Karl-Johann Laurits

Allikas: Vikipeedia

Karl-Johann Laurits VR II/2, VR II/3 (1. märtsil 1892 Tõstamaa vald, Pärnumaa23. juuni 1941 Tallinn[1] ) oli Venemaa Keisririigi ja Eesti sõjaväelane (kolonel).

Karl-Johann Laurits sündis Mätta talus Tõstamaa vallas Pärnumaal. Enne Esimest maailmasõda õppis ta Peterburis koduõpetajaks, I maailmasõja alguses mobiliseeriti ja õppis Põhjarinde lipnikekoolis. Sõdis Lätis Dvinski (praegu Daugavpils) ja Riia lähistel nooremohvitseri, roodu- ja pataljoniülemana.

1917. aastal oli Laurits tegev 12. armee eesti sõjaväelaste komitees, olles osa aega sama komitee esimeheks. Hiljem oli ta Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esindajaks Põhjarinde staabis.

1918 tuli Laurits Eestisse ja määrati 16. novembrist 1918 Kaitseliidu Pärnu ja Pärnumaa maleva ülemaks.

Vabadussõja puhkedes saadeti ta aprillis 1919 Pärnu kaitsepataljoni. 9. jalaväepolgus oli leitnant Laurits II pataljoni ülem. Ta võitles rindel nii Läti kui ka Vene punastega ning Landeswehriga.

1. juunil 1934 määrati ta kaitseväe esindajaks Prantsusmaale ja Belgiasse[2]

Karl Lauritsale kuulus Mätta talu Männikuse külas Tõstamaa vallas[3].

Vabadussõja teenete eest annetati Lauritsale Vabadusristi II liigi 2. järk ja II liigi 3. järk ning Läti Karutapja ordeni III järk.

Karl-Johann Laurits oli korporatsioon Ugala vilistlane.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]