Kuu-võtmehein

Allikas: Vikipeedia
Kuu-võtmehein
Noidanlukko Botrychium lunaria.jpg
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Sõnajalgtaimed Pteridophyta
Klass: Filicopsida
Selts: Ophioglossales
Sugukond: Maokeelelised Ophioglossaceae
Perekond: Võtmehein Botrychium
Liik: Kuu-võtmehein
Ladinakeelne nimetus
Botrychium lunaria

Kuu-võtmehein (Botrychium lunaria) on maokeeleliste sugukonda võtmeheina perekonda kuuluv sõnajalgtaim.

Kuu-võtmehein kasvab põhjapoolkeral nii Euraasias, Alaskal kui Gröönimaal, lisaks kasvab ta Lõuna-Ameerikas ja Austraalias[1]. Ta kasvab parasvöötmes ja tundras, Lääne-Gröönimaal kuni laiuseni 69° 30' ja Ida-Gröönimaal kuni laiuseni 72°, Islandil, kogu Skandinaavias, Kolgujevi saarel, Malozemelskaja ja Bolšezemelskaja tundras, Polaar-Uraalis ning Obi ja Kolõma alamjooksul. Lõunas ulatub levila Venemaa ja Mongoolia vahelise piiri, Mandžuuria ja Kesk-Jaapanini. Taime võib kohata ka Kesk-Aasia ja Himaalaja mägedes. Põhja-Ameerikas kulgeb levila lõunapiir mööda USA territooriumi.

Eestis esineb taim hajusalt, kuid on siin kõige levinum võtmehein[1]. Eestis võib teda kohata kuivadel niitudel, ka puisniitudel. Nagu mujal levilas, nii ka Eestis on kuu-võtmehein tavaline, kuid mitte kusagil sage.

Kuu-võtmeleht on kuni 30 cm kõrge. Taim koosneb lehest, millel on kaks osa: viljatu ja viljakas. Viljatu leheosa on püstine või kuni 12 cm pika varrega, 4–10 lehehõlma paariga. Viljakas leheosa on haraline sporangium 5–10 cm pikkusel varrel. Sporangiumi tipp ulatub üldjuhul maapinnast kõrgemale kui lehetipp. Eosed valmivad juunis-juulis. Leht ilmub kevadel ja sureb suve teisel poolel. Kuu-võtmehein on diploidne taim, millel on 90 kromosoomi.

Võtmeheinad paljunevad väga vaevaliselt: selleks, et eosest areneks taim, kulub kümmekond aastat, kusjuures see enamikul juhtudest hoopis ebaõnnestub, kui ei leita sobivat mükoriisa-partnerit. Võtmeheinte arvukus kõigub aastati, sest mõnel aastal maapealne osa ei arene, taimed jäävad puhkeolekusse.[1]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Kurbel, R., 2011. Kadunud võtmeheinad. Eesti Loodus, 5.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]