Krimmi Rahvavabariik
|
Krimmi Rahvavabariik 13. detsember 1917 – jaanuar 1918 | |||||
  Krimmi Rahvavabariigi lipp (vapiga)
Krimmi Rahvavabariigi vapp
| |||||
 Krimmi Rahvavabariik | |||||
| President | Noman Çelebicihan | ||||
|---|---|---|---|---|---|
| Pealinn | Bahtšisarai | ||||
| Peamised keeled | ukraina keel, krimmitatari keel, vene keel | ||||
| Hümn | Ant etkenmen ("Ma olen lubanud") | ||||
| |||||
Krimmi Rahvavabariik (krimmitatari keeles: Qırım Halq Cumhuriyeti ; ukraina keeles Кримська народна республіка ; vene keeles Крымская народная республика) ehk Krimmi Demokraatlik Vabariik oli riik, mis eksisteeris 1917. aasta detsembrist kuni 1918. aasta jaanuarini Krimmi poolsaarel. Vabariik oli üks paljudest lühiajalistest riikidest, mis kuulutasid välja iseseisvuse pärast 1917. aasta Vene revolutsiooni, mis põhjustas Vene impeeriumi kokkuvarisemise. Krimmi Rahvavabariik oli esimene turgi ja moslemite demokraatlik vabariik maailmas [1].
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Asutamine[muuda | muuda lähteteksti]
Krimmi Rahvavabariik kuulutati välja krimmitatarlaste Kurultai algatusel, mis nägi ette kõigi poolsaare rahvuste võrdsuse; Krimmis elasid tollal suurima osakaaluga venelased (siis 42% Krimmi elanikkonnast) ja ukrainlased (11%).[2] Krimmitatarlased olid aga mõnda aega poolsaarel domineeriv poliitiline ja kultuuriline jõud. Noman Çelebicihan valiti sündiva vabariigi esimeseks presidendiks.[3]
Qurultay koosnes 76 delegaadist, kellest neli olid naised (Şefiqa Gaspıralı, Anife Bоdaninskaya, Ilhan Tohtar, Hatice Avcı). Delegaadid valiti viie maakonna hulgast: Jalta (24), Akmescit (19), Kefe (16), Kezlev (11) ja Orkapy (6). Kurultai esimeheks valiti kauaaegne Krimmi iseseisvuse juht, ajakirjanik ja akadeemik Asan Sabri Ayvazov.
Kurultai, opositsioonis bolševikega, avaldas "Krimmitatari põhiseaduse", mis kutsus kokku Põhiseadusliku Assamblee, moodustas ajutise valitsusena direktorite nõukogu ja moodustas ajutise parlamendina Rahvuste Esindajate Nõukogu.[4] Direktorite nõukogu ja Ukraina Keskraada tunnustasid üksteist vastastikku.
Bolševike riigipööre[muuda | muuda lähteteksti]
See katse ehitada uus riik hävitati kiiresti bolševike ja anarhistide domineeritud Musta mere laevastiku poolt.[4] Juba 16. detsembril 1917 vallutasid bolševikud Sevastopoli, kus asus Musta mere laevastiku peakorter, ja saatsid laiali kohaliku saadikunõukogu. Võim linnas anti üle kohalikule revkomile. Bolševikke toetasid mõned Musta mere laevastiku laevad. Enda kaitsmiseks lõi Krimmi valitsus 19. detsembril 1917 Ühinenud Krimmi Peakorteri, mille käsutuses oli kaks krimmitatarlastest koosnevat ratsaväe- ja üks jalaväerügement, samuti mõned Ukraina ja Vene formeeringud, mis kokku ulatusid tuhande inimeseni. 1918. aasta jaanuaris leidis aset mitu relvastatud intsidenti. 14. jaanuaril 1918 vallutasid bolševikud Simferopoli, kus neil õnnestus arreteerida Krimmi endine president (direktoraadi juht) Noman Çelebicihan, kes oli just 4. jaanuaril 1918 tagasi astunud. Ta viidi tagasi Sevastopolisse ja interneeriti kuni 23. veebruarini 1918, mil ta hukati ilma kohtuprotsessita. Çelebicihani surnukeha visati merre.
Çelebicihani initsiatiivil oli Kurultai loonud 10. jaanuaril 1918 erikomisjoni, mis pidas läbirääkimisi enamlastega, et peatada relvakonflikt Krimmis.
1918. aasta jaanuari lõpuks vallutasid bolševikud kogu Krimmi ja saatsid laiali nii Kurultai kui ka Rahvuste Esindajate Nõukogu. Punane terror levis üle kogu poolsaare. Kui Çelebicihan oli punaste vahi all, õnnestus teisel krimmitatarlaste juhil Cafer Seydamet Qırımeril põgeneda üle mandri-Ukraina Kaukaasiasse. Paljud Krimmi sõjaväeformatsioonid taganesid mägedesse. Ukraina valitsus blokeeris Krimmi, püüdes taastada kontrolli Musta mere laevastiku ja Sevastopoli linna üle. Kõik moslemid, kes olid teel Krimmi rahvavabariiki toetama, peatati. See omakorda vallandas Ülevenemaalise Moslemite sõjaväenõukogu protesti. 1918. aasta jaanuari lõpuks oli Ukraina valitsus ise sunnitud kuulutama sõja Vene NFSV-le Moskva ja Petrogradi punakaartlaste tungimise tõttu Ukrainasse.
Bolševikud asutasid 1918. aasta alguses korraks Krimmi territooriumile Tauria Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi, enne kui Ukraina Rahvavabariigi ja Saksa keisririigi väed selle ala vallutasid. Mõned riikliku valitsuse ametnikud, nagu Seydamet Qırımer, kellel õnnestus põgeneda bolševike terrori eest, otsisid Kiievis poliitilist varjupaika ja taotlesid sõjalist abi nii Ukraina armee kui ka keskvõimude poolt.
Valitsus[muuda | muuda lähteteksti]
28. detsembril olid Kurultai moodustanud vabariikliku valitsuse (Hükümet).
- Justiitsminister – Noman Çelebicihan (president)
- Kaitseminister - Cafer Seydamet Qırımer (ka välisminister)
- Haridusminister - Amet Özenbaşlı
- Rahandusminister – Seyitcelil Hattat (ru) (ka asutamise minister)
- Usuminister – Ahmet Şükrü
Eestlaste esindaja Rahvuste Esindajate Nõukogus oli Jaan Timse.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ https://www.voanews.com/a/a-look-at-history-of-crimean-tatars-in-ukraine-/7391631.html
- ↑ Magocsi, Paul Robert (2007). Ukraine: An Illustrated History. Seattle: University of Washington Press. Lk 238. ISBN 978-0-295-98723-1.
- ↑ 89 років від проголошення у Бахчисараї Кримської Народної Республіки, Radio Free Europe/Radio Liberty (13 December 2006)
- ↑ 4,0 4,1 Garchev, Petr. "KURULTAY AND CENTRAL COUNCIL". Center of Information and Documentation of Crimean Tatars. Vaadatud 10. juunil 2008.