Õpitud abitus

Allikas: Vikipeedia

Õpitud abitus (inglise keeles learned helplessness) on seisund, milles loom või inimene, olles pandud eelnevalt ebameeldivasse keskkonda, mida ta oma käitumisega ei saa mõjutada, ei muuda oma käitumist ka siis, kui keskkonnatingimused on muutunud selliseks, kus tal oleks võimalik ebameeldivust vältida. Sealjuures on õpitud abituse kujunemisel olulisem keskkonnatingimuste kontroll, mitte ebameeldivuse määr. Õpitud abituse teooria kohaselt võib kliiniline depressioon tuleneda tajutud kontrolli puudumisest keskkonna üle.[1]

Eksperiment[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õpitud abituse avastas Martin Seligman, tehes katseid koertega. Hiljem on katseid korratud ka rottide, tuvide ning ahvidega. Katse alguses tekitatakse loomale korduvalt valu stiimuliga, millest ta ei pääse (enamasti mõõdukas elektrilöök). Viimaks loom lõpetab üritamast valu vältida ning muutub passiivseks ja loiuks. Seejärel katsetingimust muudetakse, pannes loom uude puuri, kust on võimalik põgeneda. Erinevalt loomadest, kes kas ei saanud elektrilööke või said neid eelnevalt nõnda, et need olid välditavad, ei tee õpitud abitusega loom midagi selleks, et valust pääseda. Samal ajal loomad, kes pole eelnevalt õppinud, et valu ei ole võimalik vältida, tollest katsetingimusest põgenevad. Sealjuures ei teki see efekt kõigil loomadel – on leitud, et umbes kolmandik loomi põgeneb ka vaatamata eelnevalt väljakujunenud õpitud abituse sümptomitele.[2][3]

Inimestel[muuda | redigeeri lähteteksti]

On leitud, et erinevalt loomadest võivad inimestel kujuneda õpitud abituse sümptomid ka mudelõppimise tagajärjel (nähes teist inimest kontrollimatus olukorras).[4] Õpitud abitus võib jääda ühe olukorra spetsiifiliseks, kuid võib ka laieneda teistele situatsioonidele.[5] Inimestel seostatakse õpitud abituse sümptomeid (passiivsus, kaalu ja isu kaotus, sotsiaalsed ja seksuaalsed probleemid) depressiooniga. Lisaks psüühilistele probleemidele võib õpitud abitus mõjutada negatiivselt füüsilist tervist. Mida enam tajuvad inimesed oma keskkonda kontrollimatuna ning ettearvamatuna, seda enam stressis nad on. Õpitud abitus võib ka vähendada tervislikke toitumisharjumusi, trenni, ravi otsimist, kuna inimesed usuvad ekslikult, et neil pole jõudu muutuda.[6]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Bower, Gordon H. (1981). The psychology of learning and motivation: advances in research and theory‎. Academic Press, Harcourt Brace Jovanovich.
  2. Seligman, M.E.P. & Maier, S.F. (1967). Failure to escape traumatic shock. Journal of Experimental Psychology, 74, 1–9
  3. Overmier, J. B. and Seligman, M.E.P. (1967). "Effects of inescapable shock upon subsequent escape and avoidance responding". Journal of Comparative and Physiological Psychology, 63, 28–33
  4. Bandura A. (1986). Social foundations of thought and action: A social cognitive theory. Englewood Cliffs, NJ: Prentice-Hall.
  5. Hiroto, D.S. & Seligman, M.E.P. (1975). Generality of learned helplessness in man. Journal of Personality and Social Psychology, 31, 311–27.
  6. Henry, P.C. (2005). Life stress, explanatory style, hopelessness, and occupational stress. International Journal of Stress Management, 12, 241–56.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]