Loorkakk

Allikas: Vikipeedia
Loorkakk
Tyto alba -England -perching on a headstone-8.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Selts: Kakulised Strigiformes
Sugukond: Loorkaklased (Tytonidae)
Perekond: Tytonidae
Liik: Loorkakk
Ladinakeelne nimetus
Tyto alba
Scopoli, 1769
Loorkaku levikukaart
Loorkaku levikukaart

Loorkakk (Tyto alba) on maailmas üks enim levinud linde. Teda võib kohata igal pool peale polaar- ja kõrberegioonide, enamuse Indoneesia, Vaikse ookeani saarte ja Põhja-Aasia. Eestis on ta eksikülaline.

Loorkakk ei sarnane oma välimuselt ühegi teise Eesti kakulisega. Ta on laiade tiibade ja pikkade jalgade ning kandilisevõitu sabaga. Tema üldine pikkus on 25–45 sentimeetrit ja tiibade pikkus on 75–110 sentimeetrit. Emaslind võib kaaluda isegi üle 550 grammi. Nagu kakkude puhul tavaline, on isalinnud väiksemad ja kaaluvad umbes 10% vähem kui emaslinnud. Loorkakk on värvuselt hele. Rind, kõht ja jalad on valkjad, selg on helepruun ja nokk ning varbad on roosakad või roosakashallid, küüned on mustad. Uurimused näitavad, et Euroopas elavatest emaslindudest on tervemad need, kellel on jalgade peal rohkem täppe. See ei ole aga nii isaslindude puhul.

Loorkaku sulestik pole kohev nagu tavalistel kakkudel, vaid on keha külge liibunud ja see muudab tema välimuse väga ebaharilikuks. Üks omapärasemaid asju loorkakku juures on tema nägu, mis meenutab piparkoogisüdant. Näo värvus on samuti hele, kuid siiski veidi tumedam kui ülejäänud kehal. Nägu piirab tumedatest sulgedest koosnev rant, mis toob esile näo heleduse. Silmad on tumedad ja nende vahel moodustub kiiljas loor, mis osaliselt katab ka linnu nokka.

Pojad on üleni kaetud valgete õrnade sulekestega, kuid südamekujuline näolapp on näha lühidalt peale koorumist.

Loorkakk on öise eluviisiga. Teda võib ka näha tegutsemas veidi enne hämarikku. Mõnikord on ta liikvel isegi päeval, seda siis kui ta otsib omale uut magamiskohta. Loorkakk elab meelsasti kultuurmaastikel. Ta võib pesa teha kiriku torni, pööningule, puuõõnde või mingisse muusse varjulisse kohta. Teda võib ka leida põldude ja heinamaade vahelistel metsatukkadel.

Loorkakk on loomtoiduline. Ta toitub enamasti väikestest selgroogsetest, eriti närilistest ja lindudest. Üks loorkakk sööb ööga üks või kaks närilist. Pesitsev paar ja nende järglased võivad süüa aastas 1000 närilist. Kakk võib süüa väikesi selgrootuid, kes kaaluvad vähem kui 0,05 grammi, kuid ka selgroogseid kes kaaluvad sama palju kui lind ise. Väiksem saak rebitakse tavaliselt tükkideks ja süüakse tervelt. Suurem saak, nagu jänese pojad, tükeldatakse ja söögiks kõlbmatu osa jäätakse maha.

Loorkakul on väga täpne kuulmine. Tema kõrvad paiknevad ebasümmeetriliselt, et paremini ära tabada hääle suund ja kaugus. Tal ei ole vaja nägemist, et saaki püüda. Loorkakk tarbib rohkem toitu, kui teised tema suurused linnud. Ta hävitab rohkem kahjureid kui ükski teine loom. Seega on loorkakk ökonoomselt väga hinnaline loom talunike jaoks. Talunikud eelistavad neid mürgile, sest nad on efektiivsemad ja soodustavad nende levikut seades nende jaoks üles pesitsuspaiku.

Loorkakku keskmine eluiga on määratud umbes 4 aastat. Metsikus looduses elavad linnud tavaliselt pesitsevad vaid korra, enne kui langevad saagiks mõnele kiskjale. Üks kolmest linnust elab oma esimese paaritumiskatseni. Kuid vangistuses võivad nad elada kuni 20 aastaseks. Üks vangistuses elav lind Inglismaal elas isegi 25 aastaseks.

Loorkakku looduslikud vaenlased on näiteks Ameerika opossum, harilik pesukaru ja muud taolised lihasööjast imetajad. Ka röövlinnud nagu kotkad ja kullid kütivad loorkakke. Mõnikord langevad nad saagiks ka mõnele suuremale maole, kuid enamasti ohustavad neid inimesed ja nende koduloomad, eriti kassid.