Nāgārdžuna

Allikas: Vikipeedia

Nāgārdžuna (telugu నాగార్జున, hiina 龍樹) (umbes 150 - 250) oli India filosoof, maadhjamika (keskmise tee) koolkonna rajaja mahajaana budismis. Tänu Nāgārdžunale pandi alus uuele loogikale ja mõtteviisile mahajaanas. Matemaatikas võeti tänu tühjuse (śūnyatā) õpetusele kasutusse number null (0). Nāgārdžuna rajatud koolkonna mõtlemisviis on tänapäevani osa Tiibeti budismist.

Nāgārdžuna eesmärk oli vältida budismis kahte äärmust - ühelt poolt ebausku ja teiselt poolt nihilismi; äärmuse vältimisteks peame sel juhul valima ainuõige ja võimaliku variandi - selleks on Nāgārdžuna rajatud maadhjamika ehk "kesktee" koolkond. Tänu Nāgārdžuna panusele hakkas mahajaana Aasias levima. Nāgārdžuna rajatud Maadhjamika ehk šunjavaada koolkond budismi filosoofias on üks suuremaid ja arvukamaid. IV sajandil jagunes koolkond kaheks eri suunaks, Prasangaika ja Svatantrika.

Nāgārdžuna elu kohta on vähe konkreetseid detaile, kuid legende selle eest hulgaliselt. Ta sündis Lõuna-Indias Nagarjunakonda (నాగార్జునకొండ) linnas Gunturi maakonnas Andhra Pradeshis brahmaani perekonnas.

Hinduismi traditsiooniline kirjakeel oli tollal sanskrit. Kõrgkastis brahmaanina sündinud intellektuaal Nāgārdžuna sai hariduse vastavalt pere traditsioonile ja asus ka enda kirjatöid vormistama sanskriti keeles, vastandina budistide hulgas enam kasutusel olnud pali keelele.

Hinduistina alustanud Nāgārdžuna läks hiljem üle budismi. Temast sai üks esimesi budistlikke filosoofe, kes kirjutas sanskritis.

Nāgārdžuna

Suurema osa elust veetis Nāgārdžuna klootriülikoolides (Nalanda), kus tal oli ülisuur populaarsus ja menu filosoofina ning tal oli suur hulk järgijaid ja õpilasi. Mõned Nāgārdžuna kirjutatud tekstid arvatakse tegelikult kuuluvat tema õpilastele, järgijatele ja austajatele.

Budismi ajaloolane Taranatha nimetas n-ö "Nāgārdžuna õpilaste" filosoofilist panust tuleviku budismi filosoofia probleemiks.

Nāgārdžuna-eelsed budistlikud metafüüsikud jagunesid kaheks koolkonnaks - üks õpetas "tõelist olemist" ja teine "näilist olemist". Nāgārdžuna näitas, et millegi kohta ei saa öelda "see on" või "seda ei ole" nii kaua, kuni teadvus eksleb kahesuse mõistetes, on see ikka veel sansaara sidemetes ja kammitsetud kas isikliku surematuse või enesehävitamise soovi külge. Tegelikkus või absoluut või olemine iseeneses ületab nii olemise kui ka mitteolemise ja kõik teised kahesed kujutelmad.

Nāgārdžuna järgi on ürgtühjus (śūnyatā) kõrgemal mõistuslikust kontseptsioonist või inimliku kogemuse mõistetes määratlemisest. Maadhjamika ehk šunjavaada ütleb, et maailmast (sansaarast) tuleb lahti öelda mitte valu ja kurbuse pärast, nagu theravaada õpetab, vaid sellepärast, et maailm on sama ebatõeline ja näiv nagu unenäod. Maailm on vaid üks paljudest sansaara uneseisunditest, ta on täiesti ebareaalne. Inimene peab püüdma ärgata kõigist sansaara illusioonidest tõelise ärkveloleku seisundisse, nirvaanasse, mis on kõrgemal kõigist sansaara hiilgavatest illusioonidest ja hüpnotiseerivatest pettepiltidest, inimene peab püüdma nagu Buddha, Täiuslikult Virgunu, ärgata tõelusse.

Tühjus (Śūnyatā, stong-pa-nyid) ja Šunjavaada[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tühjuse (śūnyatā) õpetus on mahajaanas põhiline; põhjapoolses budismis tähistab see sama, mida anaatma lõunapoolses budismis. Vastavalt traktaadile ei ole ühelgi olendil või asjal muud olemist kui näiline.

Nāgārdžunale omistatud "Avatamsakasuutras" öeldakse, et olemuslikkus ehk tõeline olemus, mis peitub kõigi sansaaraliste olendite või asjade taga, on nagu puhas peegel, püsiv, liikumatu ja tõeline, nähtused aga on tekkinud ja ebatõesed. Nagu peegel annab visuaalselt edasi kujutisi, nii võtab tõeline olemus vastu kõik ilmnevad nähtused; kõik asjad ja olendid ning nähtused on temas ja läbi tema. See on tõeline olemus, mis Buddhades, tõeline olemus on olemas igavesti ja kõikjal, kogu selle läbi sündinud lõputus ilmaruumis. Ei ole kohta, kus poleks Buddha olemust. Kõikjal läbi ilmaruumide on olemas igavesti ilmuv Buddha olemus.

Nāgārdžuna

Buddha üldolemus ilmneb kolmes aspektis ehk kolmel viisil, mida sümboliseerivad kolm Buddha keha (sanskriti trikāja).

Esimene aspekt, dharmakāja ehk olemuslik (tõe ehk seadmuse) keha on ürgne, muutumatu, kujuta, bodhi (virgumise) igavesti ise-olev olemuslikkus ehk (jumalik olemine). Teine aspekt, sambhogakāja, on peegeldunud õndsuse keha (bodhi), "taevastes ilmades" asuvad kujustamis-Buddhad, nn dhjaanibuddhad ja teised virgunud üliinimlikku vormi kehastunuina. Kolmas aspekt, nirmanakāja, taassünni keha, milles viibivad Buddhad maa peal elades.

Hiinlaste trikāja tõlgenduses on dharmakāja muutumatu Buddha-olemus, kosmilise avaruse nimetu algallikas. Sambhogakāja on nähtuslike ilmingutena dharmakāja esimene peegeldus taevatasandil. Nirmanakāja's on Buddha-olemus seotud tegevusega maisel tasandil; ta kehastub inimeste keskel.

Oma kõikehõlmavuses on üleüldine olemus ühene teadvus, mis ilmneb lugematul arvul teadvuste kaudu läbi sansaaralise olemise kõigi seisundite. Teda nimetatakse "Buddhade olemus", "suur sümbol", "ainus seeme", "tõe võimalikkus", "kõige alus". Ta on kogu nirvaana ja sansaara ürgläte. Teadvust tema tavaaspektis on kirjeldanud paljud, seda on nimetatud egoks ja (hingeks). Sansaara ja nirvaana on mahajaana järgi ülim kahesus; nende olemusliku ja jagamatu ühtsuse täielik mõistmine viib teadvuse vabastamisele, mis virgunute (Buddhade) õpetuste järgi on dharma ja ka kõigi joogasüsteemide, kõigi budistlike ja hinduistlike koolkondade lõppeesmärk.

Mahajaana ütleb, et ainsana ületab näilikkuse ja iga lõpliku ehk maise teadvuse aspekti poolt sünnitatud kahese arusaama üleloomulik teadvus ehk üldine kõikehaarav teadmine. See on tühjus, śūnyatā - olematu, sündimata, mitteloodud, kujutu, haaramatu ürgne olemus, abstraktne kosmiline allikas, kust tulevad kõik konkreetsed ja ilmsed asjad ja kuhu nad kõik latentseina hääbuvad. Kuna tühjusel pole ei vormi, omadusi ega nähtavat olemist, on ta vormita, omadusteta ja olematu. Sellisena on ta tühjuse hävimatu, ületav täius, ruumi, aja ja sansaaralise (maise) teadvuse lahustaja, rišide brahman, maajast unistaja, näilikkuse võrgu kuduja, lugematute universumite sisse- ja väljahingaja läbi igikestvuse.

Nirvaana[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sansaarat ületav olek on nirvaana, sest ta on tühi kõigest haaratavast, seotusest meelematerjaliga ja kõigist omadustest, mis on tema vastandil sansaaral. Nirvaana, nagu õpetab Buddha, ei ole olemas ega olematu, sest kõik see, nagu näitab Nāgārdžuna, on näiv kahesus. Nirvaana, mis on ülalpool kõiki sansaaralisi kujutelmi, ületab inimlikult tajutava. Nirvaana on intellektuaalsel teel saavutamatu, sest see on intellektist kõrgemal - intellekti jaoks haaramatu sümbol ja teadvuse seisund. See on üle suhtelisusest, olles kõrgemal kõigist arusaamadest, seega on ta tühjus.

Śūnyatā (शून्यता, sanskritis) ehk Suññatā (paali keeles) on termin, mille vaste inglise keeles on Emptyness või Voidness, seega eesti keeli "tühjus".

Autor Pealkiri Kirjastaja Märkmed
Lindtner, C Nagarjuniana Motilal, 1987 [1982] Sisaldab Sanskriti või Tiibeti tekste ja tõlkeid

Shunyatasaptati, Vaidalyaprakarana, Vyavaharasiddhi, Yuktisastika, Catuhstava ning Bodhicittavivarana. Bodhisambharaka. Sanskriti ja Tiibeti tekstid on Vigrahavyavartani-lt. In addition a table of source sutras is

given for the Sutrasamuccaya.
Komito, D R Nagarjuna's "70 Stanzat" Snow Lion, 1987 Shunyatasaptati tõlge koos Tiibetikeelsete kommentaaridega
Bhattacharya, Johnston and Kunst Nagardzuna dialektiline meetod Motilal, 1978 A superb translation of the Vigrahavyavartani
Kawamura, L Golden Zephyr Dharma, 1975 Suhrlekkha tõlge koos Tiibetikeelsete kommentaaridega
Jamieson, R.C. Nagarjuna' värsid Suurele Sõidukile and the Heart of Dependent Origination D.K., 2001 Translation and edited Tibetan of the Mahayanavimsika and the Pratityasamutpadahrdayakarika, including work on texts from the cave temple at Dunhuang, Gansu, China


Nāgārdžunast, tühjusest ja kesktee-filosoofiast on Eestis rääkinud orientalist ja tõlkija Linnart Mäll.

Kunstis on propageerinud rahvale Nāgārdžuna ideid tühjusest kunstnik ja graafik Tõnis Vint 1970. aastatel ning arhitekt Leonhard Lapin.

Gautama ­Buddha õpetuses on tühjus absoluutne tõde ja absoluutne olemasolu. Subjekt ja objekt, mõistus ja vorm moodustavad temas ühtse terviku. Tühjus pole olematus, vaid kogu elu ning kõikide asjade tõeline allikas, kõikide asjade põhiolemus.

Lao-Zi on tühjust võrrelnud suure tühja anumaga, mis lubab endasse mahutada lõputu hulga uusi asju.

Tühjus on nagu igavik, nagu teine, ajaga paralleelne dimensioon, kus puudub kronoloogia. Kõik, mida me teeme ja tunnetame, kuulub siia maailma, teisel pool on aga tühjus.

Inimese meeles esineb tühjus üksindusena. See ei ole mitte füüsiline üksiolemine, hüljatud olek, vaid meeleseisund, mis on vaba eritlevast mõtlemisest, ebateadvuse sümbolitest ja arhetüüpidest. Üksindus on kirgedest, tunnetest, mõtlemisest ja kujutelmadest vaba seisund.

Tühjus on sarnane unenägudeta unele: inimene ei tunne ega mäleta midagi, aeg kaob vahelt ära.

Üksindus on olemasolu kõigi ilmingute tühjusloomuse tajumine, mineviku, oleviku ja tuleviku tühjenemine ühte hetke – seeläbi hetke ning igaviku kokkusulamise tundmine – sõnaga – igavene elu.

Üksindus on meie puhas meel.

Nāgārdžuna ütles: "Kui sügeleb, siis süga ennast. Kuid sügelematus on parem kui ükskõik kui palju sügamist."

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

VABADUS PAGULUSES