Karl Brugmann

Allikas: Vikipeedia
Karl Brugmann
Sünninimi Friedrich Christian Karl Brugmann
Sünniaeg 16. märts 1849
Surmaaeg 29. juuni 1919
Autogramm

Karl Brugmann, täisnimega Friedrich Christian Karl Brugmann (sündides Brugman; 16. märts 1849 Wiesbaden, Nassau krahvkond – 29. juuni 1919 Leipzig, Weimari vabariik) oli saksa filoloog, haritlane ja õppejõud. Ta on tuntud oma indoeuroopa keeleteaduse uuringute ja tööde poolest, mis on filoloogia uurimist muutnud. Teda peetakse üheks olulisimaks indoeuroopa keelte uurijaks.[1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Karl Brugmann pärineb Wiesbadeni linnast, Nassau krahvkonnast (tänapäeva Hessen, Saksamaa). Ta sündis selleaegsesse kõrgema keskklassi perekonda[2], tema vanemad olid Karl Wilhelm Heinrich ja Eleonore Christiane Philipine.[3] Brugmanni vanemad ei olnud ise haritlased ega sellega seotud. [2]

Karl Brugmann alustas oma õpinguid Wiesbadeni kohalikus gümnaasiumis. Pärast gümnaasiumi lõpetamist alustas ta oma edasiseid õpinguid Halle ülikoolis, Saksamaal, Wittenbergi linnas. Halle ülikoolis keskendusid tema õpingud peamiselt klassikalisele kirjandusele. Halle ülikoolist edasi suundus ta 1868. aastal Leipzigi Ülikooli. 1870. aastal puhkes Prantsuse-Preisi sõda ning selle puhkedes tahtis Brugmann teenida Preisi armees, kuid tema kehva silmanägemise tõttu pidi ta sellest kavatsusest loobuma. Leipzigi ülikoolis õppis ta neli aastat ning 1872. aastal läks ta lühikeseks ajaks Bonni, et sooritada seal riigieksam (sks Staatsexamen või Staatsprüfung). See eksam oli vajalik sooritada neil, kes soovisid peale õpinguid hakata töötama arstina, apteekrina, advokaadina või õpetajana. Riigieksam hõlmas endas kreeka, ladina ja saksa keelt ning pedagoogilist propedeutikat.[2]

Pärast eksami läbimist suundus ta aastaks tagasi oma kodulinna, Wiesbadenisse, et sooritada seal nõutud katseaasta õpetajana. Selle aasta sooritas ta oma endises gümnaasiumis ning pärast katseaja lõppu suundus ta tagasi Leipzigi linna ja alustas seal tööd õpetajana Nikolaischules. 1877. aastal alustas ta Privatdozent’ina (õpetaja, kes saab palka õpilastelt, mitte koolilt, ehk vabakutseline õpetaja). Õpetas sanskriti keelt ja võrdlevat lingvistikat. Lisaks sellele oli ta ka assistent vene filoloogia seminaris, mis oli ülikooli institutsioon klassikalise kirjanduse õpetamiseks vene või slaavi päritolu õpilastele. 1882. aastal sai temast extraordinarius (ehk dotsent).[2]

1882. aastal ta abiellus Valeska "Therese" Friedrike Berneriga [3], kes oli justiitsnõuniku Albert Friedrich Berneri tütar. Karl Brugmannist sai nelja lapse isa. Peale abiellumist ja dotsendiks saamist läks ta 1884. aastal tööle Freiburg im Breisgau-sse. Seal töötas ta võrdleva lingvistika dotsendina ja sanskriti professorina. 1887. aastal oli ta töötanud Freiburg im Breisgaus alla kolme aasta ja ta kutsuti tagasi Leipzigi, kus temast sai esimene indoeuroopa lingvistika professor. Seda ametikohta hoidis ta kogu oma ülejäänud ametiaja kuni surmani 1919. aastal.[2]

Aastatel 1886-1893 anti välja Karl Brugmanni kuulsaks teinud teos "Ülevaade indogermaani keelte võrdlevast grammatikast" ("Grundriss der vergleichenden Grammatik der indogermanischen Sprachen"). Alates 1897. aastast hakkas Brugmann sellest avaldama oma osa ümberkirjutusi ja laiendusi. Selle tulemusena valmis teine väljaanne mille viimane köide ilmus 1916. aastal. 1891. aastal asutas Karl Brugmann koos Wilhelm Streitbergiga ajakirja Indogermanische Forschungen (Indo-Euroopa uuringud).[2] Karl Brugmann sai oma elu jooksul seitsmeteistkümne akadeemia liikmeks. 1896. aastal sai temast auväärne juuradoktor Princetoni ja Ateena ülikoolis. Lisaks sellele lõi Saksimaa kuningas ta ka rüütliks.[4] 1912. aastal tunnustati Brugmanni oma valdkonna juhtiva figuurina ning ta valiti indoeuroopa uuringute seltsi esimeseks presidendiks.[2]

Õpingud ja töö[muuda | muuda lähteteksti]

Karl Brugmann õppis 1867.–1868. aastal Halle Ülikoolis ning hiljem 1868.–1871. aastal Leipzigi Ülikoolis. Viimases sai ta 1871. aasta alguses doktorikraadi. 1871.–1872. aastal oli ta gümnaasiumiõpetaja Wiesbadenis. 1872.-.1877. aastal oli ta Leipzigis vene instituudis klassikalise filoloogia assistent. 1872.-1877. aastal oli ta ka õppejõud Leipzigis. 1877.-1882. aastal oli Karl Brugmann filoloogiaprofessor Leipzigis. 1882-1884 oli ta filoloogiaprofessor Freiburgis. 1884.-1887. aastal oli ta keeleteaduse professor Freiburgis ning 1887.-1919. aastal, kuni surmani, sanskriti ja lingvistika professor Leipzigis.[5]

Mõjukus[muuda | muuda lähteteksti]

Noorena asus Brugmann tekkiva noorgrammatikute (sks Junggrammatiker) koolkonna poolele, mis kinnitas foneetiliste seaduste puutumatust ja järgis ranget uurimismeetodit. Karl Brugmanni tööd olid mitmetele tema eelkäijatele vastumeelt, sest tema vaated, tulemused ja andmed erinesid eelmistest töödest drastiliselt.[2]

Karl Brugmanni käe all paranesid Leipzigi Ülikooli prestiiž ja reputatsiooni veelgi. Tänu tema tööle oli Leipzigi Ülikool väga atraktiivne ja oluline ülikool ka üle maailma ning sinna tulid õppima ka lingvistid välismaalt. Nendest üks oli inglise lingvist Joseph Wright. Ta õppis Leipzigis ning 1888. aastal tõlkis ta inglise keelde Karl Brugmanni kuulsaks teinud teose "Grundriss der vergleichenden Grammatik der indogermanischen Sprachen" ("Ülevaade indogermaani keelte võrdlevast grammatikast").[2]

Brugmanni kuulsus põhineb kahel fonoloogiat, morfoloogiat ja sõnamoodustust käsitleval teosel, mille ta lisas viieköitelisse teosesse "Grundriss der vergleichenden Grammatik der indogermanischen Sprachen", mis ilmus aastatel 1886-1893. Alates 1897. aastast hakkas Brugmann avaldama oma osa ümberkirjutusi ja laiendusi. Selle tulemusena valminud teise väljaande viimane köide ilmus 1916. aastal.[2]

1912. aastal asutati uus komitee Indogermanische Gesselschaft (Indoeuroopa kogukond), mis loodi indoeuroopa keelte, kultuuride ja üldise lingvistika edasiseks uurimiseks. See komitee koosnes neljast liikmest. Nendeks olid Karl Brugmann (Leipzig), Jacob Wacker-nagel (Göttingen), Wilhelm August Streitberg (München) ja Albert Thumb (Strasbourg). Nad valiti komiteesse kui kõige mõjukamad ja teadlikumad haritlased indoeuroopa keelte alal Saksamaal. Nendest kaks (Streitberg ja Thumb) olid varem olnud Karl Brugmanni õpilased.[2]

Auhinnad[muuda | muuda lähteteksti]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Morphologische Untersuchungen auf dem Gebiete der indogermanischen Sprachen" ("Morfoloogilised uuringud Indoeuroopa keeltest"; 5 osa.) koos Hermann Osthoffiga. Esimene osa ilmus 1878, teine osa 1879, kolmas osa 1880, neljas osa 1881, viies osa 1890
  • "Vergleichende Grammatik der indogermanischen Sprachen" ("Indoeuroopa keelte võrdlev grammatika") (1878)
  • "Griechische Grammatik" (Kreeka grammatika) (1885)
  • "Grundriss der vergleichenden Grammatik der indogermanischen Sprachen" ("Indoeuroopa keelte võrdleva grammatika ülevaade") (1886) 
  • "Nasalis Sonans in der indogermanischen Grundsprache. Studien zur griechischen und lateinischen Grammatik" ("Nasalis Sonans indoeuroopa põhikeeles. Uurimused kreeka ja ladina keele grammatika kohta") (1876)
  • Koos Wilhelm Streitbergiga andis Karl Brugmann välja ajakirja Indogermanische Forschungen (Indoeuroopa Uuringud)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Britannica, The Editors of Encyclopaedia. 2024. "Karl Brugmann". Encyclopedia Britannica (viimati vaadatud 12.03.2024)
  2. ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 Bynon, T., Palmer, F. R. 1986. Studies in the History of Western Linguistics. Cambridge University Press.
  3. ↑ 3,0 3,1 Briggs, W,. 2024. Rutgers-New Brunswick Database of Classical Scholars (viimati vaadatud 19.03.2024)
  4. ↑ Americana, The Editors of Encyclopaedia. 1918. The Encyclopedia Americana IV köide. https://hdl.handle.net/2027/wu.89094370087?urlappend=%3Bseq=713
  5. ↑ Thiele, C., 2024. Teuchos – Zentrum für Handschriften- und Textforschung., http://www.teuchos.uni-hamburg.de/interim/prosop/Brugman.Karl.html (viimati vaadatud 19.03.2024)
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Karl_Brugmann&oldid=6631813"