Laevakere

Aurulaeva Great Britain kere

Laevakere on veesõiduki peamine osa, mis koosneb välisplangutusest puulaeval või välisplaadistusest ja karkassist ehk talastikust metallist laeval.

Puulaeva välisplangutus koosneb parda-, põhja- ja tekiplangutusest. Välisplaadistus koosneb parda-, põhja- ja tekiplaadistusest või pannulist, mida toetab karkass või talastik.Karkassi talastik on pannuliga kindlalt ühendatud ja need moodustavad ruum- ja tasandkonstrutsioonid, tagamaks vajaliku üld- ja kohaliku tugevuse. Seest on laevakere jaotatud ruumideks piki- ja põikvaheseintega, vahetekkidega ja platvormidega. Laevakerel võib olla topeltpõhi ja topeltparras.

Laevakere talastik jaotatakse paiknemise järgi põhja-, parda-, teki-,vaheseinte-, vööri- ja ahtritalastikuks. Põhjataladest tähtsaim on kiil,mida puulaeval nimetatakse ka emapuuks. Pardatalastikus on tähtsaim kaar. Talade suuna järgi nimetatakse neid põik-, püst-, piki- ja rõhttalastikuks.

Laevakere üks koormajaid on lainete tekitatud jõud.

Konstruktsiooniline iseärasus ja teatudsuunaliste talade ülekaal määrab talastiku kas põik-, piki- või segasüsteemseks. Vaheseintel ja tekkidel on peale laevakere ruumideks jaotamise ülesandeks ka vajaliku jäikuse ja tugevuse tagamine. Veetihedad vaheseinad ja tekid, teine põhi ja teine parras piiravad vee leviku avarii puhul ja tagavad laeva uppumatuse kas ühe või mitme ruumi täitumisel veega.

Laevakere kuju määratakse projekteerimisel vastavalt laeva otstarbele, sõidupiirkonnale, kiirusele ja rahvusvahelistele nõuetele,mis puudutavad laeva juhitavust, meretaluvust, jääläbivust. Nüüdisaegsed laevad ehitatakse põhiliselt laevaehitusterasest. Väiksemate laevakerede materjaliks võib olla puit, raudbetoon, alumiiniumsulamid, plastmass vm.

Kasutatud kirjandus

• Mereleksikon, 1996. Eesti Entsüklopeediakirjastus.