Konnatatar

Allikas: Vikipeedia
Konnatatar
Võsa-konnatatar Fallopia dumetorum
Võsa-konnatatar Fallopia dumetorum
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Nelgilaadsed Caryophyllales
Sugukond: Tatralised Polygonaceae
Perekond: Konnatatar
Ladinakeelne nimetus
Fallopia
Adans
Sünonüümid
  • Bilderdykia Dumort.
  • excl. Reynoutria Houtt.
Jaapani konnatatar ja umbes 90 cm pikkune laps

Konnatatar (Fallopia Adans.) on nelgilaadsete seltsi tatraliste sugukonda kuuluv mitmeaastaste rohttaimede perekond.

Esimesena kirjeldas konnatatart teaduslikult šoti päritolu Prantsusmaa loodusteadlane Michel Adanson (1727–1806). Nime sai perekond Padua botaanikaaias töötanud Gabriele Falloppio (1523–1562) järgi, kes on üks tänapäevase anatoomia rajajatest.

Perekonda kuulub 15 liiki, kes kasvavad põhjapoolkera parasvöötmest lähistroopikani. Perekonda kuulub ka ronitaimi. [1]

Paljud konnatatraliigid on umbrohud. Nagu umbrohud ikka, kasvavad konnatatradki sööti jäänud maadel, jäätmaadel, liivastel nõlvadel, teepeenardel, jõgede kallastel jne.

Konnatatra lehed on terve servaga ja 2–8 cm pikad. Õied on rohelised ja asuvad 2–5 kaupa lehekaenaldes. Taim õitseb maist juulini. Vili on kolmekandiline pähklike.

Paljud konnatatrad on head meetaimed.

Mitut konnatatraliiki peetakse kahjulikuks, invasiivseks liigiks, eriti jaapani, sahhalini ja himaalaja konnatatart. Jaapani konnatatar toodi 19. sajandil ilutaimena Jaapanist Suurbritanniasse, kus pääses vabadusse. Samamoodi jõudis jaapani konnatatar hiljem USA-sse.

Konnatatar kasvab väga kiiresti väga kõrgeks. Üheainsa suvega saavutab sahhalini konnatatar kõrguse 4½ m ja jaapani konnatatar kõrguse 3 m. Himaalaja konnatatar on nende kõrval kääbus, kasvades 1½–2 m kõrgeks.

Konnatatar levib väga kiiresti oma laialdase juurestiku, täpsemalt risoomide abil. Juurestik võib emataimest ulatuda 7–20 m kaugusele ja 2 m sügavusele. Juure- ja varretükkidest, isegi kõigest 1 cm pikkustest, võib alguse saada uus taim. Suurvesi ja üleujutused võivad juurestikku ja taime maapealset osa lõhkuda ning selle tükke allavoolu kanda. Kui need jälle pinnast kohtavad, võivad need veekogu kaldal aluse panna uuele taimele. Nagu teisedki invasiivsed liigid, saab konnatatar suurepäraselt kasvada pinnasel, kus varem taimestikku polnud. Suure kasvu tõttu suudab konnatatar terve pinnase enda valdusse võtta, nii et teised liigid sellel kasvada ei suuda. Taime ei saa kergesti hävitada ka lõikamise, niitmise, väljakaevamise ja isegi mõnede taimemürkidega, sest kui taim katki teha, siis paneb see taime allesjäänud osas olevad uinunud pungad puhkema ning taim annab rohkesti juure- ja varrevõsusid, et taastada hävinud osa.

Eestis on levinud kaks liiki, mis võivad oma vahel anda ka hübriidseid järglasi:

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. A. Kähr. "Kõrgekasvulised püsililled". Tallinn, AS Ajakirjade kirjastus