Kvantitatiivne ajalugu

Allikas: Vikipeedia

Kvantitatiivseks ajalooks nimetatakse kvantitatiivsete uurimismeetodite rakendamist ajalooteaduses. Arvulisi näitajaid ja arvutuslikke meetodeid saab kasutada mitmesuguste uurimisprobleemidega tegelemisel ja tuginedes eri tüüpi allikatele. Rakendatavad võtted võivad seejuures varieeruda lihtsast matemaatikast kuni keeruliste statistiliste mudeliteni.

Kvantitatiivset lähenemist kasutavad ajaloolased on statistilise analüüsi meetodid üle võtnud sotsiaalteadustelt, aga rakendavad neid ajalooliste andmete peal. Arvutuslike meetodite pooldajad on leidnud, et kvantitatiivne analüüs on teaduslikum võrreldes kvalitatiivse ja valikulise allikate lugemisel põhineva traditsioonilise ajalooteadusega. Samas on kvantitatiivne ajalugu kriitikute väitel ühekülgne ning jätab kõrvale mitmed olulised teemad ja ajaloosündmusi mõjutavad tegurid.

Kriitikast hoolimata on kvantitatiivsed meetodid 21. sajandi alguseks kujunenud loomulikuks osaks ajalooteadusest. Kui 20. sajandi teisel poolel tegelesid kvantitatiivsete meetodite rakendamisega valdavalt poliitilise ja majandusajaloo ning ajaloolise demograafia uurijad, siis aja jooksul on digitaalse tehnoloogia arengu ja sellest tuleneva andmetöötluse lihtsustumise tõttu hakatud kvantitatiivseid meetodeid üha enam rakendama ka mitmetes teistes ajalooteaduse harudes.

Mõiste[muuda | muuda lähteteksti]

Kvantitatiivse ajaloo mõiste katab laia valiku statistilise andmeanalüüsi meetodeid, mida kasutatakse minevikusündmuste ja ajalooliste protsesside uurimisel. Seejuures on defineerivaks tunnuseks peetud korduvates sündmustes või nähtustes ilmnevate mustrite uurimist.[1] Selle mõistega tähistatakse nii lihtsa aritmeetika kasutamist ajaloo uurimisel kui ka matemaatiliste mudelite süsteemset rakendamist. Ühtlasi võib kvantitatiivse ajaloo all silmas pidada nii kasutatavaid allikaliike, metoodikat kui ka ajaloo mõtestamise viisi.[2] Mõnikord räägitakse kvantitatiivsest ajaloost kui lihtsalt ajaloouurimise "kvantifitseerimisest", seda eraldi defineerimatagi.[3][4]

Kvantitatiivsete meetodite kasutamist ajaloo uurimisel on kirjeldatud ka teiste mõistetega. Majandusajaloo kontekstis kasutatakse kliomeetria mõistet, mille all peetakse silmas majandusteooria ja kvantitatiivse analüüsi kombineerimist ajalooliste majandusprotsesside uurimisel.[1][5] Prantsuse keeleruumis on statistiliste näitajate abil ühiskondlike trendide diakroonilist uurimist tähistatud seriaalse ajaloo ('I'histoire sérielle') mõistega.[6][7] Ajalooliste protsesside dünaamilisuse uurimise tähistamiseks on kasutusele võetud ka kliodünaamika mõiste.[8]

Arengulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Varane rakendamine[muuda | muuda lähteteksti]

Üheks kvantitatiivse ajaloo esimeseks eestkõnelejaks peetav Karl Lamprecht

Kvantitatiivse ajaloo esiletõus ajalooteaduses on kohati paigutatud 19. ja 20. sajandi vahetusse. Toonaseid arenguid seostatakse Saksa ajaloolase Karl Lamprechti veendumusega, et ajalugu tuleks uurida empiiriliselt ja analüütiliselt sarnaselt loodusteadustega. Lamprechti ideed leidsid kõlapinda Ameerika Ühendriikides, kus kerkis 20. sajandi esimestel kümnenditel esile "uus ajalugu", mille mitmed pooldajad olid avatud statistilise analüüsile ja sotsiaalteaduste võtete rakendamisele.[9]

Tehnilised võimalused statistilise analüüsi tulemuste esitamiseks olid tol ajal veel väga piiratud, mistõttu tollal ilmunud artiklid võisid küll sisaldada rohkelt arve, ent vähe andmevisualiseeringuid tabelite ja diagrammidena. Siiski hakkas näiteks ajakirjas American Historical Review tabeleid sisaldanud artiklite arv suurenema juba enne 1920. aastat ning uuesti vähenema 1930. aastatel. Tabelite arvu artiklites esinemise põhjal on ka arvatud, et Ameerika Ühendriikides lõppes kvantitatiivse ajaloo esimene laine 1940. aastateks.[10]

Teisal on kvantitatiivse ajaloo esiletõusu seostatud annaalide koolkonnaga Prantsusmaal.[11] Teise maailmasõja järel hakkas annaalide teine põlvkond (eelkõige Fernand Braudel ja Ernest Labrousse oma järgijatega ning Emmanuel Le Roy Ladurie) üha enam kasutama kvantitatiivseid meetodeid, uurides majanduslikke näitajaid ja populatsioone pikas vaates (longue durée). Mitme annaalide koolkonda kuulunud uurija eesmärk oli ühiskondlikke struktuuride põhjalik analüütiline uurimine ning nende sellesuunalist tegevust on hiljem nimetatud nii "kvantitatiivseks pöördeks" kui ka "teaduslikuks ajalooks". Annaalide koolkonna tegevusega seostub ka seriaalse ajaloo mõiste kasutuselevõtt prantsuse keeleruumis.[12][13]

20. sajandi teine pool[muuda | muuda lähteteksti]

1993. aastal Nobeli majandusauhinna saanud Robert Fogel äratas 1960. ja 1970. aastatel tähelepanu oma kvantitatiivsel metoodikal põhinevate ajaloouurimustega, sealhulgas vastuoluliste teostega raudteede ebaolulisusest majanduskasvu seisukohalt ja orjandusliku majandussüsteemi efektiivsusest[14][15]

Kvantitatiivsete meetodite kasutamine ajalooteaduses levis märkimisväärselt 1950. ja 1960. aastatel seoses arvutite arengu ja sotsiaalteadusliku metoodika populaarsuse kasvuga.[11] Kvantitatiivne lähenemine mõjus uudsena ning sellest sai tollal levima hakanud "uue majandusajaloo", "uue poliitilise ajaloo" ja "uue sotsiaalajaloo" peamine iseloomustav tunnus.[16][17] Kuna arvutite areng võimaldas ühtlasi uuritavaid teemasid märkimisväärselt mitmekesistada, hakkasid ajaloolasi üha enam huvitama allikad, millele varem tähelepanu pöörama ei vaevutud. Samas analüüsiti uute meetoditega ka juba varem teiste ajaloolaste kasutatud allikaid.[18]

Eriti aktiivseks muutusid kvantitatiivsete meetodite kasutamisel majandusajaloolased ja väga pikalt oligi kvantitatiivne ajalugu majanduse-keskne.[11][19] Majandusajaloolased olid küll ka varem arvudele tuginenud, ent "uue majandusajaloo" pooldajad laiendasid nüüd uurimistöös kasutatavate allikate ringi ja rakendasid üha keerulisemaid statistilise analüüsi võtteid.[20] Aja jooksul hakkasid ajaloolased mõistma, et inimkäitumine ei ole ainult majanduslik ning tegeleda tuleks ka teiste aspektide "seriaalse" uurimisega, sealhugas poliitiliste ja ideoloogiliste nüanssidega.[19] Nii ilmus 20. sajandi teisel poolel arvukalt kvantitatiivsetel meetoditel põhinevaid poliitilise ajaloo uurimusi, mille autorid võtsid üle politoloogias kasutatud analüüsivõtteid valimistulemuste ja valijakäitumise uurimiseks.[21][20] "Uus sotsiaalajalugu" oli aga seotud üha enam levima hakanud sooviga uurida "ajalugu altpoolt".[21] Kvantitatiivsete andmete kasutamine oli sel juhul vältimatu, sest narratiivseid allikaid peeti mitte-eliidi uurimisel ebapiisavaks.[16]

1970. aastate alguseks kujunes kvantitatiivne ajalugu "trendikaks" lähenemiseks ajalooteaduses.[2][22] Näiteks Ameerika Ühendriikides hakati ajaloolaste andmetöötlusoskuste arendamiseks korraldama regulaarseid suvekoole ja kvantitatiivne andmeanalüüs leidis oma koha ülikoolide ajaloo õppekavades. Propageerida aitasid uut lähenemist uued ajakirjad nagu Historical Methods Newsletter (hilisem Historical Methods), Journal of Interdisciplinary History ja Social Science History. Ilmusid mitmed õpikud ja artiklikogumikud, mis kvantitatiivset ajalugu tutvustasid.[21] Samas tegutsesid kvantitatiivsete meetodite rakendajad valdavalt kohalike teemadega. Suhteliselt vähe esines rahvusvahelist koostööd ja võrdlevat analüüsi, mille vajadusele küll püüti aja jooksul üha enam tähelepanu pöörata.[23]

Kvantitatiivse ajaloo hiilgeaeg kestis ligikaudu paar kümnendit, 1960. aastate keskpaigast kuni 1980. aastate keskpaigani. Neljal ajalooajakirjal (American Historical Review, Journal of American History, Journal of Modern History ja Past & Present) põhinev analüüs on näidanud, et neil kümnenditel suurenes märkimisväärselt avaldatud artiklites sisaldunud diagrammide ja tabelite arv, ulatudes absoluutses tipus 91 tabeli või diagrammini 100 artikli kohta.[24] Vähemalt üht diagrammi või tabelit sisaldavate artiklite arv suurenes ajakirjades American Historical Review ja Journal of American History ebaühtlaselt, esmalt 1970. aastate alguseks ja seejärel pärast lühiaegset vähenemisperioodi saavutas uue tipu 1980. aastatel, seejuures eriti silmatorkavalt ajakirjas Journal of American History.[25]

Langus[muuda | muuda lähteteksti]

1990. aastate alguseks vähenes kvantitatiivsete meetodite kasutamine ajalooteaduses järsult. 1990. aastatel avaldati ajakirjades American Historical Review, Journal of American History, Journal of Modern History ja Past & Present järjepidevalt üha vähem tabeleid ja diagramme ning nende arvukus vähenes peaaegu samale tasemele kui enne kvantitatiivse ajaloo esiletõusu.[24] Samuti langes sel ajaperioodil kiirelt ka ajakirjades American Historical Review ja Journal of American History avaldatud vähemalt üht tabelit või diagrammi sisaldavate artiklite osakaal.[26] Ajakirja The Journal of Interdisciplinary History näitel on näidatud sedagi, et kvantitatiivseid meetodeid kasutavate artiklite viidatatavus vähenes aja jooksul, samas kui mitte-kvantitatiivsete artiklite viidatavus suurenes.[27]

Kvantitiivse ajaloo langus võis olla seotud "traditsioonilise" ajalookirjutuse pooldajate vastuseisuga uutele meetoditele. Juba 1970. aastatel oli hakatud rääkima kvantitatiivsel analüüsil põhinevale ajalookirjutusele vastanduvast "narratiivi tagasitulekust", mis võis ajaloolaste hilisemate hoiakutele ja valikutele mõju avaldada. Kvantitatiivse ajaloo populaarsust vähendas ka kultuuriline pööre, mille läbiviijad vastandusid samuti positivistlikule lähenemisele ning keskendusid arvuliste näitajate asemel semiootikale, keelele ja tähendustele, rõhutades ajalooliste tekstide ja nende tõlgendajate subjektiivsust. 1980. aastateks hakkas raugema ka kvantitatiivse ajaloo varaste rakendajate entusiasm ja nad leidsid üha enam, et see lähenemine ei ole ootusi täitnud.[28][15][29]

Jätkuvalt kvantitatiivsete meetoditega tegelenud ajaloolased avaldasid langusperioodil vähem ajaloole spetsialiseerunud ajakirjades, küll aga varasemaga võrreldes märksa enam teiste valdkondade ajakirjades. Näiteks demograafia, sotsioloogia, majanduse ja politoloogia ajakirjades suurenes ajalooliste artiklite arv alates 1990. aastatest märgatavalt.[30] Teise analüüsi järgi suurenes kolmes juhtivas majandusajakirjas avaldatud ja majandusajalooks klassifitseeritud artiklite arv 1990. aastatel ligikaudu kolm korda.[15] Selliseid arenguid on samas seostatud pigem autorite endi valikutega, mitte niivõrd ajaloo ajakirjade toimetajate otsustega.[31]

Taassünd[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 21. sajandi algusest on järjepidevalt toimumas kvantitatiivse ajaloo uus tõus. Näiteks ajakirjades American Historical Review, Journal of American History, Journal of Modern History ja Past & Present avaldatud diagrammide ja tabelite hulk hakkas pärast 2000. aastat, vahepealse järsu languse järel aeglases tempos uuesti suurenema.[24] Kiirem tõus on toimunud interdistsiplinaarses ajakirjas The Journal of Interdisciplinary History, milles küll ka varasematel kümnenditel märgatavat langust ei toimunud.[32]

Kvantitatiivse ajaloo tagasitulekut on seostatud postmodernistliku lähenemise taandumise ja kultuurilise pöörde mõju vähenemisega. Soodustavateks teguriteks on olnud ka tehnoloogia areng ning uute andmekogude ja meetodite esilekerkimine, mis teevad kvantitatiivse uurimistöö selle varasemate hiilgeaegadega võrreldes märksa lihtsamaks.[33][34] Lisaks uurimistöö lihtsustamisele on tehnoloogia areng sundinud digitaalseid meetodeid üha enam rakendama ka "traditsioonilise" ajalookirjutusega tegelejad.[35] Nende arengute taustal on hakatud rääkima ka ajaloolaste “kvantitatiivsest kirjaoskusest”, mis on vajalik, õpitav ja arendatav.[36]

Kvantitatiivse ajaloo uue tõusuga paralleelselt on toimunud ka "ajalooline pööre" sotsiaalteadustes, mille tulemusena tegelevad sotsiaalteadlased üha enam oma uurimisteemadega seotud ajalooliste arengutega. Ajaloolaste seas peetakse seda kohati problemaatiliseks trendiks, kuna sotsiaalteadlased analüüsivad ajaloolisi andmeid sageli nende tekkekonteksti piisaval määral mõistmata. Nii leitakse, et kvantitatiivseid meetodeid kasutavatel ajaloolastel oleks võimalik ka ajaloolistesse sotsiaalteadustesse oluline panus anda.[37]

Rakendamine[muuda | muuda lähteteksti]

Uurimisprobleemid[muuda | muuda lähteteksti]

Kui traditsioonilisele ajalookirjutusele on iseloomulik, et see keskendub üksikutele uurimisobjektidele ja nähtustele neid kirjeldades ning selgitades, siis kvantitatiivse ajaloo puhul on uurimistöö keskmes mitmete üht tüüpi uurimisobjektide või nähtuste terviklik kogum ning selgitada püütakse selle terviku raames ilmnevaid mustreid.[1] Seejuures on uuritavat probleemi mõtet käsitleda ainult pika ajaperioodi lõikes, et välja tuua sellega seotud trendid ja muutused.[38][39]

Kvantitatiivseid meetodeid rakendavad ajaloolased on aastakümnete jooksul tegelenud väga laia teemaderingiga. Algselt keskenduti peamiselt perekonnaajaloole ja sotsiaalsetele struktuuridele, majanduskasvule, hindade dünaamikale ja majanduses toimunud muutustele, valijakäitumisele, sotsiaalsele mobiilsusele ja elustandarditele. Huvi on tuntud ka selle vastu, kuidas kontratseptiivide kasutamine peegeldab näiteks mentaliteeti ja religioossust või kuidas dokumentide allkirjad annavad aimu kirjaoskuse levikust. Hiljem on kvantitatiivsete võtetega uuritud näiteks kuritegevuse ajalugu ning perekonnaajaloolased on uurinud pärimist ja jõukuse edasikandumist põlvkonniti. Antropomeetriliste näitajate abil on uuritud heaolu arengut.[39][40] Samas on sobivateks uurimisprobleemideks mistahes ajas korduvad nähtused, mille kohta on säilinud piisavalt allikaid.[1]

Allikad ja andmed[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvaloenduskaart Ameerika Ühendriikide 1950. aasta rahvaloenduselt. Sääraseid allikaid on peetud tüüpiliseks näiteks tekstilisel kujul tabelandmetest, mis on kvantitatiivse andmeanalüüsi jaoks vajalik viia masinloetavale kujule[41]

Kvantitatiivsete võtete kasutamine eeldab andmekogu olemasolu või selle koostamist allikate põhjal. Ajaloolaste poolt koostavatesse andmekogudesse koondatakse süsteemne valik ajaloolistes allikates leiduvatest andmetest, mis esmalt eraldatakse allikatest ja seejärel viiakse üldjuhul masinloetavale kujule.[11] Kvantitatiivsete võtete rakendamiseks on seega vajalik, et ajaloolasele kättesaadavad allikad sisaldaksid analüüsiks vajalikke ühetaolisi ja võrreldavaid andmeid.[42] Seetõttu võib andmete allikatest eraldamise käigus pidevaks probleemiks osutuda nii andmete fragmentaarsus kui ka allikate kahjustused ja loetamatus.[43]

Allikad, mis kvantitatiivse ajaloo jaoks vajalikke andmeid sisaldavad, võib tinglikult jagada kolme rühma. Kõige lihtsamini töödeldavad on ajaloolastele mitmesugused statistilised andmed, mis esinevad sageli juba allikates tabelite kujul. Just taolisi allikaid kasutasid esimesed kvantitatiivse ajalooga tegelejad. Teise allikate rühma moodustavad sellised statistilise iseloomuga allikad, mida ajaloolane kasutab taoliste probleemide uurimiseks, mis pole seotud allikate omaaegse loomise kontekstiga. Nii esimese kui ka teise rühma puhul on suurim tehniline väljakutse vajadus muuta originaalis tekstilisel kujul arvandmed masinloetavaks. Kolmandasse rühma kuuluvad mitte-statistilise iseloomuga allikad, mille potentsiaali avamine kvantitatiivsete meetoditega sõltub täielikult ajaloolasest endast, kuna need ei sisalda kasutamiseks valmis arvandmeid.[44][45]

Andmeanalüüs[muuda | muuda lähteteksti]

Statistilise andmeanalüüsi võtted võivad uurimisprobleemist olevalt olla väga erinevad, varieerudes lihtsast trendide ja dispersioonanalüüsist kuni keeruliste matemaatiliste mudelite loomiseni, mille abil analüüsitakse seoseid uuritavate tunnuste vahel. Enamasti on küll tegemist lihtsa kirjeldava analüüsiga, mille käigus tuuakse andmetest välja taolisi mustreid, mida pole võimalik avastada ajalooteaduse traditsiooniliste meetoditega. Tavapärane on nähtuste ja trendide ajas muutumise analüüsimine. Keerulisema statistilise anaüüsi puhul tuginetakse sotsiaalteaduste andmeanalüüsi mudelitele ja kasutatakse analüüsiks vastavaid statistikaprogramme.[46]

Üheks kvantitatiivse ajaloo eripäraks on sotsiaalteadustelt üle võetud valimite kasutamise metoodika. Valimeid kasutatakse analüüsimist vajavate andmete hulga ja nende töötlemiseks vajaliku töömahu vähendamiseks. Andmete kasutuskõlblikust ja usaldusväärsust mõjutavad samas valimist tingitud võimalikud statistilised vead. Suurim probleem ajalooliste valimipõhiste andmete analüüsimisel on aga asjaolu, et allikate puudulikkuse tõttu ei tea uurijad sageli, kuidas piiritleda tervikut, mida valimi abil uurida püütakse. Tervik, mille kohta järeldusi tehakse, ei pruugi olla uurimisobjekti puudutavate säilinud allikate hulk ja vastavate juhtumite tegelik arv võis olla märksa suurem.[47]

Kriitika[muuda | muuda lähteteksti]

Kvantitatiivne ajalugu on olnud pideva kriitika all. Arvustatud on nii selle rakendamise meetodeid kui ka seatud kahtluse alla terve valdkonna vajalikkus.[48]

Kriitika üheks lähtekohaks on ajalookirjutusele iseloomulik narratiivsus. Kriitikute hinnangul ei ole kvantitatiivsetel meetoditel põhinev ajalookirjutus sobilik ajaloolise narratiivi loomiseks, kuna ülimalt analüütilise uurimistöö tulemusi ei esitata sidusa kronoloogilise loona.[48][49][50] Samuti osutuvad uurimused, mis sisaldavad ohtralt arve, tabeleid ja spetsiifilist žargooni, mitte-eksperdist ajaloohuvilistele ülemäära keeruliseks, mistõttu ei pruugi uudsed uurimistulemused nendeni jõuda. Selle tulemusena vahetavad kriitikute hinnangul kvantitatiivse ajalooga tegelejad teavet valdavalt omavahel, aga mitte kellegi teisega.[51]

Kritiseeritud on ka kvantitatiivse ajaloo epistemoloogiat. Traditsioonilise ajalookirjutuse pooldajates on vastumeelsust põhjustanud kvantitatiivsete meetodite kasutajate teaduslikkuse poole püüdlemine ja seisukohad, et traditsiooniline ajalookirjutus ei ole teoreetiliselt piisavalt põhjalik ega kontseptuaalselt järjepidev.[48] Reaktsioonina on kriitikud väitnud, et kvantitatiivne lähenemine on reduktsionistlik, mille tulemusena selle rakendajad keskenduvad näiteks majanduslikele ja demograafilistele aspektidele, ignoreerides samal ajal arenguid kultuuris, poliitikas ja institutsioonides.[48][52] Tõstatatud on ka küsimus, kas ajaloolised andmed on piisavalt usaldusväärsed, et nende põhjal oleks võimalik adekvaatseid järeldusi teha. Kahtluse alla on seatud andmete töötlemise protsess, kusjuures skeptilisust võivad tekitada andmetega tegelejate pädevus; võimalikud programmeerimisvead, mida ei suudeta tuvastada ja kõrvaldada; oluliste detailide võimalik kadumine andmete töötlemise käigus ning kasutatavate matemaatiliste valemite põhjendamatu keerukus ja nende abil teiste ajaloolaste teadlik segadusse ajamine.[53]

Kriitilise suhtumise levikut kvantitatiivse ajaloo epistemoloogia suhtes on soodustanud selle tõusuaegadel ette võetud suurprojektid, mis ei viinud loodetud tulemusteni. Kvantitatiivne uurimistöö võis küll pakkuda vastuseid küsimustele, mis ja kuidas on minevikus toimunud, ent ei suutnud selgitada ajalooliste protsesside põhjusi. Suurprojektide tulemused ei olnud seega vastavuses nende rahastuse suuruse, andmekogumise mastaapide ning kasutatud matemaatiliste mudelite ja analüüsivõtete keerukusega ning tekitasid ajaloolaste seas pettumust.[54][55]

Lisaks epistemoloogiale on kriitikud ajaloo kvantifitseerijatele ette heitnud ka nende teemavalikut. On väidetud, et ajaloo kvantifitseerijad ei tegele tõeliselt oluliste küsimustega, sest "neile pole võimalik kvantitatiivselt vastata"[56]. Ühest küljest on traditsioonilise poliitilise ajaloo pooldajaid kvantitatiivse ajaloo juures häirinud asjaolu, et see tegeleb "ajalooga altpoolt", kuigi just eliit olevat ajaloolastele kohane uurimisobjekt. Teisest küljest hakati uue kultuuriajaloo mõjul ühiskondlike protsesside uurimise asemel olulisemaks pidama individuaalset agentsust ja mikroajalugu, mida kvantitatiivsete meetoditega ei uurita.[29]

Kvantitatiivne ajalugu Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Kvantitatiivse ajaloo tõusuperioodil jõudis statistiliste meetodite kasutamine ka okupeeritud Eestisse. Üheks tuntumaks kvantitatiivsete võtete rakendajaks kujunes Juhan Kahk, kes propageeris arvutite kasutamist ajaloo uurimisel ja tegi 1970. aastatel ka rahvusvahelise läbilöögi, avaldades teisel pool raudset eesriiet ilmunud ajakirjades (näiteks Annales. Histoire, Sciences Sociales). Kvantitatiivsete võtete rakendamisel Eestis on esile tõstetud lisaks veel Heldur Palli ja Herbert Ligi panust, ent uute suundadega kaasa läinud ajaloolasi leidus Eestis lisaks neile tollal teisigi.[57][58]

1990. aastatel, kvantitatiivse ajaloo üldise madalseisu ajal tegeleti Eestis mingil määral jätkuvalt arvutusliku ajalooga. Esile on tõstetud näiteks Veiko Berendseni ja Margus Maiste demograafia-alast uurimistööd, eriti nende uurimust 1897. aasta rahvaloenduse tulemustest Tartus. 21. sajandil, kvantitatiivse ajaloo uuel tõusuperioodil ja digitaalse tehnoloogia arengu taustal on ka Eesti ajaloolased hakanud uuesti üha enam arvutuslikke meetodeid rakendama.[57]

Kvantitatiivsetele meetoditele avatud ajaloo-ajakirju[muuda | muuda lähteteksti]

  • Historical Methods: A Journal of Quantitative and Interdisciplinary History
  • The Journal of Interdisciplinary History
  • Social Science History

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Anderson 2007, 246.
  2. ↑ 2,0 2,1 Furet 1971, 151.
  3. ↑ Ruggles ja Magnuson 2019.
  4. ↑ Ruggles 2021.
  5. ↑ Greif 1997, 400.
  6. ↑ Furet 1971, 153.
  7. ↑ Chaunu 1964.
  8. ↑ Turchin 2008.
  9. ↑ Ruggles 2021, 2–3
  10. ↑ Ruggles 2021, 5–6.
  11. ↑ 11,0 11,1 11,2 11,3 Anderson 2007, 247.
  12. ↑ Burke 1990, 421.
  13. ↑ Stone 1979, 5.
  14. ↑ Anderson 2007, 247–248.
  15. ↑ 15,0 15,1 15,2 Ruggles ja Magnuson 2019, 367.
  16. ↑ 16,0 16,1 Ruggles ja Magnuson 2019, 364.
  17. ↑ Ruggles 2021, 7.
  18. ↑ Furet 1971, 156.
  19. ↑ 19,0 19,1 Furet 1971, 164-165.
  20. ↑ 20,0 20,1 Ruggles ja Magnuson 2019, 365.
  21. ↑ 21,0 21,1 21,2 Anderson 2007, 248.
  22. ↑ Ruggles ja Magnuson 2019, 363.
  23. ↑ Jarausch 1984.
  24. ↑ 24,0 24,1 24,2 Ruggles ja Magnuson 2019, 366.
  25. ↑ Ruggles 2021, 6–7
  26. ↑ Ruggles 2021, 6.
  27. ↑ Ruggles ja Magnuson 2019, 375-376.
  28. ↑ Anderson 2007, 257-258.
  29. ↑ 29,0 29,1 Ruggles 2021, 11–14.
  30. ↑ Ruggles 2021, 18.
  31. ↑ Ruggles ja Magnuson 2019, 379.
  32. ↑ Ruggles ja Magnuson 2019, 368–369.
  33. ↑ Ruggles ja Magnuson 2019, 380-381.
  34. ↑ Ruggles 2021, 14–15.
  35. ↑ Anderson 2007, 258–259.
  36. ↑ Craver 2014.
  37. ↑ Ruggles ja Magnuson 2019, 381.
  38. ↑ Furet 1971, 161.
  39. ↑ 39,0 39,1 Anderson 2007, 249.
  40. ↑ Furet 1971, 156–157.
  41. ↑ Anderson 2007, 251–253.
  42. ↑ Furet 1971, 154.
  43. ↑ Anderson 2007, 249–250.
  44. ↑ Furet 1971, 158–159.
  45. ↑ Anderson 2007, 250–251.
  46. ↑ Anderson 2007, 255.
  47. ↑ Anderson 2007, 254.
  48. ↑ 48,0 48,1 48,2 48,3 Anderson 2007, 257.
  49. ↑ Ruggles 2021, 13.
  50. ↑ Stone 1979, 3–4.
  51. ↑ Stone 1979, 15.
  52. ↑ Stone 1979, 8.
  53. ↑ Stone 1979, 11.
  54. ↑ Ruggles 2021, 12.
  55. ↑ Stone 1979, 12–13.
  56. ↑ Ruggles 2021, 11.
  57. ↑ 57,0 57,1 Tamm 2020, 42.
  58. ↑ Kahk, 1984.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Anderson, Margo. 2007. "Quantitative History". The Sage Handbook of Social Science Methodology, toim William Outhwaite ja Stephen P. Turner, 246–263. Los Angeles, London, New Delhi, Singapore: Sage. (täistekst)
  • Burke, Peter. 1990. "The Annales in Global Context". International Review of Social History 35, nr 3: 421–432. (DOI: 10.1017/S0020859000010063)
  • Chaunu, Pierre. 1964. "Histoire Quantitative Ou Histoire Sérielle". Cahiers Vilfredo Pareto 2, nr 3: 165–176.
  • Craver, Kathleen W. 2014. Developing Quantitative Literacy Skills in History and the Social Sciences: A Web-Based Common Core Standards Approach. Lanham: Rowman & Littlefield.
  • Furet, François. 1971. "Quantitative History". Daedalus 100, nr 1: 151–167. (täistekst)
  • Greif, Avner. 1997. "Cliometrics After 40 Years". The American Economic Review 87, nr 2: 400–403. (täistekst)
  • Jarausch, Konrad H. 1984. "The International Dimension of Quantitative History: Some Introductory Reflections". Social Science History 8, nr 2: 123–32. (DOI: 10.2307/1170989)
  • Kahk, Juhan. 1984. "Quantitative Historical Research in Estonia: A Case Study in Soviet Historiography". Social Science History 8, nr 2: 193-200. (DOI: 10.2307/1170994)
  • Ruggles, Steven ja Diana L. Magnuson. 2019. "The History of Quantification in History: The JIH as a Case Study". The Journal of Interdisciplinary History 50, nr 3: 363–381. (DOI: https://doi.org/10.1162/jinh_a_01446 10.1162/jinh_a_01446])
  • Ruggles Steven. 2021. "The Revival of Quantification: Reflections on Old New Histories". Social Science History 45, nr 1: 1–25. (DOI: 10.1017/ssh.2020.44; avaldamiseelne versioon)
  • Stone, Lawrence. 1979. "The Revival of Narrative: Reflections on a New Old History". Past & Present 85, nr 1, 3–24. (DOI: 10.1093/past/85.1.3)
  • Tamm, Marek. 2020. "Eesti ajalooteadus 21. sajandil: Sissejuhatuseks". Acta Historica Tallinnensia 26, nr 1: 3–45. (DOI: 10.3176/hist.2020.1.01)
  • Turchin, Peter. 2008. "Arise 'cliodynamics'". Nature 454, 34–35. (DOI: 10.1038/454034a)

Lisalugemist[muuda | muuda lähteteksti]

  • Aydelotte, William O., Robert William Fogel ja Allan G. Bogue, toim. 2016. The Dimensions of Quantitative Research in History. Princeton: Princeton University Press.
  • Feinstein, Charles H. ja Mark Thomas. 2002. Making History Count: A Primer in Quantitative Methods for Historians. Cambridge: Cambridge University Press.
  • Floud, Roderick. 2006. An Introduction to Quantitative Methods for Historians. Abingdon, New York: Routledge.
  • Haskins, Loren ja Kirk Jeffrey. 1990. Understanding Quantitative History. MIT Press.
  • Hudson, Pat ja Mina Ishizu. 2016. History by Numbers. An Introduction to Quantitative Approaches. London, New York: Bloomsbury.
  • Darcy, Robert ja Richard Rohrs. 1995. A Guide to Quantitative History. Bloomsbury Academic.
  • Jarausch, Konrad H. ja Kenneth A. Hardy. 1991. Quantitative Methods for Historians: A Guide to Research, Data, and Statistics. University of North Carolina Press.
  • Wawro, Gregory J. ja Ira Katznelson 2022. Time Counts: Quantitative Analysis for Historical Social Science. Princeton: Princeton University Press.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kvantitatiivne_ajalugu&oldid=6540200"