Johann Heinrich Pestalozzi

Allikas: Vikipeedia
Johann Heinrich Pestalozzi

Johann Heinrich Pestalozzi (12. jaanuar 1746 Zürich17. veebruar 1827 Brugg, Aargau kanton, Šveits) oli Šveitsi pedagoog, filantroop, koolireformaator, filosoof ja poliitik.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pestalozzi oli pärit arsti perekonnast, kelle esivanemad olid reformatsiooni ajal Itaaliast põgenenud. Viieaastaselt jäi Pestalozzi orvuks, kui suri tema isa.

Koolis peeti teda puupeaks ning ta oli oma kaasõpilaste pilkealune. 17-aastaselt astus ta Collegium Carolinumisse Zürichis, et õppida juristiks. Kool jäi siiski lõpetamata, sest Pestalozzi ei rahuldunud sellega, mida koolis õpetati.

Vaimustatuna Rousseau ideedest, otsustas Pestalozzi pastoriks saada, sest vaid külas - looduse rüpes, kus inimesed elavad veel loomulikku elu - võib inimene oma jõudu täiel määral rakendada ja tõelist kasu tuua. Kuid ka mõte pastori ametist ei jäänud Pestalozzi jaoks lõplikuks ning ta otsustas hoopis talunikuks õppida ja põllumeheks saada.

1767. aastal läkski ta Berni lähedale rikka ja edumeelse taluniku Johann Rudolf Tschiffeli juurde. Seal õppis ta 9 kuud. Seejärel leidis ta, et on võimeline juba iseseisvalt talu pidama. Ta ostis omale laenuga Zürichi lähedale Birri külla talu, kokku 20 hektarit. Ostetud maatüki nimetas ta Neuhofiks.

Septembris 1769 abiellus Pestalozzi Gebenstorfis Anna Schulthessiga vastu viimase vanemate tahtmist.

Pestalozzi Neuhofi koolis õpetamas

1774. aastal avas ta oma kodus Neuhofis kooli ja kodu vaestele ning kodututele lastele. 1776. aastal oli seal juba 22 last ning 1778. aastal 37. Pestalozzi kombineeris tavapärase hariduse, moraalse ja religioosse kasvatuse praktilise tööga. Kool oli põllumajandusliku suunitlusega, kuid lastele õpetati ka lugemist ja arvutamist.

Peagi tuli tagasilöök. Kuigi Pestalozzi andis lastele kodu ja õpetas neid, andis riided selga jne, pidid lapsed talu juures regulaarselt tööd tegema. Sellepärast otsustas osa lapsi peagi tagasi kerjama minna. Pestalozzi sattus võlgadesse ning lõpetas 1779. aastal vanglas. Aasta hiljem tuli kool Neuhofis sulgeda.

1780. aastatel proovis Pestalozzi õnne kirjandustegevusega. Ta kirjutas romaani Lienhard ja Gertrud (4 köidet, 1781–1787), mis sai maailmakuulsaks.

See on jutustus sellest, kuidas lihtne, tark ja kõigi poolt lugupeetud talunaine oma lapsi kasvatades tuleb mõttele asutada külas kool ja veenab selles teisigi külaelanikke. Ebamääraste ja lennukate unistuste juurest jõuab Pestalozzi peagi karmi elutõeni: rahva hädadele tuleb lõpp alles siis, kui tõuseb rahva haridustase. Et aga rahval puuduvad vahendid ja jõud suure hulga koolide asutamiseks, tuleb hariduse andmine usaldada emade kätte. Selle töö kergendamiseks tuleb nad varustada käsiraamatuga, mida Pestalozzi tegigi.

Teisi teoseid samast ajast: Die Abendstunde eines Einsiedlers (Eraku õhtutunnid, 1780); Christoph und Else (Christoph ja Else, 1782); Gesetzgebung und Kindermord (Seadusandlus ja lapsemõrv, 1783); Ja oder Nein? (Ja või ei?, 1793); Meine Nachforschungen über den Gang der Natur in der Entwicklung des Menschengeschlechts (Minu uurimused loodusest ja inimkonna arengust, 1797); Fabeln (1797).

Peaaegu kõik need teosed on lühikesed jutud tõest, moraalist, haridusest, ühiskonnast ja poliitikast. Üldine menu sai osaks vaid esimesele.

1783. aastal oli Pestalozzi üks Illuminaatide ordu Zürichi osakonna rajajatest, ordunimega Alfred.

1789. aastal puhkes Prantsusmaal Prantsuse revolutsioon, mis ei jätnud ka Pestalozzi elu puutumata. 1798. aastal tungis Napoleon Bonaparte oma sõjaväega Šveitsi. Prantsuse invasiooni ajal andis Pestalozzi välja prantsusmeelset ajalehte Helvetic Volksblattes.

Pestalozzi Stansi linna vaeslastega

1799. aastal, pärast seda, kui prantsuse väed olid rünnanud Nidwaldenit, tegi valitsus Pestalozzile ettepaneku asutada Stansi linna sõjategevuses osaliselt purustatud nunnakloostrisse lastekodu, kus hakkaksid elama sõjas kodutuks jäänud lapsed, millega Pestalozzi ka nõustus. Sellega avanes talle taas võimalus oma pedagoogiliste ideede rakendamiseks.

Ilma abita tuli Pestalozzi üksi toime saja mitte kõige sõnakuulekama lapsega. Ta oli korraga isa, koolijuhataja, õpetaja, kassapidaja, kojamees ja isegi põetaja. Raskustest üle olla aitasid teda südamlikkus ja osavõtlikkus. Peagi said suurematest lastest juba Pestalozzi abilised. Pedagoogiline tegevus pidi küll varsti katkema: prantsuse väed vajasid kloostrit hospidaliks ja Pestalozzi oli sunnitud kooli sulgema.

Tänu headele suhetele valitsusega asutas Pestalozzi 1800. aastal Burgdorfi lossis kuulsa haridusasutuse, kus ta arendas ja põhjendas oma õpetamis- ja kasvatamismeetodeid. 1804. aastal viidi kool valitsuse ettepanekul üle vanasse kloostrisse Münchenbuchsees.

1805. aastal otsustati kolida Yverdon-les-Bains'i Waadti kantonis. Seal hakkas Pestalozzi oma meetodeid laiemalt tutvustama. Kool võitis laialdast tähelepanu, tõmmates ligi külastajaid ja õpilasi kogu Euroopast. Õpilaste hulk ulatus hiilgeajal 200-ni. Neid tuli isegi Ameerikast. Paljud valitsused saatsid oma haridustegelasi Pestalozzi juurde õppima, sooviga juurutada sarnast süsteemi ka oma riigis. Tuntumatest külastajatest võib nimetada Karl Ritterit, hilisemat pedagoogi Friedrich Fröbelit, vürst Esterhasyt, prantsuse diplomaati Talleyrand'i, Hollandi kuningat Louis Bonaparte'i, Preisimaa kuningat Friedrich Wilhelm III-ndat, Venemaa keisrit Aleksander I-st.

1807. aasta mais hakkas kool välja andma nädalakirja Die Wochenschrift für Menschenbildung, mis sisaldas regulaarselt filosoofilisi arutlusi hariduse üle ning andis vanematele ja avalikkusele teada kooli edusammudest.

Viimased eluaastad tõid Pestalozzile suurt kurvastust: peamiselt õpetajate omavaheliste tülide tõttu arenes Yverdonis (Ifertenis) kriis. Lõpuks hakkas ka õpilaste arv kahanema ning annetusi ei saabunud enam nii palju. 1825. aastal pidi Pestalozzi kooli sulgema. Seejärel pöördus ta tagasi Neuhofi.

Pestalozzi haigestus 15. veebruaril 1827 ja suri kaks päeva hiljem 17. veebruaril Bruggis. Tema viimased sõnad olid: "Ma annan oma vaenlastele andeks. Leidku nad nüüd rahu, mille juurde mina praegu igaveseks lähen."

Pestalozzi hauakivile on kirjutatud:

Vaeste päästja Neuhofis.
Rahvajutlustaja Lienhardis ja Gertrudis.
Stansis vaeslaste isa,
Burgdorfis ja Münchenbuchsees
uue algkooli asutaja,
Ifertenis inimkonna kasvataja.
Inimene, kristlane ja kodanik.
Ta tegi kõike teiste heaks,
enda heaks mitte midagi.
Õnnistatud olgu tema nimi!

Mälestuse jäädvustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pestalozzi 100. sünniaastapäeval 1846. aastal avati tema surmakohas mälestusmärk.

Tema järgi on nimetatud asteroid 2970 Pestalozzi.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Johann Heinrich Pestalozzi. Pestalozzi elavad sõnad. Valik J. H. Pestalozzi teostest. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1927.
  • Pestalozzi. Elukäik ja ilmavaade. 100. surmapäevaks. Toimetanud Võru Õpetajate Seminar. Võru: Võru Õpetajate Seminar, 1927.

Artiklid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Aleksander Elango. "J. H. Pestalozzi ja Eesti" - Tagasivaade. Valik publitseeritud artikleid 1928-2000. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2001. ISBN 9985566165 Lk 232-240.
  • Helga Kurm. "J.H. Pestalozzi elu ja vaated". - Kalender 1996. Tallinn, 1995. Lk 50-54.
  • Helga Kurm. "Johann Heinrich Pestalozzi 1746-1827". - Õpetajate Leht, 19. jaanuar 1996, lk 10.
  • Lembit Andresen. "Pestalozzi ja Eesti. J. H. Pestalozzi kaudmõjud Eesti- ja Liivimaa rahvakoolide arengule 19. sajandi kahel esimesel aastakümnel". - Haridus. Eesti pedagoogilise üldsuse ajakiri, 2002 nr 1, lk. 59-61.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]