Lembit Andresen

Allikas: Vikipeedia

Lembit Andresen (22. aprill 1929 Kunda1. märts 2016) oli eesti pedagoogikateadlane, pedagoogikadoktor, Tallinna Ülikooli professor. Tema peamine uurimisteema on eesti rahvakooli vanem ajalugu. Ta oli Nigol Andreseni vennapoeg.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Lembit Andresen lõpetas 1948 Rakvere Õpetajate Seminari, 1950 Tallinna Õpetajate Instituudi ja 1957 ajaloo erialal Tallinna Pedagoogilise Instituudi. 1969. aastal sai ta pedagoogikakandidaadi ja 1975. aastal pedagoogikadoktori kraadi; Vilniuse Ülikoolis kaitstud doktoriväitekiri käsitles Eesti rahvakooli kujunemist ja arengut 1880. aastani.

Andresen töötas õpetajana, seejärel 1958. aastast Tallinna Pedagoogilise Instituudi õppejõuna: 1977. aastast oli ta pedagoogika ajaloo professor, 1969–1971 ja 1975–1976 pedagoogika ja psühholoogia kateedri, 1991. aastast pedagoogika ajaloo õppetooli juhataja ning 2004. aastast emeriitprofessor. Ta õpetas pedagoogika ajalugu ka TLÜ Haapsalu (1999–2008) ja Rakvere (2001–2009) kolledžis.

Andresen pidas eestikeelse hariduse üheks tähtsaimaks eelduseks õpetajate ettevalmistamist, tema sellealased uurimused ulatuvad Bengt Gottfried Forseliuse seminarist (1684–1686) kuni tänapäevani. Ta kirjutas esimese Eesti pedagoogika ajaloo (muinasajast kuni 1940. aastani) ning uuris Eesti rahvakooli ajalugu seoses kirjaoskuse ja kooliraamatute arenguga. Andresen selgitas ka Lääne-Euroopa pedagoogikateaduse kaudmõjusid Baltimaade haridusele, eriti Jan Ámos Komenský ja Johann Heinrich Pestalozzi ideede jõudmist Eesti rahvakooli, ta rajas Eesti rahvakooli ajaloo uurimise koolkonna. Lembit Andresen uuris ka Tallinna Pedagoogikaülikooli ajalugu (1919–1999). Temalt ilmus ligi 300 artiklit ja 12 monograafiat.

Andresen oli B. G. Forseliuse Seltsi asutajaliige ja nõunik, Balti Pedagoogikaajaloolaste Assotsiatsiooni juhatuse liige (aastast 1999) ning Eesti Pedagoogika Ajaloo Seltsi asutaja ja esimees (aastast 2001). Ta rajas Tallinna Ülikooli muuseumi ja oli 1994–2006 selle juhataja. Andresen algatas Eesti üldhariduskoolide ajaloo-olümpiaadide (1965) ja Baltimaade pedagoogikateadlaste kooliajaloo konverentside korraldamise (1973).

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Ta on saanud riiklikel kasvatusteaduslike tööde võistlustel palju esikohti (1996–2008).

Töökohad ja muu tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Tallinna 21. Keskkooli ajaloo- ja kehalise kasvatuse õpetaja (1957–1959).
  • Tallinna koolinoorte ajalookonverentside algataja ja korraldaja (1958–1964).
  • Vabariikliku ajaloo-olümpiaadi algataja ja korraldaja (1963–1969).
  • Tallinna Pedagoogilise Instituudi pedagoogika ja psühholoogia kateedri õppejõud (1959) ning juhataja (1969–1971 ja 1975–1976).
  • Üleliidulise Üliõpilaste Teadusliku Töö pedagoogikasektsiooni teaduslik-metoodilise nõukogu liige (1973–1982).
  • Tallinna Pedagoogilise Instituudi õppejõudude ja üliõpilaste kooliajaloo uurimisrühma teaduslik juhendaja (alates 1960).
  • Õpetajate kooliajaloo uurimiskursuste teaduslik juhendaja (1967–1971).
  • Üliõpilaste Teadusliku Ühingu teaduslik juhendaja (1970–1994).
  • Pedagoogika ajaloo õppejõud Tallinna Riiklikus Konservatooriumis (1971–1973).
  • Baltimaade kooliajaloo konverentside algataja ja korraldaja Eestis (1973, 1977, 1982, 1992, 2003).
  • Tartu Ülikooli pedagoogika teadusliku kraadi kaitsmisnõukogu liige (1982–1989).
  • Tartu Ülikooli pedagoogika doktorikraadi kaitsmisnõukogu liige (1991–1994).
  • B. G. Forseliuse Seltsi asutaja- ja auliige (2000).
  • Tallinna Pedagoogikaülikooli pedagoogika ajaloo õppetooli juhataja ja professor (1991–2004), emeriitprofessor (alates 2004).
  • Tallinna Pedagoogikaülikooli kasvatusteaduste magistrikraadi kaitsmisnõukogu esimees (1992–1996).
  • Tallinna Pedagoogikaülikooli muuseumi rajaja (1994) ja teaduslik juhendaja.
  • Baltimaade Pedagoogika Ajaloo Assotsiatsiooni juhatuse liige (aastast 1999).
  • Eesti Pedagoogika Ajaloo Seltsi asutaja ja esimees (aastast 2001).
  • Pedagoogika ajaloo õppejõud Tallinna Ülikooli (Tallinna Pedagoogikaülikooli) Haapsalu (aastast 1999) ja Rakvere (aastast 2001) kolledžis.

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Algust otsimas. Tallinn 2009.
  • Eesti algkoolid. Ülesvõtteid aastatest 1930–1940. Tallinn 2006.
  • Tallinna Pedagoogikaülikool 1919–1999. Toimetanud Lembit Andresen. Tallinn 2002.
  • Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu IV. Iseseisvusaeg 1918–1940. Tallinn 2007.
  • Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu III. Koolireformid ja venestamine. Tallinn 2002.
  • Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu II. 18. sajand. Tallinn 1999.
  • Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu I. Eellugu ja algus kuni Põhjasõjani. Tallinn 1997.
  • Eesti kooli ajalugu. Tallinn 1995 (2., täiendatud ja parandatud trükk 2003).
  • Eesti aabits. Reformatsioonist iseseisvusajani. Tallinn 1993.
  • Kirjamees ja rahvavalgustaja B. G. Forselius. Tallinn 1991.
  • Eesti rahvakooli vanem ajalugu. Tallinn 1991.
  • Eesti kooli vanem ajalugu. Tallinn 1985.
  • Эстонские нарoдные школы в XVII-XIX веках. Таллин 1980.
  • Eesti rahvakoolid 19. sajandil. Tallinn 1974.
  • Eesti rahvakoolide seadused 18. ja 19. sajandil. Koost. Lembit Andresen. Tallinn 1973 (2. trükk 1988).

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Lembit Andresen 75. Koostanud Vello Paatsi. Tallinn 2004.