Menhir

Allikas: Vikipeedia

Menhir on esiajast pärinev inimese püstitatud sambataoline tahumata või vähe tahutud kivirahn.

Menhireid võib leida seismas üksikute monoliitidena, aga ka osana sarnaste kivirahnude grupist. Menhireid on väga erinevas suuruses, nende kuju on enamasti neljakandiline ja tipust kitsenev. Neid leidub Euroopas, Aafrikas ja Aasias, kõige enam on menhireid Lääne-Euroopas: Iirimaal, Suurbritannias ja Bretagne'is. Loode-Prantsusmaal on 1200 menhiri[1].

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Menhirite otstarbe kohta ei ole ühest seisukohta. Sajandite jooksul on arvatud, et menhireid kasutasid druiidid inimeste ohverdamiseks, asukoha märgistena, keerukate ideoloogiliste süsteemide elementidena, kalendrina.[2]

Menhirite püstitajate ühiskonnakorralduse, usuliste tõekspidamiste ja isegi keele kohta ei ole praktiliselt midagi teada. On välja selgitatud, et nad matsid oma surnuid ning oskasid kasvatada teravilja ja valmistada keraamikat, kivist tööriistu ja ehteid. Viimase ajani seostati menhireid Beakeri inimestega, kes elasid Euroopas hilis-neoliitikumis ja varasel pronksiajal. Viimased Suurbritannia megaliitidealased uuringud viitavad aga palju varasemale loomisajale, võib-olla isegi kuni kuus või seitse tuhat aastat tagasi.[3]

Silmapaistvaimad menhirid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kerloas`e menhir. Oma 9,5 meetriga on see kõrgeim püstine menhir Bretagne`is (arvatav kaal 150 tonni).[4]

Bretagne paistab silma mehnirite leviku sageduse ja erinevate menhiritüüpide poolest. Suurim säilinud menhir maailmas asub Locmariaquer'is, Bretagne'is, ja seda tuntakse nime Suur menhir all. Kunagi ligi 20 meetrit kõrge, lebab see nüüd neljaks tükiks murdununa maas. Menhiri kaal oleks tervikuna olnud 330 tonni. See on raskuselt kolmas objekt, mida on liigutatud inimeste poolt ilma mootori jõul töötavate masinateta.

Teisena on kõige suurem menhirite kontsentratsioon Prantsusmaal. Cham des Bondons asub Sevennide platool.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Oliphant, Margaret "The Atlas Of The Ancient World", 1992, lk 81
  2. Patton, Mark. "Statements in Stone: Monuments and Society in Neolithic Brittany". (New York), Routledge, 1993. p.4
  3. Aviva, Elyn; White, Gary. "Mysterious Megaliths: The Standing Stones of Carnac, Brittany, France". World and I, Vol. 13, October 1998.
  4. http://sophie-g.net/photo/bret/brest/kerloas01.htm