Hugo-Johannes Möldre

Allikas: Vikipeedia
Hugo-Johannes Möldre
Nimi Hugo-Johannes Möldre
Sündinud 26. mai 1896
Haaslava vald, Tartumaa
Surnud 16. detsember 1983
Göteborg Rootsi kuningriik
Auaste alamkapten
Sõjad/lahingud Esimene maailmasõda
Eesti Vabadussõda
Teine maailmasõda
Autasud Georgi mõõk

Hugo-Johannes Möldre (Mölder) (26. mai 1896 Kriimani mõis, Haaslava vald, Tartumaa16. detsember 1983 Göteborg Rootsi kuningriik) oli Eesti sõjaväelane, jurist ja politseiametnik.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hugo-Johannes Möldre omandas üldhariduse Tartu gümnaasiumis ja kõrghariduse Tartu ülikoolis, oli Korp! Fraternitas Estica liige.

Esimeses maailmasõjas[muuda | redigeeri lähteteksti]

1915. aastal lõpetas ta Peterburi Pauli sõjakooli, mille järel teenis leitnandi auastmes 7. Läti (Bauska) kütipolgus võttes roodukomandörina osa Esimesest maailmasõjast, Riia rindel.

„Jõululahingute käigus Vene vägede pealetungil Miitavi üldsuunal 23. detsembril 1916 liikus Möldre oma rooduga Mangeli metsa ja Kuulipilduja mäe (Ložmeteju Kalns) vahelist defileed läbiva kolonni avangardis. Sattudes ootamatult saksa vägede tugeva kuulipilduja- ja püssitule alla, asus Möldre oma roodu etteotsa ja viis selle rünnakule. Hüpates esimesena saksa kaeviku rinnatisele, tõmbas ta endaga kaasa kogu roodu. Pärast esimese kaevikuteliini vallutamist jätkasid kütid leitnant Möldre juhtimisel rünnakut ja vallutasid ka teise kaevikuteliini. Selle eest autasustati Hugo Möldret Georgi mõõgaga

(PAF 11.09.1917)

Vabadussõjas[muuda | redigeeri lähteteksti]

1918. aasta algul teenis leitnant Möldre lühikest aega 3. Eesti jalaväepolgus ja Tartu tagavarapataljonis. Võttis osa Vabadussõjast, teenis H-J. Möldre soomusrongidiviisi juhina ja kahurväes.

Eesti Vabariigi riigiteenistuses[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peale Vabadussõda oli H-J. Möldre kohtupalati prokuröri abi; vandeadvokaat; Riigikogu asjaajaja.

1923. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ja 16. juunist 1924. aastal määrati ta Eesti Politsei Peavalitsuse ülema kohusetäitjaks ja oli üks Tallinna Politseikooli loojatest. Tema ajal ühendati Kaitsepolitsei ja Kriminaalpolitsei Politsei Peavalitsuse alluvusse. Ta lahkus Politsei Peavalitsuse ülema kohusetäitja kohalt pärast 1. detsembri riigipöördekatset, 1925. aasta 1. märtsil.

Teises maailmasõjas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teises maailmasõjas võttis osa soomepoiste tegevusest, teostades Soomes, Munkkiniemis eestlastest sõduritele väljaõpet. Hiljem oli "Erna" I grupi üks juhtidest. 1944. aastal siirdus Rootsi.

Pere[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tema tütar oli Ellen-Vivian Orgmets.

Tütrepoeg, Sven-Orli Orgmets töötas Harju Autoinspektsioonis riikliku autoinspektorina ja rühmakomandörina, Vanalinna Politseis korrapidamisteenistuses Augustiputši päev/öö ja edaspidi ME Tammiku Maja direktorina ning edaspidi uuesti Politseiametis- Tallinna Prefektuuris, Julgestuspolitseis ja momendil PPA korrakaitse valvebüroos, komissarina. Autasustatud medaliga "Eeskujuliku teenistuse eest ühiskondliku korra kaitsel" (abipolitseinikuna) ja omistatud presidendi poolt "Murtud Rukkilill", represseerituna, võõrriigi suunamisest Lõuna-Uraali Vene Tuumakeskuse "Majak"(Tšeljabinsk65, jt. nimetused all) teenindavasse tsiviilkaitse väeossa sõjaväekohuslasena 1977-1979.a.)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]