Kilpsamblik

Allikas: Vikipeedia
Kilpsamblik
tähn-kilpsamblik
tähn-kilpsamblik
Taksonoomia
Riik: Seened Fungi
Hõimkond: Kottseened Ascomycota
Klass: Lecanoromycetes
Selts: Kilpsamblikulaadsed Peltigerales
Sugukond: Peltigeraceae
Perekond: Peltigera Willd.[1]

Kilpsamblik (Peltigera) on suursamblike hulka kuuluv samblike perekond.[2] Kilpsamblikud on tavaliselt suure lehtja tallusega, mille alakülg on vildine. Kilpsamblikud kinnituvad substraadile ritsiinide abil.[3] Perekonnal on fotobiondiks nii tsüanobakter (Nostoc) kui ka rohevetikas (Coccomyxa).[2]

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tallus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kilpsambliku perekonnale on iseloomulik lehtjas tallus, mis on jagunenud hõlmadeks. Talluse suurus on varieeruv, väike (läbimõõt on alla 5 sentimeetri) kuni suur (läbimõõt kuni 30 cm). Hõlmad ei ole kunagi substraadile liibunud, nad võivad olla lamavad, tõusvad kuni püstised, mõnel liigil allakäändunud servaga, lainelised, kortsus või voltunud. Tallus on ülalpool paraplektenhüümse koorkihiga (seenehüüfid on koorkihis asetunud korrapäratult). Pealtpoolt võivad kilpsamblikud olla sinakashallid, rohekashallid, hallid, pruunikashallid kuni tumepruunid, mõned liigid märjana tume- või erkrohelised, läikivad või tuhmid. Talluse ülapool on kas vildikihiga või ilma, ühel liigil teraline (Peltigera scabrosa, kare kilpsamblik). Alapool koorkihita, sile või viltjas, suurel osal liikidest kitsa ja reljeefse kuni laia ja hajusa soontevõrgustikuga, seejuures on sooned enamasti ülejäänud alapoolest tumedamad. Värvuselt on alapool valge, kollakas kuni mädapruun.[2]

Kinnitumine substraadile[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isendid kinnituvad substraadile ritsiinide abil (välja arvatud P. venosa, viljakas kilpsamblik). Ritsiinid on lihtsad, kimpjad või harunenud (väheharunenud, pintseljad, tutjad, põõsasjad, pudeliharja kujulised), eraldiseisvad või võivad moodustada väiksemaid ja suuremaid tihedaid kogumikke. Värvuselt valged kuni mustad. Ritsiinide pikkus on tavaliselt 4-5 mm, lehtjal kilpsamblikul (P. neopolydactyla) kuni 8(10) mm.[2]

Paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kilpsamblikel esinevad serva- või laiksoraalid, servmised või pindmised isiidid ja regeratsiooniloobulid (kilpsamblike talluse hõlmaservadel, murde- ja vigastuskohtades tekkiv soomusja kujuga talluseosa). Apoteetsiumid ehk viljakehad on lekanoraalsed, need paiknevad kas talluse serval või hõlmatippudes. Viljakeha ketas on helepruun, punakaspruun või must. Ketta läbimõõt 10-15 mm. Kilpsamblikel esineb kaks erinevat rühma apoteetsiume. Esimesel juhul paiknevad viljakehad otse talluse serval või lühikese (mitte pikenenud ega ahenenud) lamavate või tõusvate hõlmade tippudel ja on nõrgalt kuni tugevalt allakäändunud servadega kuni ruljad, vahel pikisuunas nõgusad – saduljad. Eeosed on värvusetud ja eoskotis kaheksa kaupa, 3(4)–10-rakulised, seejuures rakud paiknevad ühes reas, nõeljad või vändakujulised, suuruselt (24)30–90(105) х 2–8 mikromeetrit.[2]

Kooseluvorm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Samblikud on mükobiondi ja fotobiondi kooseluvorm. Kilpsablikel on enamikul liikidel fotobiondiks tsüanobakter (Nostoc), kolmel liigil rohevetikas (Coccomyxa). Rohevetikaga sümbioosis olevatel liikidel (P. venosa, P. leucophlebia, P. aphthosa) paiknevad hõlmade peal või alapoole soontel perekonna Nostoc tsüanobaktereid sisaldavad hallid, helepruunid või pruunid, muust tallusest tumedamad tsefaloodid.[2]

Keemia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tallus nähtavaid keemilisi reaktsioone ei anna.[4]

Kasvukoht ja substraat[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kilpsamblikud on valdavalt maapinnasamblikud. Eelistavad kasvada mullal, maapinnasammaldel ja kõdul. Paljud liigid kasvavad ka puude jalamil, kändudel, kõduneval puutüvel, (eriti sammaldunud) kividel ning väga harva epifüüdina.[2]

Kilpsamblike kaitse ja ohustatus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti punane raamat[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hävinud või tõenäoliselt hävinud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Elisabethi kilpsamblik (P. elisabethae). Elupaigaks on loopealsed ja kaljud, kivipaljandid või kivid. Ohuteguriks on niitude, karjamaade või avamaade võsastumine niitmise või/ja karjatamise katkemisel.[5]

Haruldased liigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Degeni kilpsamblik (P. degenii). Eelistab elada okaspuumetsades, segapuumetsades ja kaljudel, kivipaljanditel või kividel. Ohuteguriks on metsamajanduslik tegevus.[5]

Kare kilpsamblik (P. scabrosa). Elupaigaks on okas- ja segapuumetsad. Liiki ohustab metsamajanduslik tegevus.[5]

Viljakas kilpsamblik (P. venosa). Eelistab elada järvede ja jõgede kallastel, teeveertel ja jäätmaadel. Ohutegureid ei ole teada.[5]

Looduskaitse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti looduskaitse alla kuulub kilpsamblike perekonnast üks liik – serva-kilpsamblik (P. collina). Peltigera collina kuulub II kategooria kaitsealuste samblike hulka.[6]

Miks kaitstakse?[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kilpsamblikku peetakse tundlikuks õhusaastuse suhtes, eriti oksüdeeriva gaasi puhul nagu osoon. Kilpsamblikud on lisatud paljude riikide (Eesti, Läti, Austria ja Jaapani jt) Punasesse nimestikku õhu saastuse ja vanade metsade hävitamise või raie tõttu. Kaitse põhjuseks võib olla nii vastavate liikide arvukuse langus, elupaikade hävimine või kaitstakse neid, kuna mõistetakse kilpsamblike ökoloogilist tähtsust bioloogilises süsteemis.[7]

Liigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kilpsamblik on kosmopoliitne perekond, millesse kuulub hinnanguliselt 60–75 liiki. Euroopas on hinnanguliselt 30 liiki, 16 Uus-Meremaal ja 15 liiki Austraalias.[4] Teistel andmetel võib perekonda kilpsamblikud kuuluda isegi ligi 90 liiki.[7]

Eestis esineb teadaolevalt 20 liiki.[2]

[8]

Kasutusalad ja tähtsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Samblikud on väga head puhta õhu ja kvaliteedi indikaatorid. Eestis leiduvatest kilpsamblikest võib nimetada tähn-kilpsamblikku (P. aphthosa), eriti vääveldioksiidi ja fluoriidide puhul.

Tähn-kilpsamblik on võimeline endasse koguma radioaktiivset sadet ja erinevaid metalle. Näiteks Ameerika Ühendriikides asuv Saint Helensi vulkaan eritab alumiiniumi ja räni, mida on võimeline endasse vabalt koguma P. aphthosa[viide?].

Kilpsamblikud on sümbiosses suhtes tsüanobakteriga, mis on ökoloogiliselt tähtsad, sest tsüanobakter suudab atmosfäärist lämmastikku omastada. Tsüanobakter on sümbiondiks enamikul kilpsamblike liikidele.[7]

Koer-kilpsamblikku (P.canina) on Euroopas kasutatud ka villa raudpunaseks värvimisel. [9]

Raviomadused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tähn-kilpsamblikku on varem antud tuberkoloosihaigetele närimiseks ning söömiseks.

Koer-kilpsamblikku (P. canina) süüakse Indias maksaprobleemide puhul. Selle põhjuseks võib olla sambliku suur metioniinisisaldus, teisalt sisaldab koer-kilpsamblik palju olulisi valke ning esmatähtsaid aminohappeid. Himaalajas kasutatakse koer-kilpsamblikku ka toiduks ning ergutavaks aineks.

Sõrmjat kilpsambliku (P. polydactla) on Indias kasutatud lõikehaavade puhul veritsemise peatamiseks. Sellest valmistati pasta, mis kanti haavale.[9]

Galerii[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Tiina Randlane, Hans Trass. 1994. Eesti suursamblikud. Tartu. Tartu Ülikool. lk 56, 267–282.
  • Frank S. Dobson. 1992. Lichens. An illustrated guid to the British and Irish Species. Singapore. The Richmond Publishing. lk 242.