Burrhus Frederic Skinner

Allikas: Vikipeedia
B. F. Skinner

Burrhus Frederic Skinner (20. märts 190418. august 1990) oli Ameerika psühholoog, biheiviorist, autor, leiutaja ning sotsiaalfilosoof.[1][2][3][4] Ta oli Harvardi Ülikoolis professor aastast 1958 kuni 1974. aastani, mil ta läks erru.[5]

Skinner leiutas operantse tingimise kambri (tuntud ka kui Skinneri kast).[6] Skinner pooldas tugevalt ideed, et inimese vaba tahe on tegelikult illusioon ning et inimeste tegevused on tingitud nende tegevuste põhjustatud tagajärgedest. Kui tegevuse tagajärjed on halvad, on tõenäosus, et tegevust korratakse, madal; kui aga tagajärjed on head, korratakse tõenäolisemalt tegevust, mis viis hea tulemuseni.[6] Skinner nimetas nähtuse sarrustusprintsiibiks.[7]

Ta lõi oma teadusfilosoofia – radikaalbiheiviorismi[8] – ja asutas eksperimentaalpsühholoogilise suunitlusega kooli. Tema inimkäitumise analüüs on kokku võetud töös Verbal Behavior, aga ka filosoofilises manifestis Walden Two. Tänapäeval peetakse Skinnerit modernse biheiviorismi üheks teerajajaks koos John B. Watsoni ja Ivan Pavloviga.

Skinner avastas ja täiustas vastamise sageduse kui sõltuva muutuja psühholoogilistes uuringutes. Ta leiutas kumulatiivse salvestaja, mis mõõtis vastamise sagedust sarrustusgraafikute alastes töödes.[9][10] 2002. aasta juunis läbiviidud küsitluses peeti Skinnerit 20. sajandi kõige mõjukamaks psühholoogiks.[11] Ta oli viljakas autor, kes avaldas 21 raamatut ning 180 teadusartiklit.[12][13]

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Burrhus Frederic Skinner sündis Susquehannas (Pennsylvania, USA). Tema isa oli William Skinner, advokaat, ja ema Grace Skinner. Tal oli 2,5 aastat noorem vend Edward, kes suri 16-aastasena.

Skinner oli noorest east ateist.[14]

Hariduse omandas ta Hamilton College'is New Yorgis, kus ta tahtis saada kirjanikuks, kuid kus ta kirjutised kooli ajalehte polnud soositud, sest Hamilton College ise oli võrdlemisi religioosne haridusasutus.[15]. Lisaks omandas Skinner Harvardi Ülikoolis bakalaureusekraadi (B.A.) inglise kirjanduse erialal 1926. aastal. Harvardis oldud aja jooksul leiutas ta Skinneri kasti prototüübi. Ühtlasi veenis kaastudeng Fred Keller Skinnerit, et ta võiks teha käitumisteadusest eksperimentaalse teadusharu. Skinner liitus Kelleriga ning kaks meest lõid mitmeid erinevaid vahendeid väikeste eksperimentide läbiviimiseks.[15] Pärast lõpetamist püüdis Skinner, kes elas tollal vanematega koos, kirjutada romaani, ent ebaõnnestunult – seda eluperioodi nimetas ta retrospektiivselt Tumedateks Aastateks.[15] Ehkki isegi tuntud literaat Robert Frost julgustas Skinnerit kirjutama, loobus Skinner kirjutamisest. Tema kokkupuude John B. Watsoni teosega Behaviorism viis Skinneri doktoriõpinguteni psühholoogias ja enda operantse biheiviorismi teooria arendamiseni.[16]

Skinner pälvis Harvardi Ülikooli doktorikraadi psühholoogias 1931. aastal ja oli seal 1936. aastani teadur. Seejärel oli õppejõud Minnesota Ülikoolis, pärast seda aga Indiana Ülikoolis, kus juhatas psühholoogiaosakonda aastatel 1946–1947. Harvardisse naases ta 1948. aastal töötava professorina, kus töötas ja õpetas elu lõpuni.

1936. aastal abiellus Skinner Yvonne Blue'ga. Neil oli kaks tütart, Julie ja Deborah.

Burrhus Frederic Skinner suri 18. augustil 1990. aastal leukeemiasse[17]. Ta on maetud Mount Auburni surnuaeda Cambridge'is (Massachusetts, USA).[18] Mõni päev enne Skinneri surma anti talle Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni poolt elutöö auhind.[19]

Teooriast põgusalt[muuda | redigeeri lähteteksti]

Skinner kutsus enda biheivioristlikku vaadet radikaalseks biheiviorismiks.[20] Radikaalbiheiviorism on filosoofia käitumise teadusest – selle eesmärgiks on mõista käitumist kui nähtust, mis tekib sarrustamise tagajärgede tulemusena. Erinevalt leebematest biheiviorismi vormidest, ei arvesta radikaalbiheiviorism privaatsete sündmustega – nagu mõtlemine, tajumine ning mittejälgitavad emotsiooniväljendused – organismi käitumise põhjuslikkuse selgitamisel.

Kogu oma karjääri vältel vastandus Skinner humanistlikule psühholoogiale, eitades samas, et inimestel on vabadus ja väärikus.[21] Käitumist nägi ta kui põhjuslikke tegureid, mida mõjutasid tagajärjed.

Biheiviorismi keskne kontseptsioon on sarrustus, ja see on teooria kohaselt ka keskne mehhanism käitumise kujundamisel ja kontrollimisel. Levinud on väärarusaam, et negatiivne sarrustus tähendab karistust. Selgituseks: kui positiivne sarrustus tähendab mingi sündmuse/tegevuse kordumise tõenäosuse suurenemist, siis negatiivne sarrustus on mõne ebameeldiva sündmuse vältimise tõenäosuse kasv. Mõlemad sarrustamise tüübid – nii positiivne kui ka negatiivne – suurendavad mingi käitumise esinemise tõenäosust. Negatiivse sarrustuse korral on selleks käitumiseks mingi tegevuse vältimine või ebameeldiva stiimuli eemaldamine. Karistamine toimib käitumist vähendavalt läbi ebameeldiva stiimuli/tegevuse esitamise, meeldiva stiimuli/tegevuse eemaldamise või meeldiva stiimuli puudumise.

Lisaks üritas Skinner mõista oma teooria rakendumist kõige laiemas elavate organismide käitumuslikus, loodusliku valiku kontekstis.[22]

Popkultuuris[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jon Vitti, üks Simpsonite autoritest, nimetas tegelase direktor Skinneri biheivioristi B. F. Skinneri järgi. [23]

Bibliograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Smith, L. D. (1996). B. F. Skinner and behaviorism in American culture. Bethlehem, PA: Lehigh University Press. ISBN 0-934223-40-8. 
  2. Skinner, B. F. (1948). Walden Two.  The science of human behavior is used to eliminate poverty, sexual oppression, government as we know it, create a lifestyle without that such as war.
  3. Skinner, B. F. (1972). Beyond freedom and dignity. New York: Vintage Books. ISBN 0-553-14372-7. OCLC 34263003. 
  4. Skinner, Burrhus Frederic History of Behavior Analysis
  5. Muskingum.edu
  6. 6,0 6,1 Schacter D, L., Gilbert D, T., & Wegner D, M. (2011). Psychology. (2 ed.). New York: Worth publishers.
  7. Schacter, Daniel (2009, 2011). Psychology Second Edition. United States of America: Worth Publishers, 17. ISBN 978-1-4292-3719-2. 
  8. B. F. Skinner, About Behaviorism
  9. B. F. Skinner, (1938) The Behavior of Organisms.
  10. C. B. Ferster & B. F. Skinner, (1957) Schedules of Reinforcement.
  11. Haggbloom, Steven J. (2002). "The 100 most eminent psychologists of the 20th century". Review of General Psychology 6 (2): 139–152. doi:10.1037/1089-2680.6.2.139. 
  12. Lafayette.edu
  13. BFSkinner.org Smith Morris Bibliography
  14. "Within a year I had gone to Miss Graves to tell her that I no longer believed in God. 'I know,' she said, 'I have been through that myself.' But her strategy misfired: I never went through it." B.F. Skinner, pp. 387-413, E.G. Boring and G. Lindzey's A History of Psychology in Autobiography (Vol. 5), New York: Appleton Century-Crofts, 1967.
  15. 15,0 15,1 15,2 B.F. Skinner: A Life [Paperback]. by Daniel W. Bjork: 9781557984166: Amazon.com: Books. N.p., n.d. Web. 04 June 2013.
  16. B. F. Skinner: a Life. 
  17. http://www.humanistsofutah.org/humanists/bfskinner.html
  18. Bjork, D.W. (1993). B.F. Skinner, A Life. New York: Basic Books.
  19. "Skinner, Burrhus Frederic (1904 - 1990).". Credo Reference, Topic Pages. Credo Reference, Gale. Vaadatud 1 October 2013.
  20. About Behaviorism Ch. 1 Causes of Behaviour § 3 Radical Behaviorism B. F. Skinner 1974 ISBN 0-394-71618-3
  21. Skinner, B.F (1996). ""Some Responses to the Stimulus "pavlov" (remarks at the Dinner of the Pavlovian Society, Saturday, February 12, 1966)."". Integrative Physiological and Behavioral Science : the Official Journal of the Pavlovian Society. Välja otsitud 2 October 2013. 
  22. Skinner, B.F (31 July 1981). "Selection by Consequences". Science 213 (4507): 501–504. doi:10.1126/science.7244649. PMID 7244649. Bibcode1981Sci...213..501S. Välja otsitud 14 August 2010. 
  23. Reiss, Mike. (2002). Commentary for "Principal Charming", in The Simpsons: The Complete Second Season [DVD]. 20th Century Fox.