- ↑ Haggbloom, S.J.; et al. (2002). "The 100 Most Eminent Psychologists of the 20th Century". Review of General Psychology. 6 (2): 139–152. DOI:10.1037/1089-2680.6.2.139.
{{cite journal}}: et al.-i üleliigne kasutus kohas:|author=(juhend) - ↑ Positive Psychology Center, University of Pennsylvania.
- ↑ Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni presidentide nimekiri
- ↑ http://journals1.scholarsportal.info.myaccess.library.utoronto.ca/tmp/16891448582641798321.pdf[alaline kõdulink]
- ↑ Seligman, M.E.P.; Maier, S.F. (1967). "Failure to escape traumatic shock". Journal of Experimental Psychology. 74 (1): 1–9. DOI:10.1037/h0024514. PMID 6032570.; Overmier, J.B.; Seligman, M.E.P. (1967). "Effects of inescapable shock upon subsequent escape and avoidance responding". Journal of Comparative and Physiological Psychology. 63 (1): 28–33. DOI:10.1037/h0024166. PMID 6029715.
- ↑ Seligman, M.E.P. (1975). Helplessness: On Depression, Development, and Death. San Francisco: W.H. Freeman. ISBN 0-7167-2328-X.
- ↑ Abramson, L.Y.; Seligman, M.E.P.; Teasdale, JD (1978). "Learned helplessness in humans: Critique and reformulation". Journal of Abnormal Psychology. 87 (1): 49–74. DOI:10.1037/0021-843X.87.1.49. PMID 649856.
- ↑ Horton, Scott (14.07.2008). "Six Questions for Jane Mayer, Author of The Dark Side". Harper's Magazine. Vaadatud 04.02.2009.
- ↑ Linley, P.A.; Maltby, J.; Wood, A.M.; Joseph, S.; Harrington, S.; Peterson, C.; Park, N.; Seligman, M.E.P. (2007). "Character strengths in the United Kingdom: The VIA Inventory of strengths" (PDF). Personality and Individual Differences. 43 (2): 341–351. DOI:10.1016/j.paid.2006.12.004. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 17. juuli 2011. Vaadatud 24. märtsil 2014.
- ↑ Seligman, Martin E.P. (6. juuli 2011). "Flourish". Royal Society of Arts. Originaali arhiivikoopia seisuga 24. aprill 2014. Vaadatud 24. märtsil 2014. audio, video
- ↑ Hirtz, Rob, "Martin Seligman's Journey: from Learned Helplessness to Learned Happiness", The Pennsylvania Gazette, The University of Pennsylvania, January/February 1999.
- ↑ "Pilgrimbooks / Ehe õnn". Vaadatud 24.03.2014.
Allikad[muuda | muuda lähteteksti]
- Pennsylvania Ülikool. (2012). Master of Applied Positive Psychology (MAPP) Program. Kasutatud 08.04.2012 aadressilt http://www.sas.upenn.edu/lps/graduate/mapp.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Authentic Happiness, Seligmani koduleht Pennsylvania Ülikoolis
- "Eudaemonia, the Good Life: A Talk with Martin Seligman", artikkel, kus Seligman räägib pikalt eudaimonismi teemal
- The Positive Psychology Center, positiivsele psühholoogiale pühendatud koduleht
- Positiivse rakenduspsühholoogia magistriõppe programmi kirjeldus
- Martin E. P. Seligmani CV
- "TED Talk: Why is psychology good?"