Zoosemiootika
Zoosemiootika on biosemiootika haru, mis uurib loomade omailma ja kommunikatsiooni, rakendades semiootilist lähenemist.
See teadusharu tegeleb loomade keskkonnasuhte ja kommunikatsiooni märgiliste aspektidega, inimkeele ja inimkultuuri bioloogiliste eeldustega ning loomade kujutamisega kultuuris. Zoosemiootika uurib ka inimese ja loomade vahelisi suhteid, sealhulgas hübriidseid nähtusi ja keskkondi (nt loomaaiad), kus on võimatu kultuurilist ja bioloogilist tahku lahutada.
Zoosemiootika lähtub Jakob von Uexkülli omailmateooriast ja Thomas Sebeoki kommunikatsioonikäsitlusest (neist viimane on zoosemiootika termini autor). Zoosemiootika jaoks on olulised zoobioloog Heini Hedigeri, ornitoloogi ja kommunikatsiooniuurija Peter Marleri ja bioloogiateoreetik Günter Tembrocki tööd. Tänapäeval kuuluvad tuntumate zoosemiootikute sekka Dario Martinelli Soomest, Dominique Lestel Prantsusmaalt ja Almo Farina Itaaliast. Eestis tegelevad zoosemiootikaga Timo Maran, Aleksei Turovski, Kalevi Kull jt.
Loomade suhtlus[muuda | muuda lähteteksti]
Loomade suhtlemine puudutab peaaegu kõiki etoloogia küsimusi. Loomade käitumist saab paremini seletada, kui võtta arvesse, kuidas ühe looma käitumine mõjutab märgisuhete kaasabil olevikus või tulevikus teise looma käitumist. Zoosemiootika on mänginud etoloogia, sotsiobioloogia ja loomade tunnetuse uuringute arengus suurt rolli.
Loomade suhtluse uurimine on kiiresti kasvav tööpõld. See puudutab probleeme, mis on seotud loomade vastastikuse äratundmisega, loomade emotsioonidega, loomade osaga inimkultuuris, loomade kodustamisega.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Maran, Timo; Martinelli, Dario; Turovski, Aleksei (eds.). Readings in Zoosemiotics. (Semiotics, Communication and Cognition 8.). Berlin: De Gruyter Mouton. 2011.