Zoosemiootika

Allikas: Vikipeedia

Zoosemiootika on biosemiootika haru, mis uurib loomade omailma ja kommunikatsiooni semiootilise lähenemise alusel.

See teadusharu tegeleb loomade keskkonnasuhte ja kommunikatsiooni märgiliste aspektidega, inimkeele ja -kultuuri bioloogiliste eeldustega ning loomade kujutamisega kultuuris. Zoosemiootika uurib ka inimese ja loomade vahelisi suhteid, s.h hübriidseid nähtusi ja keskkondi (nt. loomaaiad), kus on võimatu eristada kultuurilist ja bioloogilist alget.

Zoosemiootika lähtub Jakob von Uexkülli omailmateooriast ja Thomas Sebeoki kommunikatsioonikäsitlusest (neist viimane on zoosemiootika mõiste autoriks). Zoosemiootika jaoks on olulised zoobioloogi Heini Hedigeri, ornitoloogi ja kommunikatsiooniuurija Peter Marleri ja bioloogiateoreetiku Günter Tembrocki tööd. Tänapäeval kuuluvad tuntumate zoosemiootikute sekka Dario Martinelli Soomest, Dominique Lestel Prantsusmaalt ja Almo Farina Itaaliast. Eestis tegelevad zoosemiootikaga Timo Maran, Aleksei Turovski, Kalevi Kull jt.

Loomade suhtlus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Loomade suhtlemine puudutab peaaegu kõiki etoloogia küsimusi. Loomade käitumist saab paremini lahti seletada selle järgi, kuidas ühe looma käitumine mõjutab olevikus või tulevikus teise looma käitumist. Loomade suhtluse uurimist kutsutakse zoosemiootika ja see on mänginud etoloogia, sotsiobioloogia ja loomade tunnetuse uuringute arengus suurt rolli.

Loomade suhtlus ja nende elu üleüldine mõistmine on kiiresti kasvav tööpõld. Isegi 21.sajandil põhineb loomade käitumise mõistmine personaalse sümboolse nime kasutamisel, samuti ka arusaamisel loomade emotsioonidest, loomade kultuurist ja kasvamisest. Isegi seksuaalse käitumise mõjude uurimises on oldud revolutsioonilised.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislinke[muuda | redigeeri lähteteksti]