Arutelu:Maakoor

Nii on säilinud Maa vanima, kuni 4 miljardi aasta vanuse ürgladekonna kivimeid ja hilisemate ladekondade kivimeid, sealhulgas keskaegkonnaeelsete ookeanide põhja fragmente.

Niisugune sõnastus tekkis pärast minupoolset toimetamist. Algselt oli kirjutatud "kõige hilisemate". See võib olla tähtis, kuid ma ei saa ei saa aru, mida on tahetud öelda. Hea küll, vanem ookeaniline maakoor on hävinud. Kas mandriline maakoor on kuidagi on kuidagi päästnud selle fragmente?

---

Osa teksti pärineb sealt
http://www.veeriku.tartu.ee/~ppensa/laamtektoonika.html
naine 17:31, 12 Mar 2004 (UTC)

Päris copy-paste 'i meetodil ei saa Vikipeediat koostada. Andres 00:25, 13 Mar 2004 (UTC)

Et see artikkel on põhiliselt copy-paste meetodil koostatud, tuleb ta ilmselt üle kirjutada. Suur osa siinsest teabest saab panna omaette artiklitesse. Siim 16:59, 8 august 2005 (UTC)

---

See materjal kuulub tugevasti toimetatuna artiklitesse mandriline maakoor ja ookeaniline maakoor.

Vertikaalsed variatsioonid

Maakoor pole ühtlane: temas eristatakse kolme kihti. Kõige peal on settekivimite kiht (kõrgmägedes see puudub), selle all graniidikiht (ookeanide all puudub) ning kõige sügavamal basaldikiht.

Kõige sügavam maakoorde puuritud puurauk ulatub 16 km sügavusele. Sealt on saadud kivimiproove. Jõutud on küll graniidikihini, basaldikihini aga mitte.

Settekivimite kiht

Kõige peal asub väiksema vastupidavusega settekivimite kiht. Selle moodustavad lubjakivid, liivakivid, kildad ja teised settekivimid.

Selle kihi paksus mandritel on kuni 15 km, ookeanide all aga ainult kuni 1 km.

Graniidikiht

Settekivimite all paikneb graniidikiht, mis koosneb graniitidest ja teistest graniidisarnastest kivimitest. See kiht on iseloomulik ainult maismaaaladele, ookeanide all graniidikihti ei ole. Kõige paksem on see mäestikupiirkondades (kuni 50 km) ja kõige õhem tasandikel (kuni 10 km).

Basaldikiht

Graniidikihist sügavamal asub basaldikiht, mis koosneb basaltidest ja basaldisarnastest kivimitest. Basaldikiht on olemas nii mandril (graniidikihi all) kui ka ookeanide all.

Basaldikihi paksus on tasandike all kuni 30 km, mäestikualadel kuni 15 km ning ookeanide all kuni 5 km.

Mandriline maakoor

Mandriline maakoor on kõige paksem (alates 30 kilomeetrist, tavaliselt 35–45 km, suurim paksus 70–75 km või isegi 80 km). Himaalajas ja Tian Shanis on maakoore paksus kõige suurem ning tema koostis on segipaisatud ja kirju. Kõrgmägede kohal on maakoore paksus umbes kaks korda suurem kui tasandike kohal. Suhteliselt väikese tiheduse tõttu (keskmiselt 2,7 g/cm³) on ta suurema tihedusega ookeanilisest maakoorest kõrgemal. Andmed maakoore paksuse kohta on saadud lähtudes sellest, et miljonite aastate jooksul on kujunenud ligikaudne tasakaal erineva tihedusega maakooreosade asendis, ning seismiliste lainete uurimisel.

Mandrilise maakoore põhikivim graniit (mis on happeline, sisaldades üle 66% ränidioksiidi), on tekkinud sellest, et Maa ajaloo jooksul on väiksema tihedusega mineraalid jõudnud maapinnale. Selles on olnud suur roll vulkanismil, kivimite moondel ning setete ladestumiseni viivate murenemisprotsessidega kaasnevatel keemilistel reaktsioonidel.

Püstsihis jaguneb mandriline maakoor settekivimite kihiks, graniidikihiks ja basaldikihiks.

Mabdrilise maakoore ehitus on keerukas: ta sisaldab kurrutunud ja murrangute tõttu lõigustunud settekivimeid, vulkaniite, intrusiivseid kivimeid ning nende [moone (geoloogia)|moonde}}- ja granitisatsioonisaadusi.

Mandriline maakoor ei sukeldu kunagi vahevöösse. Hävida saab ta üksnes erosiooni tõttu. Nii on säilinud Maa vanima, kuni 4 miljardi aasta vanuse ürgladekonna kivimeid ja hilisemate ladekondade kivimeid, sealhulgas keskaegkonnaeelsete ookeanide põhja fragmente.

Ookeaniline maakoor

Ookeaniline maakoor, mis asub ookeanide all (60% maakoorest), on mandrilisest õhem. Ta on suhteliselt suure tihedusega, mistõttu ta on madalamal kui mandriline maakoor. Ookeanilise maakoore paksus on 6-15 km (teistel andmetel 5-7 km) ning selle koostis on lihtsam ja ühtlasem kui mandrilisel maakoorel: ta koosneb põhiliselt basaldist (mis on aluseline).

Ookeaniline maakoor tekib merepõhjas üksteisest eemale triivivate laamade ääres, kus väljub magma, mis tardub. Ookeaniline maakoor eksisteerib mingi aja ning hävib seejärel sukeldumisvööndis, mistõttu kõige hilisemad selle leitud osad pärinevad keskaegkonna algusest. Nii on ookeaniline maakoor on mandrilisest tunduvalt noorem.

Ookeanilisest maakoorest suudavad mõnikord ([[kuum punkt|kuumades punktides) läbi tungida vahevöö ülespoole suunduvad soojad konvektsioonivood, tekitades veealuseid vulkaane, mis mõnikord ulatuvad üle merepinna, moodustades isoleeritud saari.

Üleminekuline maakoor

Üleminekuline maakoor hõlmab peamiselt mandrinõlva ja mandrilava.

Viidetest

Siim oli lisanud täpsed viited lehekülgede kaupu, mis iseenesest pole vale, kuid Vikipeedias on neid raske Viidete rubriigis kajastada; muutsin neid. Ma pole küll kusagil veel näinud, et lehekülje numbreid (praegu Condie, 1997: 37 & 41) oleks nii mainitud, kuid mu meelest peaks see täiesti arusaadav olema--Dj Capricorn 3. jaanuar 2010, kell 09:14 (UTC)